RALPHIE NAISED. Christine Rimmer

politseil pole mitte midagi – ja ära vaata mind sellise näoga. Nad tegid oma tööd. Kuulasid üle kõik, kes vaateväljas olid. Ja alati, kui ma neile helistasin ja küsisin, mis toimub, suhtusid nad sellesse väga hästi, tähelepanelikult ja abivalmilt. Aga neil pole midagi: ei autot, mis ta alla ajas, ühtki tunnistajat ega midagi sündmuskohalt, mis neile mõne vihje annaks. Otsasõit ja põgenemine. See on kõik, mida me teame. Ja Tiff ütles, et tõenäoliselt ongi see kõik, mis juhtus. Õnnetus.”

      “Phoebe.” Mees ütles tema nime esimest korda ja leidis kui meeldivalt see tema suus kõlas. “Kas sina arvad, et seal on midagi enamat?”

      Phoebe kees vihast. “See ei loe, mida mina arvan. Nüüdseks on üsna paganama selge, et me ei saa seda kunagi päris kindlalt teada.”

      “Sa mõtled, et ei taha seda teada? Või ehk sa lihtsalt ei hooli…”

      Phoebe vastas pika jäiga vaikusega. Siis nõjatus ta aeglaselt Riole lähemale. Mees tundis taas õrna parfüümilõhna. Ja see meeldis talle. Liiga palju. Naine rääkis vaiksel toonil, tema hääl oli muutunud sametiseks – sametiseks, kui karastatud teras. “Sa suudad ikka tõeline tõbras olla. Kas tead seda, härra Eradetektiiv?”

      “Kas tahad tõtt teada saada või mitte?”

      “Sa esitad ka liiga palju küsimusi.”

      “Küsimustele järgnevad tavaliselt vastused. Mulle meeldivad vastused.”

      Nad põrnitsesid üksteisele otsa. Mees võitis. Más o menos.

      Phoebe katkestas silmside. Baarileti tagant jalga lastes trampis ta kohale, kus tema sõbrad istunud olid ja hakkas nende järelt koristama.

      Osavate ja kiirete liigutustega koristas ta ära märjad salvrätikud ja tühjaks pigistatud laimisektorid. Ta kallas poolikud joogid ära, visates need terasest kraanikaussi baarileti taga. Kui segadus koristatud oli, haaras ta märja rätiku, et kõik ära pühkida, siledad lihased paljastel käsivartel küürides pinguldumas.

      Naist vaadates arutles Rio tema erinevate reaktsioonide üle alates sellest, kui mees uksest sisse astunud oli. Mida need näitasid? Kurbust? Süütunnet? Raevu Ralphie viimase reetmise pärast, kui too jättis poole Phoebe ärist tüübile, keda naine kunagi kohanud polnud? Ärritus selle peale, et ta isegi ei teadnud, kes Ralphie alla oli ajanud?

      Kui ta lapseohtu suurekõhulise lesega hüvasti jättis, oli Rio ta hääles kindlasti õrnust kuulnud. Peaaegu emalikku. Kaitsvat. Mis sellega oli?

      Rio kuulas oma vaistu. See ütles talle, et Phoebe Jacks on okei, et kui Ralphie oligi mõrvatud, ei oleks temal – ei saaks olla – sellega mingit pistmist. Aga vaist võib petta. Ning Rio vaist oli naise suhtes ilmselt veidi erapoolik.

      Pagan võtaks.

      Enam kui ilmselt.

      Naine meeldis talle – Ralphie oli alati surmkindel olnud, et meeldiks. Riole meeldisid tema lohakalt pea peale kuhjatud kohvipruunid juuksed, mis väikeste kiharatena lahti pääsedes tema põskede ümber kähardusid. Talle meeldis naise särav nahk, tema viltused rohelised silmad ja sirged mustad kulmud. Ja see, kuidas ta mehe ees nutmast keeldus. Ja see seksikas väike punaste roosidega must kleit, mis oli tema kaela tagant kinni seotud ning ülaselja ja õlad paljaks jättis.