Ahvatlev šantaaž. Joyce Jemison

jätkas ilukõnet, kirjeldades protsendimäärasid, finantsskeeme ja maksustamist.

      Vaene Tom! Nende perekonna kehvas olukorras finantsid vajasid teda ja ta pidi saatusega leppima. Kuigi täna oli vennal vedanud – ootamatu gripp surus ta voodisse ja vabastas üritusest.

      Portia lubas mõtetel huvitavatele radadele pöörduda – Benjamin Telleri, riigi asevalitseja aegse portreemaalija tööde täieliku kataloogi väljaandmise juurde. Oli vaja leida veel mõni puuduv maal – “Mister Ord jahikoeraga” aastast 1816 oli vist ekslikult talle omistatud. Veel tuli kindlaks teha, kes on kujutatud 1809. aastal maalitud pildil “Noor naine harfiga”. Portia oli peaaegu kindel, et see on miss Maria Colding Hartweizist Yorkshiris. Kuid tõendid olid ebausutavad. Ilmselt tuleb Hartweizi külastada, sest oli põhjust arvata, et teisedki perekonnaportreed seal ripuvad. Hiljem saaks krahvi arhiivis sorida, lootuses leida mõni terveks jäänud arve või kiri.

      Lõpuks suundus kõnemees kohalolijate viisaka aplausi saatel oma kohale.

      Portia lauas hakati jälle vestlema. Simon kummardus neiu poole, asetas tema käele oma käe ja lausus: “Oli alles kõne! Sul on vist väga igav?”

      “Kas keegi kuulab ka selliseid ettekandeid?” küsis neiu kerge naeratusega huulil.

      “Issand, loomulikult mitte! Võib-olla ainult õnnetud pressiesindajad… Nad peavad välja õngitsema midagi, millest pealkirju kokku klopsida.”

      Portia neelas jälle lonksukese vett.

      “Tahad likööri?” küsis tähelepanelik kavaler.

      Portia raputas pead. Ainult mitte alkoholi! Õhtusöögi ajal jõi ta niigi šampust ja veini.

      “On veel kohvi järel?”

      Simon sirutas käe keset lauda oleva lillekaunistuse taha hõbedase kohvikannu järele. Portia keeras pead ettevaatlikult vasakule ja seejärel paremale, et tuima kaela veidi sirutada… ning tardus.

      Üks mees vaatas üksisilmi tema poole. Mehe pilk mõõtis teda hindavalt ja laisalt.

      Portia sees pinguldus tuline keel. Ta tundis ärevust, kuid mehelt silmi pöörata ei suutnud.

      Et mees pikk on, paistis isegi hooletus poosis toolileenile nõjatudes. Eurooplase jaoks on ta natuke liiga tõmmu, see ei ole päevitus. Vahemere äärest? Itaallase või kreeklase jaoks on ta vist liiga kogukas. Kõrged põsesarnad, energiline ninajoon… sügavad kortsud suunurkades… tumedad, väga tumedad silmad.

      Need jälgisid naist tähelepanelikult.

      Portia oli mõne kohutavalt pika viivu liikumatu, kuid pärast üliinimlikke pingutusi suutis pilgu siiski lahti rebida.

      “Koort?”

      Neiu vaatas koorekannu, mida Simon neiu kohvitassi poole tõstis.

      “Ei, aitäh!”

      On see imeliku kõlaga hääl tema oma? See tundub värisevat?

      Kohv värskendas ja Portia enesekindlus tuli tagasi. Harilikult vältis ta meeste pilke, eriti siis, kui teda niimoodi vaadati. Seekord tabas võõra pilk ootamatult ja ta polnud selleks valmis. Oligi kõik.

      Portia nägu omandas uuesti ükskõikse ilme. See oli mask, millega ta end meessoo eest kaitses. Erandi tegi ta ainult neile, keda tõepoolest usaldas.

      Õnnetuseks ei jätnud kohmetus Portiat maha. Ta teadis, miks. Ta kukal lausa põles mustasilmse tundmatu pilgust. Vastu tahtmist tõusis kujutlusse mehe kuju – energilised näojooned, küüniline ja samas tundlik pilk…

      Stopp! See asi tuleb lõpetada!

      Portia püüdis keskenduda Simonile, kellega oli lihtne kanda ükskõiksuse maski. Simon oli ohutu. Sama ei saanud öelda mehe kohta, kes teda nii üksisilmi seirab…

      Ametlik osa lõppes ja nüüd ei olnud enam mingit takistust, et jalga lasta. Portia joob kohvi lõpuni ja palub Simonil takso tellida. Simon on kindlasti ahastuse äärel, kuid tema ei anna alla. Loomulikult Simon meeldib talle, solvata teda ei tahaks, kuid üksinduse igatsus on nii ületamatu.

      Huvitav, kas Tom juba magab?

      Murest läks neiu kulm kortsu.

      Viimasel ajal nägi Tom väga halb välja, kuigi Portia oli temaga harva kohtunud. Eelmise kuu veetis naine Ameerikas, kuhu ta ühe sinna müüdud Telleri pildi järgi tormas.

      Tom oleks pidanud Londonist lahkuma, veidi Soltonis elama ja Felicityga lähedasemaks saama. Nad peavad seda võtma kui tegelikkust. Tom ja Felicity sobivad teineteisega ideaalselt. Portia teadis, et Felicityst saab Soltonile ideaalne perenaine. Ta tunnetab seda paika intuitiivselt.

      Portia elas hulk aega hirmus, et Tom abiellub mingi jubedusega, kes vanas mõisas kõik pea peale pöörab. Kutsub kohale moodsate disainerite armee, kes muudavad Soltoni vastikuks muuseumieksponaadiks.

      Felicity Patridge on täiesti teistsugune. Ta lihtsalt hoolitseb Soltoni eest, on Tomile truu ja kingib talle rea lärmakaid lapsukesi.

      Portia hallid silmad kattusid looriga. Milline kurb iroonia Inglise maapärimissüsteemis – tütardel ei ole kunagi võimalik elada majas, kus nad üles on kasvanud. Ehk ainult siis, kui vanematel pole poega, kes kõik päriks. Tütarlapsed peavad kodu maha jätma ja kusagil mujal peatuspaiga otsima. Pole vaja varjata, just see tõukaski Portiat Jeffrey Chandleriga kihluma. Naist ahvatles võimalus saada perenaiseks mehe avaras mõisas Chropschieris ja tema Elisabethi-aegses suure kunstikollektsiooniga lossis.

      Portial ei jätkunud jõudu end sundida Jeffreyle mehele minema. Vaene Jeffrey, kui ta ei oleks hakanud oma õigusi taga ajama juba ammu enne pulmaööd, oleks sellega veel nõustuda võinud. Kuid pärast Toscanas veedetud kuud mõistis naine, et pulmi ei tule. Isegi Uffici galerii külastus ei kompenseerinud vastikust Jeffreyga voodisse heita.

      Portia vihkas kõike suhete intiimse poolega seotut.

      Ükskõik milliseid jõupingutusi ta vastikuse varjamiseks ka ei teinud, tajus Jeffrey seda ikkagi ja olukord muutus väljakannatamatuks. Mitte vähem košmaarseks kujunes kihluse katkestamine – valuline ja piinlik, süvendades veelgi süütunnet.

      Sellest ajast alates otsustas ta seksiga lõpu teha ja avastas, et see toob kergendust. Portia teadis, et mehed teda külmaks ja tundetuks peavad. Nende arvamus ei läinud talle korda.

      Kael muutus pingutusest tuimaks. See tüüp vahib endiselt!

      Portia liigutas kohvitassi. Huvitav ja seletamatu – ta tahtis pöörata kontrollimaks, kas mees tõepoolest teda vaatab. Sellegipoolest pöördus ta Simoni poole.

      “Kuule, ma ei tahaks su õhtut rikkuda… aga tõusin täna hommikul väga vara. Saad mulle takso kutsuda? Mul on aeg koju minna.”

      Simoni helesinistesse silmadesse ilmus pettumus.

      “Tõsi? Arvasin, et lähme pärast klubisse…”

      Portia puudutas meest õlast.

      “Kardan, et sellest ei tule midagi välja. Vabanda, Simon!”

      Naine tõusis kiirelt ja sama tegid temaga ühes lauas istunud mehed. Üks noortest külalistest palus Tomi tervitada.

      “Tal on gripp,” ütles Portia.

      “Jah, loomulikult on ta haige,” naeris keegi.

      Teised ühinesid, vahetades mõistvaid pilke. Portia süngestus, püüdes vihjete sisule pihta saada.

      Saaks juba kiiremini koju!

      Simon võttis naisel käe alt kinni ja saatis ta saali kaugemas otsas asuva väljapääsu poole. Pärast kõne lõppu oli saalis jälle liikumine alanud. Inimesed sõelusid saali ja tualeti vahet, käisid baaris ja hallis või kõndisid lihtsalt niisama ühe laua juurest teise juurde ning tervitasid tuttavaid.

      Enne ukse juurde jõudmist peatati Portia mitu korda seltskondlikuks keelepeksuks. Tal tuli seisma jääda ja viisakalt vastata, nii et teekond ukseni kestis üsna kaua.

      Äkitselt oli ta laua juures, kus oli istunud teda vaadanud mees. Avastus kutsus esile kerge erutuse, kuid