Ma olen siin. Clélie Avit

kookon. Ei, ma elan tühjas kookonis.

      Kookonis peidus olev liblikanukk, nii on võib-olla ilusam. Tahaksin väga välja, et öelda: mina olen selle omanik.

      2.

      THIBAULT

      „Jäta mind rahule, kas kuuled!”

      „Sa ei lähe enne kuskile, kui pole teda vaatamas käinud.”

      „Lase mind lahti! Olen juba viisteist korda proovinud, ja see ei muuda midagi. Ta on koletu, vastik, labane ja jäme. Just nagu vilets animafilm. See ei huvita mind.”

      „Kurat, ta on sinu vend!”

      „Ta oli mu vend, enne kui ta kahele tüdrukule otsa sõitis. Vähemalt sai, nagu saatus tahtis. Võib-olla olnuks parem, kui ta oleks surnud nagu nemad, aga kokkuvõttes on see talle paras karistus.”

      „Kurat küll, Thibault, mida sa räägid! Sa ju ei mõtle seda tõsiselt.”

      Ma kangestun. Juba kuu aega korrutan ma kõigile sama juttu ja mu nõbu arvab ikka veel, et ma räägin seda ainult murest. Ma ei ole enam mures. Olin alguses, kui haiglast helistati, kui ema köögi põrandale kokku vajus, kui me lubatud kiirust ületades nõo vana 206-ga haiglasse sõitsime. Olin mures seni, kuni oma venna palati ukse ees politseinikku nägin. Sellest hetkest peale olin ma lihtsalt vihane.

      „Mõtlen küll, iga sõna.”

      Viimase lause ütlesin ma jäisel toonil. Mu nõbu polnud ilmselt seda oodanud. Temagi jäi koridoris seisma. Ma tean, et ema on juba viiekümne viiendas palatis.

      Meist mööduvad mõned õed, ilmed häirimatud. Heidan pilgu nõo poole. Ta on häbist kangestunud.

      „Lõpeta vaidlemine ja jäta mind rahule. Mõtle ema jaoks midagi välja. Ma ootan teid väljapääsu juures.”

      Pööran end ümber, vajutan paremal asuva ukse linki, mis viib trepi juurde, ja virutan ukse pauguga kinni. Haiglas ei kasutata kunagi treppe, panen silmad kinni, toetan end seina vastu ja vajun siis aeglaselt põrandale.

      Lihvitud betoon on pükste all külm, aga ma ei hooli sellest. Mu jalad on kütteta autos sõitmisest niigi kangestunud ja käed külmast sinised. Ei kujuta ettegi, mis värvi on nad talvel, kui ma ka siis kindad välja minnes maha unustan. Praegu on alles sügis, vähemalt ametlikult, kuid õhus on talve hõngu. Iga kord, kui ma oma jala sellesse haiglasse tõstan, tõuseb mul sapp kurku. Ma tahaksin välja oksendada oma venna, tema õnnetuse ja peatäie, mida ta järgmisel päeval pärast tüdrukute allaajamist välja magas. Kuid mu kurk kisub ainult krampi, ilma et sealt midagi välja tuleks. No tore. Ma oksendan õhku.

      Mu ninasõõrmeid valdab haigla lõhn. Huvitav. Tavaliselt pole trepikodades seda nii palju tunda. Avan silmad ja vaatan, ega mõni arst pole midagi maha pillanud, ja vannun.

      Olen eksinud, olen hoopis ühes palatis. Ilmselt olen tagavaraväljapääsule osutava märgi mingi uksesildiga segi ajanud. Pean jalga laskma, enne kui voodis olev inimene üles ärkab.

      Sealt, kus ma seisan, ei näe ma muud kui jalataldu. Siis hakkab silma ka jalgu kattev roosa tekk. Lõhnab tõepoolest haiglakeemia järele, kuid mu tähelepanu pälvib miski muu. On veel mingi lõhn, midagi niisugust, millel pole midagi ühist arstirohtude ja ruumide pideva desinfitseerimisega. Panen silmad kinni, et keskenduda.

      Jasmiin. Lõhnab jasmiini järele. See pole tavapärane. Aga ma olen kindel, et see on sama lõhn nagu teel, mida mu ema igal hommikul joob.

      Imelik, et ukse avamine seda inimest ei äratanud. Võib-olla magab alles. Ma ei tea, kas tegu on mehe või naisega, kuid lõhna põhjal kaldun arvama, et see on naine. Ma ei tea ühtki kutti, kes end jasmiiniga lõhnastaks.

      Liigun tasakesi edasi, hiilides just nagu end duširuumi seina vastu suruv poisike. Jasmiinilõhn muutub tugevamaks, pea hakkab ringi käima.

      See on naine. Ega see mind üllatagi, aga ma tundsin, et pean kinnitust saama. Ta magab. Suurepärane. Saan ilma sekeldusteta välja minna.

      Teises suunas minnes märkan oma kujutist seinale kinnitatud väikeses peeglis. Mu pilk on segane ja juuksed sagris. Ema ütleb alati, et kui ma võtaksin vaevaks neid korras hoida, võiksin peenem välja näha. Ma vastan alati, et mul pole aega. Mille peale ta torkab, et naistele meeldiks rohkem, kui mu tume sasipea oleks kodustatud. Säärasel puhul piirdun selgitusega, et mul on muudki teha, kui tüdrukuid taga ajada, ja harilikult jätab ta mu siis rahule.

      Sellest saati, kui ma aasta eest Cindyst lahku läksin, uputan end töösse. Tuleb nentida, et kuue aasta pikkune kooselu avaldab inimese isiksusele mõju. Tema äraminek andis mulle tohutu hoobi ja ma alles toibun sellest. Nii et juuksed on küll viimane asi, mis mind huvitab.

      Raseeritud olen ma samuti kehvasti. Tegelikult pole ma end kaks päeva raseerinud. Polegi väga inetu, aga ema ütleks muidugi, et saaks paremini. Mu jutu järgi võiks arvata, et ma elan ema juures. Kuid ei ela, mul on oma korter, väike kahetoaline liftita maja neljandal korrusel. Väga meeldiv, ja peaasi – taskukohane. Emale teeb juba kuu aega muret, et ma nii tihti tema elutoas sohval pesitsen. Siis, kui mu isa ta maha jättis, vahetas ka tema elukohta, ja liigset tuba enam pole. Aga sohva on ikkagi minu ostetud. Vaist ütles, et ühel päeval osutub see mulle veel kasulikuks. See oli kaks kuud enne Cindy äraminekut.

      Ma hõõrun endal kõvasti põski, just nagu sõrmede soojendamiseks. Sikutan särgi kraed sviitri all ja tõmban nurgad välja, et mingitki muljet jätta. Ma ei suuda uskuda, et ma terve päeva sääraselt riietatuna tööl olin, ilma et keegi midagi öelnuks. Küllap nad taipasid, et on kolmapäev ja seega külastuspäev. Küllap nägid nad mu ilmet, ja vaikisid. Viisakusest. Ükskõiksusest. Või sellepärast, et nad ei oota muud kui seda, et ma end ümber pööraks ja oma tööpostile kaoks.

      Siis, kui ma Cindyt koridoris solvasin, karjudes, et ta magab bossiga, tehti mulle paratamatult mõningaid märkusi, kuid pärast seda läks Cindy üle teise osakonda ja mina olen üks nende parimaid töötajaid, nii et mind ei taha nad kaotada.

      Peeglist vaatavad vastu mu hallid silmad. Võrreldes mu mustade juustega võiks neid ilmetuks pidada. Ma panen käe pealaele, just nagu püüdes ema lohutada, ja samas loobun. Milleks. Ma ei otsi kedagi.

      Mingisugune krabin tõmbab mu tähelepanu akna poole. Kurat. Sadama on hakanud. Ja mul pole tahtmist ema ja nõbu oodates välja külmetama minna. Vaatan ringi. Lõppude lõpuks on siin palatis soe. See inimene magab endiselt, ning pidades silmas täiesti puhtaid toole, ei jää muljet, nagu teda sageli vaatamas käidaks. Kaalun korraks, kas mu tegutsemine on mõistlik

      Kui see inimene üles ärkab, võin ma alati mingi loo kokku luuletada, näiteks et just astusin sisse ja eksisin uksega. Kui tuleb mõni külastaja, võin luisata, et olen vana sõber, ja kohe jalga lasta. Võib-olla oleks enne hea naise eesnimi teada saada.

      Infotahvlil voodi jalutsis seisab: „Elsa Bilier, kahekümne üheksa aastane, koljutrauma, tõsised vigastused randmetel ja paremal põlvel. Mitmed põrutused, sääreluumurd paranemas.” Loetelu jätkub, kuni kuulutab üht kõige hirmutavamat sõna, mida sellel planeedil kuuldud.

      „Kooma.”

      Seega pole ohtu, et ma ta üles äratan. Lasen infotahvli alla ja silmitsen naist. Kahekümne üheksa aastane. Selles seisukorras, tilguti all ja juhtmed igal pool, võiks teda pigem pidada ämblikuvõrku kinni jäänud neljakümneaastaseks pereemaks. Kuid natuke lähemale minnes annan talle siiski tema kakskümmend üheksa kevadet tagasi. Ilus, peen nägu, kastanpruunid juuksed, siin-seal mõned tedretähed, sünnimärk parema kõrva lähedal. Lina alt paistavad ainult kõhnad käed ja lohkus põsed, mis võiksid mu arvamust muuta.

      Vaatan uuesti infotahvlit ja mul jääb hing kinni.

      Õnnetuse kuupäev: 10. juuli.

      Juba viis kuud on ta selles seisukorras.

      Peaksin tahvli rahule jätma, kuid uudishimu ei anna rahu.

      Õnnetuse põhjus: varing mägedes.

      Hulle on igal pool. Ma pole kunagi mõistnud, mispärast lähevad inimesed liustikele, jäistesse kohtadesse, mis on täis auke ja lõhesid, kus võid