Olesja. Lydia Koidula

>Lydia Koidula

      Olesja

      Saagu siin mõni sõna jutu kombel ühest eluloost räägitud, kuidas neid omal ajal miljonid ära elanud: orjapõlve eluloost, mille kadumise mälestuspidu meil kõigil alles meeles ja südames liigub. Jutustaja on üks vene keele raamatukirjutaja, kellel oma rahva raske enneaegne

      1 põli kangesti südamesse on käinud, ja kui meie ka mitte sõna-sõnalt tema sõnu ei või kätte ütelda, temast maalitud kuju tahame lugejale jõudu mööda silma ette panna.

      Meie külas, jutustab kirjutaja, elas kasakamaal vana Hmara, rikas ja vaba mees. (Kasakad ei seisnud mitte orjapõlve all, nagu nüüd endised Vene alamad, vaid olid vabad ja omadusepidajad rahvas Vene valitsuse kaitsmise all.) Hmaral oli põldu ja veiseid ja küllalt igapidi vara. Kuid lapsi ei olnud jumal temale palju andnud, üheainsa tütre, kes kaunis ja kena oli nagu päike taevas. Nad kasvatasid ja kallistasid teda ja andsid temale kõiksugu head ja tululist õpetust, ja kui Olesjal-kaunikesel kuueteistkümnes aasta otsa lõppes, hakkasid juba kosilased tema vanemate hoonet otsima. Vanemad tänasid selle au eest, võtsid tulijad lahkesti vastu ja pakkusid kuiva ja märga külalistele süüa, aga tütart ei andnud nad kottu ära. ,,Laske teda veel omast noorusest rõõmustada,’’ ütlesid nemad. ,,Vara alles lapselikku pead majatalituse murega täita. Laste ta ka pärast oma piigapäevi meelde võivat tuletada. Pole temal tarvis vabadust juba käest ära anda.’’

      Aga kes loeb Olesja kosilaste hulka ära! Kuhu ta tuli, seal liikus neid parvekaupa tema ümber. Aga mis neiu tema ka oli! Pikk, ilus nagu taeva täht, kõrge kasvuga, lahke igaühe vastu, ja kuidas ta jutustada oskas ja naljatada! Aga kus silm tal kogemata korratud tegu nägi või kõrv vastuoksa sõna kuulis, seal vaatas ta teise otsa, et nagu külm vesi üle ihu käis, ja läks siis oma teed, nagu oleks ta mõni kuningatütar olnud.

      Olesja elas isa-ema juures kodu, ei näinud muret ega tundnud vaeva. Eks ta ole, kui sa noor oled, siis ei tea sa suuremat muret kui seda: mil viisil kõige armsamalt aega viita. Nõnda on lugu igal pool, kasakamaal nagu mujal. Aga kas sa ka kes teab kui rõõmsas ja hõlpsas põlves elad: omajagu häda antakse sulle ikka kanda. Esmalt jäi Olesja eideke haigeks – ta oli ka juba õige vana – kiratses paar nädalat ja andis siis oma hinge jumala hooleks. Varsti pärast seda pani ka isa silmad kinni. Ilma oma truu abikaasata ei olnud temal jäämist siia ilusa maailma peale; igatsus võttis ta maa pealt ära, sest Olesja emaga oli ta kõige elu ajal noor olnud ja õnne näinud.

      Olesja oli nüüd vaenelaps. Ta nuttis ja nuttis, ja viimaks hakkas ta sellega harjuma. Külarahvas ei unustanud teda mitte ära. Vahel tuli see ja teine tädi tema kurbust kergitama, teine kord see ja teine hea sõber teda juhatama ja nõu andma, siis jälle tõi küla noorte piigade hulk juttu ja rõõmu ja naeru tema tuppa, või nad viisid ta oma kaasas välja õue inimeste sekka. Sügis tuli kätte. Kosilased ei lõppenud otsa Olesja majas: ühed tulid, teised läksid. Tema tänas ja leidis kord seda, kord teist vabandamist, aga ei võtnud kedagi vastu.

      1

      endine

1

endine