Uurimismeeskond. Kolooniate inspektsiooni jutud. Murray Leinster

ulatas käe, kui naine libastus.

      «Aga nad saavad hakkama!» sõnas Riki omalaadse vihase uhkusega. «Nad hakkavad kodus uusi maandumissõrestikke ehitama. Sadu sõrestikke! Mitte laevadele maandumiseks, vaid ionosfäärist energia saamiseks. Nad arvestavad, et ühe laeva mõõtu sõrestik suudab hoida peaaegu kolm ruutmiili maapinda elamiskõlblikult soojana. Nad panevad linnades tänavatele katused peale ja kuhjavad sinna soojustuseks lund. Nad istutavad tänavatele ja aedadesse toidutaimi ja teevad hüdropoonika abil, mida suudavad. Nad kardavad, et ei suuda teha piisavalt, et kõiki päästa, aga nad üritavad!»

      Bordman pigistas oma toekate labakinnaste sees käed rusikasse.

      «Noh?» nõudis Riki. «Kas sellest ei piisa?»

      «Ei.»

      «Miks mitte?»

      «Võtsin just sõrestikust mõõtmisi. Selle atmosfäärikihi, kust me energiat hangime, pinge ja elektrijuhtivus sõltuvad mõlemad ionisatsioonitasemest. Kui päikesevalguse intensiivsus kahaneb, vähenevad ka pinge ja elektrijuhtivus. Energial on raskem voolata alale, kust sõrestik seda võtta suudab – ja pinge, mis seda tagant tõukab, on väiksem.»

      «Aitab!» hüüdis Riki. «Ei sõnagi enam!»

      Bordman vaikis. Nad läksid viimasest madalast nõlvast alla ja möödusid kaevanduse sissepääsust – tohutust august, mis puuritud otse mäkke. Sisse vaadates nägid nad kaht eredate laevalgustite rida, mis kivikoletise südame poole suundusid.

      Nad olid peaaegu külani jõudnud, kui Riki summutatud häälel lausus: «Kui halvad asjad on?»

      «Väga halvad,» möönis Bordman. «Meil siin on tingimused, mis valitsevad koduplaneedil kahesaja päeva pärast. Algselt suutsime meie tõmmata viiendiku sellest võimsusest, mis Lani Teisel.»

      Riki kiristas hambaid. «Räägi edasi,» sõnas ta.

      «Siin on ionisatsioon langenud kümme protsenti,» ütles Bordman. «See tähendab, et pinge on vähenenud mõnevõrra rohkem. Tegelikult palju rohkem, ning ionosfääri takistus on suurem, väga palju suurem. Siis, kui neil koduplaneedil energiat kõige enam vaja on, ei saa nad sõrestikust kätte rohkem kui meie praegu. Sellest ei piisa.»

      Nad jõudsid külla. Herndoni kontorimooduli külmalüüsi juurde viisid trepiastmed. Neil ei olnud jääd, kuna neid soojendati nagu kõnniteidki, et hoida härmatist sinna kogunemast. Bordman tegi mõttes selle kohta märkme.

      Soe õhk, mis külmalüüsis neist üle uhtus, oli peaaegu lämmatav. Riki lausus trotslikult: «Sa võid sama hästi mulle kohe kõik ära rääkida!»

      «Harilikult saame me siin viiendiku sellest võimsusest, mida sama suur sõrestik kodumaailmas toota suudaks,» lausus mees. «Praegu saame me, ütleme, kuuskümmend protsenti normist – veidi rohkem kui kümnendiku sellest, mida nemad loodavad saada, kui päris külm neile kohale jõuab. Nende arvutused on üheksa korda liiga kõrged. Üks sõrestik ei soojenda ära kolme ruutmiili linna – pigem kolmandiku. Ent…»

      «See ei ole veel kõige halvem,» lausus Riki lämbuval häälel. «Kas pole nii? Kui palju kasu sõrestikest on?»

      Bordman ei vastanud.

      Lüüsi siseuks avanes. Herndon istus laua taga, kahvatum kui enne, kuulates kõlarist tulevat müra. Ta toksis vastu lauaplaati, märkamata ise, et ta seda teeb. Ta vaatas peaaegu meeleheitlikult Bordmani poole.

      «Kas ta rääkis sulle?» küsis mees tuimal häälel. «Nad loodavad päästa võibolla poole rahvastikust. Vähemalt kõik lapsed…»

      «Nad ei suuda,» ütles Riki kibedalt.

      «Mine parem ja kirjuta ümber uusi teateid, mis tulnud on,» ütles vend talle. «Vaatame, mis nad räägivad.»

      Riki läks kontorist minema. Bordman võttis kaitseriided seljast. Ta kõneles: «Ülejäänud koloonia ei tea veel, mis teoksil on. Vähemalt sõrestikuoperaator ei teadnud. Aga me peame neile ütlema.»

      «Paneme kõik sõnumid teadetetahvlile välja,» ütles Herndon. «Ma soovin, et võiksin neid sellest säästa. See ei ole meeldiv teadmine, millega elada. Ma… võibolla ma veel ei avaldaks seda.»

      «Vastupidi,» nõudis Bordman. «Nad peavad kohe teada saama! Sa annad käsud ja nad peavad aru saama, kui pakilised need on.»

      Herndon näis lootusetu. «Mis kasu üldse millestki on?»

      Kui Bordman kulmu kortsutas, lisas ta: «Tõsiselt – kas on üldse midagi, mida me teha saame? Sinuga ei juhtu midagi. Kolooniate Inspektsiooni laev on teel, et sind ära viia. See ei tule mitte sellepärast, et nad teavad, et midagi on viltu, vaid kuna sinu töö peaks hakkama valmis saama. Aga laevast poleks kasu! Kodus maanduda oleks hullumeelsus. Laev ei suudaks ära viia rohkem kui paar tosinat põgenikku, aga surmaohus on kakskümmend miljonit. See võiks mõned meist kaasa võtta, aga ma ei usu, et kuigi paljud läheksid. Mina ei läheks ja Riki ilmselt samuti.»

      «Ma ei saa aru…»

      «See, mis meil praegu siin on,» sõnas Herndon, «ootab ka kodu ees. Ja hullemadki asjad. Meil pole lootust siin ellu jääda! Sa ise ütlesid seda. Ma olen mõelnud… see, kuidas solaarkonstandi kõver liigub… ma tegin nende numbrite alusel, mis nad meile saatsid, mõned arvutused… kõver ei tasakaalustu enne, kui hapnik on atmosfääris ära külmunud. Meil ei ole vahendeid sellega toimetulemiseks, ega ka kohta, kust neid hankida. Meie seadmed ei võimalda meil seda lõputult üle elada. Igatahes kestab külmamaksimum kodus kaks tuhat päeva – kuus Maaaastat. Lisaks säilitaksid jäätunud ookeanid ja kogunenud liustikud külma veel kauemgi. Kuluks kakskümmend aastat, enne kui kodus ja siin oleks taas normaalne temperatuur. Kas on mingit mõtet püüda elada – ei, hädavaevu elus püsida – kakskümmend aastat, oodates, et planeet taas asustuskõlblik oleks?»

      Bordman lausus ärritunult: «Ära ole loll! Kas sa ei taipa, et see planeet on ideaalne katsejaam, kakssada päeva kodumaailmast ees, kus saab proovida erinevaid viise kõige sellega toimetulemiseks? Kui me siin hakkama saame, võivad nad ka kodus saada!»

      Herndon lausus: «Oskad sa midagi välja pakkuda, mida siin proovida võiks?»

      «Jah,» nähvas Bordman. «Ma tahan kõnnitee- ja trepisoojendid õues välja lülitada. Nad raiskavad energiat selleks, et teed ja trepiastmed libedad ei oleks. Ma tahan tolle soojuse alles hoida!»

      Herndon ütles: «Ja kui sa selle alles oled hoidnud, siis mida sa sellega teed?»

      «Panen maa alla, et seda vajadusel kasutada!» sõnas Bordman. «Hoian seda kaevanduses! Ma tahan iga küttekeha, mida me välja mõelda suudame, kaevanduses tööle panna, et kivi soojendada. Ma tahan võtta iga vati, mille sõrestik annab, ja soojendada sellega mäe sisemust, kuni energiat jätkub. Ma tahan, et kaevanduse sügavaim osa oleks nii kuum, et sinna siseneda ei saaks! Me kaotame nii muidugi palju soojust. See pole nagu elektrienergia salvestamine. Aga me saame praegu soojust varuda, ja mida rohkem me varume, seda enam on meil hiljem võtta, kui meil seda vaja läheb!»

      Herndon mõtles. Ta niheles veidi.

      «Tead sa, sel mõttel on jumet…» Ta tõstis silmad. «Kodus olid pooluste lähedal põlevkiviõli varud. Nende kaevandamine poleks olnud tulus. Niisiis pandi puuraukudesse soojendid ja köeti kogu ladestu kuumaks. Puuraugud lasid kuuma õliauru välja, kus see kondenseeriti. Nii saadi kätte iga viimane kui õlitilk ilma põlevkivi puutumata. Ja see jäi aastateks kuumaks! Farmerid kühveldasid selle kohale mulda ja kasvatasid vilja, liustikud ümberringi. Seda võiks uuesti teha. Nad saaksid niimoodi ju kodus soojust säilitada!»

      Siis ta lasi pea norgu. «Kuid neil ei jätku energiat, et maapind linnade all soojaks kütta. Neil kulub kogu võimsus katuste ehitamise peale… ja sõrestike rajamisega läheb aega.»

      Bordman nähvas: «Jah, kui nad ehitavad harilikke sõrestikke. Selleks ajaks, kui need valmivad, on nad juba kasutud. Ionisatsioon siin juba väheneb. Aga neil ei ole mõtet ehitada sõrestikke, millest hiljem kasu pole. Nad võivad kaablid maapinnal kokku panna ja neid helikopteritega õhus hoida. Maanduvat laeva need ei kannaks, aga energiat hakkaksid need kohe tõmbama! Need