Naisõiguslased. Eduard Vilde

p>Eduard Vilde

      Naisõiguslased

      1

      Kui Männiku-emand lugu kuulis, käis tal elustav juga läbi ihu. Tema oli neid inimesi, kes tunnevad igast kõmuasjast, igast üllatavast sündmusest, olgu see hea või halb, erutavat lõbu. Esimeses ärevuses ei püüdnud ta selguselegi jõuda, mis tagajärjed võiksid olla seesugusel sündmusel, kas nende üle rõõmustada või kurvastada, heameelt tunda või vihastada; talle sai küllalt sellest, et midagi erakorralist oli sündinud, midagi, mis pani meeled mõlkuma. Alles hiljemalt, siis, kui sensatsiooni magus lõbujuga juba mõnda korda oli ta pehme valge ihu läbinud, korraldas ta oma tundeid sündmuse kohta, valis seisukoha ja seadis oma näo tunnete ning seisukohaga kooskõlasse. Need tunded ei olnud õigusepärast mitte tunded, sest nad ei olnud tema o m a d tunded; nad olid arvatud, ettekujutatud, laenatud tunded: Männiku-emand aimas või teadis, et t e i s t e l oleksid teatava sündmuse kohta need ja need tunded, ja ta sugereeris nad ka endale, pealegi nii võimsalt, et nad paistsid olevat tema omad.

      Inimeste seas on nimelt imepalju näitlejatalente. Kõik ei kõlbaks vististi mitte näitelavale, aga elus mängivad nad oma osi hästi, mõned nii hästi, et nad isegi aru ei saa, et nad näitlevad. Näitlemine ei ole neile mitte teiseks, vaid esimeseks ning päris iseloomuks. Ainult taoti, i s e ä r a n i s selgeil hetkil, kui nad on iseendaga üksi, märkavad või aimavad nad veel nagu teist mina oma hinges. Aga et see neid näitlemises eksitab, oma labase, grimeerimata otsekohesusega tülitab, siis topivad nad tal suu sedamaid kinni ja heidavad talle maski näole. Ja siis kestab näitlemine seda suurema armastusega edasi ja mäng saab nii loomulikuks, et kõige terasem arvustaja laseb end tüssata.

      Sest ses sügavas sopis, mida tema o m a k s hingeks tuli pidada, ei tundnud proua Männik külma ega sooja kuuldud loo ja selle arvamuste tagajärgede üle. Ses sopikeses oli talle täiesti ükskõik, mis ütles teotatud tütarlapse süda, kui ta kuulis lugu, kuidas tema saatus kujunes, kuidas vaatavad asjale tema vali isa ja veel valjem kooliülemus. Ka oli Männiku-emandale ükskõik, mis viisil mõjub lugu kahte leeri jagunevasse seltskonda, ehk ta kui „moodne” naine oli enda teada küll erakondlane. Nii vaba, nagu ta e n e s e hingesopp oli kaastundmusest, soojast osavõtmisest ligimese vastu, nii puhas oli see ka tõsisest parteikirest, parteilase õigest ühistundest. See tuli kõige selgemini nähtavale selles, et emand Männik elas mõlema seltskonnaleeriga heal jalal, käis mõlemaga läbi, püüdis mõlema lugupidamist võita. Nad mõlemad pidid tunnistama, et proua Männik on mõistlik, tark ning tubli naine. Iseäranis m õ i s t l i k , iga hinna eest m õ i s t l i k püüdis ta olla. Kummalgi ei pidanud olema talle selle poolest midagi ette heita. Kõik tema „avalik tegevus”, milles ta rohket agarust arendas, oli selle noodi jaoks häälde seatud. Et teenida mõlema erakonna rahulolemist, pidi ta muidugi sel erapooletul viirul tantsima, mis jäi kummagi vahele. Teadagi puutus jalg kord ühte, kord teise leeri, aga sellest polnud viga, sest keha hõljus ju piiri peal. Parteivihaks ega vaenuks polnud kummalgi erakonnal asja, ja Männiku-emand pistis kiidusõna „mõistlik” mõlemalt poolt taskusse – vähemalt enda arvates.

      Lõbujoale, mille kuuldud lugu ta ihust läbi süstis, järgnes kõdi rääkida uudist teistele edasi. Ta ei olnud tavaline lobiseja „kohvitanta” mõttes – seks oli ta liiga „mõistlik” –, vaid ta oskas oma uudiseid esitada kõrgemalt seisukohalt, neile kaela sidudes sotsiaalset, eetilist või poliitilist paelakest. Aga edasirääkimiskõdi tundis ta elavalt, niisama elavalt kui tungi etendada igas asjas mingit osa, mingit mõistlikku osa, mingit osa, mis leiab kõigilt poolt rahulolemist ja mille kohta öeldakse: „Ennäe, emand Männik ajas keerulise asja toime, emand Männik on mõistlik naine!”

      Ja edasirääkimiskõdil ning osaetendamistungil hakkas proua Männik end ruttu riidesse ehtima, et tarvilisi käike sooritada. Kõigepealt oli vaja rääkida preili Katzmanniga, kelle juures oli tütarlaps kosti peal, siis tütarlapse enesega, siis tähtsamate isikutega kummastki leerist ja siis veel väga mitmega, keda asi ühel või teisel põhjusel pidi huvitama. Ja kuna Männikuemand end riietas, korraldas ta oma tundmusi sündmuse kohta, valis seisukoha ja seadis oma näo tundmuste ja seisukohaga kooskõlasse. Sest niipea kui ta astus uulitsale, pidi kõik olema valmis, pidi ta teadma, kuidas rääkida, pidi ta näost olema näha, mida ta tundis, – võis ju kümne sammu järel keegi tuttav vastu tulla, sest proua Männiku tutvuskond oli suur.

      Aga kui nägus emand, kes oma paisuv-täidlaste ihuvormidega iseäranis maiavõitu meeste silmi võlus, veel viimast pilku peeglisse oli heitmas, millest talle vastu paistis kaunis maitsekalt riietunud ja teatavat väikekodanlikku koketeriid avaldav daam, avanes uks ja – sisse astus preili Katzmann.

      „Aa, ma pidin praegu sinu poole tulema!”

      Katzmanni-preili tedretäheline vanapiiganäoke, igapäevane ja igav nagu vilisti jutt, oli kurb. Nii labaselt kurb, nagu igavad näod paraku on. Ilma ärevuseta, ilma muu tundelise eluta. See näoke oli nagu loik seisvat vett – lemlega kaetud ning liikumatu. Ja kurb.

      „Advokaat Teder on eile Raudseppade pool rääkinud, et Olga elada vabas armastuses,” algas neiu Katzmann, kui ta sõbratari oli kätelnud, ilma mingi sissejuhatuseta. ,,Ta nimetanud teda otsekohe nimepidi ja öelnud, et see olnud seltskonnale juba ammugi teada. Olga käivat meestega, iseäranis vene üliõpilastega, sedaviisi läbi. Ja nüüd on Raudsepa Aliide jutustanud lugu igaühele, kogu Tartu on lärmi täis. Ma ei tea, mis teha; minu au on määritud, ma olen õnnetu inimene …”

      „Muidugi, Olga on ju sinu juures kosti peal,” tähendas proua Männik kaastundlikult ja ta nägu oli karvapealt niisama kurb kui preili Katzmanni oma.

      „Seepärast tulin sinuga nõu pidama, mida ette võtta,” lisas preili Katzmann ja vajus nagu murtud putk kuhugi maha.

      „Ma olen asja üle juba järele mõelnud,” ütles emand Männik mõistliku inimese kogutud rahuga.

      „Siis teadsid juba?”

      „Muidugi – hommikust saadik.”

      „Ja mida sa arvad?”

      „Ma arvan, et me sinu au pealt peame varju ära kasima. Sest miks peab süütu inimene teise pärast kannatama! … Ütle mulle, Heleene,” – ja Männiku-emanda silmad said isevärki salaahne kiirge – „ütle mulle: kas sa usud, et Olga – et – et see on tõsi –?”

      „Ma ei usuks seda, kui ta ikka minu juures oleks elanud. Sa tead mind – siis oleks niisugune asi olnud võimatu, otse võimatu! Aga ta oli ju pool aastat minu juurest ära, minu silmade alt eemal, teises perekonnas, ja selle aja eest –”

      „Muidugi, selle aja eest ei või sina mitte hea seista, siis võis ju mõndagi juhtuda. Õigusepärast ei võiks sind üldse keegi teha vastutavaks – kes jõuab siis iga silmapilk kostilapse sabas kinni olla! Aga või siis selle järele küsitakse. Ja kes hakkab siin vahet tegema! Ta o l i ja o n sinu kostilaps – sellest on küllalt …”

      Preili Katzmann ägas.

      „Kõige hirmsam on, kui kooliülemus seda kuulda saab! Minust peeti nii suurt lugu, mind usaldati nii väga – klassipreilid on enam kui üks kord öelnud: Kui keegi preili Katzmanni juures elab, siis pole valvet vaja, siis on, nagu elaks ta oma vanemate juures … Ja nüüd niisugune skandaal!”

      Ta vajutas ninaräti silmade peale. Rätiku ääre alt paistis punane ninaots välja.

      „Aga Olga ise – kas ta teab – kas sa temaga juba kõnelesid?” küsis proua Männik.

      „Jaa,” vastati ninarätiku ääre alt.

      „Mis ta ütles?” Ja emand Männik sigines sõbrale ligemale. Ja ta hingeõhk oli palavam kui muidu.

      „Ta on vihane … ja hirmu täis … Kardab isa … kardab eksamile paha … Kahtlane, nagu ta kooliülemuse silmas juba muidugi on…”

      Emand Männik tegi kärsitu liigutuse.

      „Mis ta ütles jutu enese kohta? Kas väitis, et ta olevat – puhas?”

      „See ei tulnud kõnesse.”

      „Aga tema olek – toon – nägu – kas siis midagi polnud märgata –?”

      Preili Katzmann kehitas õlgu, nuuskas nina ja raputas pead.