Palveränd. Tiit Aleksejev

Kanarbik, kumalased ja meie kaks. Hääled meie ümber.

      „Kas kuuled?”

      „Muidugi.”

      Me istusime ja rääkisime. Õigemini rääkis tüdruk.

      „Isa jutustas mulle kord loo, kuidas mesinik oli missalt hostia kaasa toonud ja selle mesitarusse pistnud. Järgmisel päeval oli ta vaatama läinud, ning avastas, et mesilinnud olid hostia ümber vahast kiriku ehitanud. Usud sa seda?”

      „Ei.”

      „Aga mina usun. Ma arvan, et targemad tiivulised hakkasid preestriteks ja panid rumalamad enda heaks tööle. Nagu see kloostrites ikka käib.” Tüdruk piidles mind silmanurgast. „Millele sina mõtled?”

      Mu silme ette on kerkinud mesitaru, millele ristimärke kandvad sõjamehed on tule otsa pannud. Mehed on end mantlitesse mähkinud ja vehivad põlevate nartsudega. Seejärel sorgivad nad mõõkadega kärgedes. Määrdunud teraselt tilgub kuldset mett. Viimaks on taru rüüstatud. Sulanud vaha on maha tilkunud ja laiali voolanud. Ellujäänud putukad tiirutavad söestunud raamide ümber. Kus see oli? Antiookia all? Jeruusalemmas? Ma ei mäleta enam.

      „Keda ma sulle meenutan?” küsis tüdruk ootamatult.

      „Kust sa võtad, et sa mulle kedagi meenutad?”

      „Ma tunnen seda. Sa vaatad mind, aga näed kedagi teist.”

      Ma ei oska selle peale midagi öelda.

      „Ma tahan sinust rohkem teada. Räägi mulle oma lugu.”

      „Mul ei ole sulle midagi rääkida. Aednikul ei ole lugu.”

      „Räägime siis taimedest. Ma nägin eile unes, et ma kõndisin keset välja, mis oli täis ülaseid. Isa ütles, et palju ülaseid tähendab palju kurbust.”

      „Mis värvi need olid?”

      „Valged loomulikult. Millised siis veel?”

      „On ka punaseid. Nagu verepiisad.”

      Tüdruku näole ilmus kahtlev ilme. „Kus sellised kasvavad?”

      „Geneetsareti järve ääres. Pühal Maal.”

      „Kes sulle seda rääkis?”

      „Ma olen seal olnud.”

      Ma kummardasin taimede kohale ja hingasin sügavalt sisse.

†

      Taimede kohale kummardudes leian ma nende seast ühe, mille lõhn on mulle lapsepõlvest meelde jäänud. See ongi mu esimene aisting. Esimene ja päris alguses. Oma vanemaid ma ei mäleta. Nad on surnud katku, koos paljude teistega. Ma jään üksi. Sepp, keda teised külaelanikud tema oskuste pärast pelgavad, võtab mu enda juurde. Tal on abilist vaja. Uue elu alguses on külmatunne. Ma seisan kustunud kerisahju ees, komps käes. Väljas on sügis. Sajud. Vesi niriseb mööda mu jalgu savipõrandale. Sepp paneb veekannu käest ja viskab mulle linase palaka. Tal ei ole aega minuga tegeleda. Mõnda aega aitan teda. Seejärel jään ma ise haigeks. Mu rinnale ja kätele ilmuvad punased laigud. Siis tuleb palavik, tuli ja jää. Kui see lõpuks alaneb, jälgin ma sepa toimetamist. Ilma suurema huvita, nagu tuult või vihma.

      Heledale taustale joonistub kaks musta joont, nagu oleksid jõeharud teineteisest läbi jooksnud. Üks haru on pikem, teine lühem. Võpatan ärkvele, nagu oleks keegi selle märgi mulle ihusse lõiganud. Põrandal on valge härjasarv, sipelgaid täis. Ühel hetkel hakkab neid välja voorima. Üha rohkem ja rohkem. Kuidas neid nii palju saab olla? Pimedus. Kui ma uuesti silmad avan, on ruumis neli meest, kes teritavad nelja kirvest. Milleks see? küsin. Sarvede raiumiseks, vastab üks meestest ja katsub sõrmega kirvetera. Laudast kostub härgade kaeblikku ammumist. Tahaksin pead tõsta, aga ei suuda. Sepp kummardab minu kohale. Ma räägin talle kahest ristuvast sirgest. Sepp kuulab mind tähelepanelikult.

†

      Mu hõõguvale otsaesisele langevad veepiisad. See on hea tunne. Üks piisk jookseb mõõda põske alla. Avan suu, et seda keelele püüda, aga jään hiljaks. Ma vaatan ringi. Sepp on haaranud tangid ja põimib alasil kahte hõõguvat raudlatti. Nagu oleks kaks nõelussi armumängus teineteise ümber väändunud. Ma olen seda kord kevadel rabas näinud. Nõelussid olid end püsti ajanud ja võnkusid pulmatantsus. Ma hoidsin end eemale, aga väänlejatel ei olnud minu jaoks aega. Nad olid ametis ühte sulamisega.

      Õhk muutub üha kuumemaks. Metall hiilgab hämaruses. Põimikust on saanud tömbi otsaga terasleht. Sepp kastab selle kiire liigutusega nurgas seisvasse veenõusse. Kostab sisinat. Sepp asub uuesti teraslehte kuumutama. Mulle näib, et kõik see on kestnud terve päeva. Mitu päeva. Olen kaotanud võime aja kulgemist hinnata. Aeg on end mu ümber mässinud ja kägistab mind soomuselises haardes. Aegamööda, oma jõudu nautides. Nagu roomaja saaki, valmistudes hetkeks, mil nõrgem elu hakkab tugevamat toitma.

      Mu ees seisab sepp, mõõk käes. Kas see on märk, mida sa nägid? küsib ta. Jah, ütlen. Seesama. Sepp noogutab rahulolevalt. Ta lööb relva muldpõrandasse. Mu silmade kõrgusel võbeleb käepide, mis teraga ristub.

†

      Tumehalli laotuse taustal kõiguvad puuvõrad, sajad sõrmed taeva poole harali. Sõrmeotstel istuvad suured mustad linnud, kümned tumedad kolmnurgad. Aeg-ajalt lehvitab mõni neist tasakaalu hoidmiseks tiibadega. Need on talvised linnud. Kõik ülejäänud on surnute maale lennanud. Mu meeled on haigusest paljaks pühitud ja sellesse tühjusesse voolab taevast ja hämarust. Üle inimeste maa laotub narmendav palakas. Ma tahaksin olla valge hunt ja öömaailmast läbi joosta. Kiirelt, väledalt ja kartmata. Hundi kombel. See, kes harjub pimedusega, muutub ise pimeduseks. Öö võtab ta omaks.

†

      Tolmusambad sädelevad seinapragude vahelt paistvas päikeses.

      Sepp on otsustanud mulle oma kunsti õpetada. Ta võtab korvist söetüki ja veeretab seda sõrmede vahel. „Kõige tähtsam on õige kuumus. Rauda taguda oskab iga juhm.”

      Ta viib mu kolde ette. „Mis värvi on tuli?”

      „Kollane.”

      Ta viskab söetüki koldesse. „Ja nüüd?”

      „Punane.”

      Ta ei ole mu vastusega rahul.

      „Pead õppima tuld nägema. Siis oskad ka hõõguva raua seisundeid eristada. Seda hetke, mil see ühest olekust teise läheb. Sellest tuleb kõik ülejäänu. Kas teeme algust?”

      Ma olen nõus. Ma õpin tule ja raua saladusi. See on raske. Sepp ei ole minuga rahul.

      Sa ei ole selleks tööks loodud, ütleb ta pahuralt. Su käed on liiga kohmakad. Ja su mõtted on kogu aeg hajevil. Tahma ja nõe sees raua tagumine ei meeldi mulle. Ma eelistan mööda metsi hulkuda. Selili rohus lamada ja taevasse vaadata. Ma näen seal igasuguseid asju.

†

      Mets voogab tuules nagu hiigelsuur roheline laine. Kõik on liikumine: taevas, puud, maadligi naalduvad rohukõrred. Tuul ise on nähtamatu, võib ainult kuulda ta mühinat. Taevarannal sõuavad mustad pilved, ähvardavalt nagu ööloomad. Need, keda päeval ei ole, kes on pimeduse pärisosaks. Selle pimeduse, mis algab juba toanurgas. Pilved koonduvad kahte leeri. Ma näen selgelt kahte vaenuväge, kahte musta lainet taevarannal, näen löögiks tõstetud käsivarsi, tuhmi läikega rauda, hobuste verd täis valgunud silmi, ratsanike klaasistunud pilke. Ma näen liikuvaid torne, purunevaid müüre ja põlevat vedelikku sülgavaid torusid. Ma näen noort, tärkavat vilja ning läbi õhu vihisevat sirpi. Ma näen niitjat ja seda, kuidas teras läbi kõrte libiseva mao pooleks sähvab. Kaks kehapoolt jäävad agoonias visklema. Nad ei ole enam elus, aga nad ei ole ka surnud. Nad on teel olemisest olematusse ja see on kannatuse tee.

      Puude vahelt vaatab mind keegi. Ma tunnen ta pilku, kogu kehaga. Nagu oleks keegi küünistega käe mu õlale asetanud. Ma seisan ega julge end liigutada. Selja taga praksatab oksaraag. Kui ma pilgu uuesti metsa poole pööran, ei ole seal enam kedagi. Kargan püsti ja torman mäenõlvast alla nii kiiresti kui jalad võtavad. Ma sööstan pilvede vahelt langevasse valgusvoogu. Viskun sellesse nagu läbipaistva veega järve. Ümberringi pöörlevad lugematud hõbedased pärlid. Ma üritan põhjani jõuda, aga õhust tuleb puudu.

†

      Meil