Armas Amalie. Jorma Rotko

Amalie sai samasugust koolitust nagu rahva tütred algkoolides: lugemine, kirjutamine, arvutamine, usuõpetus, natuke ajalugu, geograafiat ja bioloogiat. Kõige rohkem õpetati Amaliele käsitööd, kümme tundi nädalas. Tüdruk andis oma parima ega osanud soovida aadlipreilnade õppeaineid, nagu tants, kunstiajalugu, muusika ja etikett. Prantsuse keelt püüdis ta õppida omapead ning poolvenna abil. Max unistas diplomaadi karjäärist ning oli lihvinud oma prantsuse keele päris korralikuks.

      Müncheni suurepärane katoliku kool aadlipreilidele oli nüüd käsukorras suletud ning keegi ei teadnud, kas see kunagi avatakse uuesti. Sulgemise põhjus oli geopoliitika, mille võtmesõnadeks Reini Liit, Mediatisierung ehk ”kohandamine” ja Säkularisierung ehk ”ilmalikustamine”.

      Napoleoni Prantsusmaa vallutas esmalt sakslaste maad Reini läänekaldal. Saksa riigid kiirustasid hakkama Napoleoni satelliitideks, et säilitada vähemalt osaline iseseisvus. Satelliitidest vormiti Reini Liit, kus algul oli 16 riiki ning Baieri nende seas suurim. Baieri valitsevale hertsogile Maximilian Josephile tuli Napoleoni kummardamine kasuks. Prantsuse keiser tegi temast Baieri esimese kuninga.

      Mediatisierung algatati seepärast, et mitmed vürstid kaotasid oma maad Reini läänekaldal ning nendele pidi leidma maad jõe idapoolelt. Saanud aru, et piire võib siirata, tahtsid Napoleoni soosikud kasutada olukorda ning hakkasid anastama naabrite maid. Baierisse liideti palju maad ja iseseisvaid linnu, Regensburg nende hulgas.

      Süües kasvab isu. Kloostrite valdused tegid katoliku kiriku suurimaks maaomanikuks Baieris. Viidi läbi konfiskeerimine nimega säkularisierung, ilmalikustamine. Valitseja võttis riigile ja endale kloostrid, nende asutused ja maad. Iga kloostrit ei võetud kasutusse, mõnda aga küll. Müncheni lähistel on ilus järv Tegernsee Alpide keskel orus. Selle rannal asub vana klooster, millest sai kena suvila Baieri valitsevale suguvõsale Wittelsbachidele. Regensburgis võtsid Thurn und Taxised endale Emmerami kloostri ning kolisid oma õukonna sinna.

      Müncheni tütarlaste koolile mõjus ilmalikustamine niimoodi, et kool suleti, sest oli katoliku kiriku asutus. Kooli maja Paradeiserhaus konfiskeeriti ning sinna kolis Baieri siseministreerium.

      Suletud kool oli selline, milliseid inglanna Mary Ward oli 17. sajandil asutanud Euroopa linnades. Ward imetles jesuiitide koole, kus õpetamine oli nii kõrgel tasemel, et isegi protestandid panid nendesse oma poegi. Ta tahtis asutada taolisi ka tütarlastele.

      Müncheni kool sai sedavõrd kuulsaks, et aadlipreilile oli see ainus võimalik õppeasutus. Mitmetes õppeainetes sai sealt sama hea koolituse kui ülikoolis, ülikooli aga naisterahvaid sisse ei lastud.

      Kooli ametlik nimi oli Institutum Beatae Mariea Virginis ehk ”Õnnistatud neitsi Maarja instituut“. Baieris oli neid mitu, aga Müncheni oma peeti parimaks. Koolide kohta kasutati ka nime Schule der Englischen Fräulein ehk „Inglise preilnade kool“. Kooli läbinud naisterahvale andsid luterlased pilkenime „jesuitess“.

      Amalie luges palju. Von Lerchenfeldidel oli ohtralt raamatuid nii Münchenis kui ka Köferingis. Vanaldasel koduõpetajannal polnud enam palju Amaliele pakkuda ning keegi ei teadnud, kas instituut veel avatakse. Napoleon oli kukutatud Amalie olles seitsmeaastane, aga mitmed tema tekitatud muutused olid veel alles. Viini oli küll kutsutud kokku suurriikide kongress seadma joonde Euroopa asju, aga vaevalt neid Baieri tüdrukute koolimured huvitavad.

      Oli tulnud aeg Amalie konfirmeerimiseks, mis tähendab ristimisel loodud kirikusideme kinnitamist. Katoliku kirikus pole kindlat leeritamisiga, vaid laps võib saada konfirmatsiooni kohe, kui ta mõistab, näiteks mis on patt, kahetsus ja lepitus, ehk on moraalselt vastutav. Üldiselt arvatakse, et ka seitsmeaastane laps võiks olla selles vallas vastutust kandev. Amalie oli igatahes juba 13aastane.

      Köferingis polnud küllalt konfirmeeritavaid lapsi, et oleks võinud tuua kohale piiskopi. Katoliku kirikus toimetab konfirmatsiooni piiskop, tavaline preester ei kõlba. Oli vaja kärutada kahe hobusega Regensburgi.

      Lossi varudest leiti sobiv alba, pikk valge rüü, ning siis mindi. Reis kestis paar tundi. Toomkiriku kaksiktornid paistsid juba kaugelt. Kirik seisab kiviviske kaugusel Doonaust ning üle jõe ehitatud kivisillast.

      Toomkirik on suur gooti stiilis ehitis. Selle kaksiktornid on läänepoolses otsas ning peasissekäik on tornide vahel. Kirikus on kolm koori, peamine koos altariga idaseinal nagu ikka. Kooril on suured aknad ning vaid osa neist on värvilised, mistõttu valgust kooris on palju. Pidulik konfirmatsioon viidi läbi just seal.

      Amalie ootas oma vooru teiste konfirmeeritavate hulgas. Tema korra tulles astus ta julgelt piiskopi ette. Piiskop võidis ta pea oliivõli ja palsami seguga ning ütles:

      „Mina märgistan sind ristimärgiga ning konfirmeerin sind lunastuse mürriga Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel.“

      Siis ta patsutas teda põsele ning sõnas:

      „Rahu olgu sinuga!“

      Pärast palvetati, et Püha Vaim asuks konfirmeeritava südamesse ning toimetus lõppes piiskopi lausutud õnnistusega.

      Amalie ema Therese ei tulnud kohale, hoolimata sellest et krahvinna Maria von Lerchenfeld oli seda kirjaga soovinud. Toomkirikust on ainult pool miili Emmerami kloosterlossini, kus Thurn und Taxised pesitsesid.

      „Külmastki külmem on luteri usk“, mõtles Amalie.

      Mõni aeg pärast konfirmatsiooni juhtus midagi õudset. Pissil käies pani Amalie tähele, et alakehast tilkub verd. Tüdruk arvas, et on kogemata kriimustanud tagumikku. Ta ei saanud aga aru, kus ja kuidas see võis juhtuda? Ta küll ratsutas mitu korda nädalas Lieselil, kes oli mõisa rahulik mära, aga sadulas ju ei ole naelu?

      Vere immitsemine ei lõppenud päevaga, nagu kriimustuse puhul tavaline. Siis Amalie taipas, et verd tuleb ta sisemusest ning ehmus. Ta oli märganud teenijate juttudest, et kõik mis leiab aset jalgade vahel, on ebapuhas ja häbiväärne. Ta ei või rääkida koduõpetajannale, veel vähem tädi Mariale. Kas peaks paluda kutsuda arst? Teisalt oli ta kuulnud midagi ebamäärast „naiste vaevadest“. Milles asi?

      Hoolimata sellest õnnetusest, ei tahtnud ta jätta vahele ratsutamistundi. Talli juures kohtas ta majahooldaja tütart Traudlit, kes oli temast kaks aastat vanem. Häda sunnil hakkas ta ääri-veeri keerutades rääkima oma murest. Traudel naeris ning seletas põhjuse ära ja rääkis vajalikest abinõudest. Amalie tundis kergendust, mõistes et see pole haigus. Sellest hoolimata tundis jälkust. Traudli järgi hakkavad tissid nüüd varsti suuremaks kasvama. Kena oleks, kui see poleks valus.

      1822–1825

      Rivaalitsemine vene moodi

      Amalie poolvend Max lõpetas Würzburgi ülikooli ja liitus Baieri välisministeeriumi arenguprogrammiga Kanzelei-Acces. See tähendas kaheaastast harjutusaega ilma palgata. Inertsi mõju oli tugev: Max tahtis saada diplomaadiks, nagu oli olnud isa ning ka vanaisa. Muuseas tutvus ta Münchenis mitmete riikide saatkondadega. Venemaa suursaatkonnas trehvas ta vilgast ja naljakat noormeest. Too oli Fjodor Tjuttšev, mõne aasta Maxist noorem ning tiitliga honorary attache, mis tähendas, et ka tema töötas ilma palgata. Ta oli praktikant, kes õppis seetõttu, et ühel ilusal päeval saaks päriselt diplomaadiks. See võis võtta aega, sest vene diplomaadid olid kõik palju vanemad 19aastasest Tjuttševist.

      Fjodor meeldis Maxile ning enne jõule kutsus ta Tjuttševi külla Lerchenfeldide majja. Külaline kohtas ka Amaliet. Näitsik oli tema meelest hurmav, olgugi et oli alles 14aastane. Kergelt flirtiv jutuajamine käis nende vahel prantsuse keeles, sest Amalie ei osanud vene ega Tjuttšev saksa keelt.

      Fjodor Tjuttšev oli väikest kasvu, ainult väheke Amaliest pikem. Ta nägu oli kitsa, nina sirge ning silmavaade tark, aga hoolimata noorest east oli juuste piir juba läinud reisima pealae suunas.

      Tjuttšev polnud Maxi ainuke tuttav Vene saatkonnas. Talle meeldis suursaadik, krahv Ivan Vorontsov-Daškov, kes oli haritud ja laia silmaringiga mees. Nad õhtustasid tihti koos. Suursaadiku ja praktikandi vahe on auastmete mõttes suur, aga teisalt oli ka Max krahv. Pealegi oli Vorontsov-Daškov noorepoolne mees ning äsja Münchenisse kolinud. Maxi teadmised kohalikest asjadest tulid talle kasuks. Ta küsis Maxilt ka Therese Thurn und Taxise kohta, kes oli nii lähedane keiser Aleksandrile.

      Saatkonna