Armas Amalie. Jorma Rotko

      Armas Amalie

      Alguseks

      Kõik algas nõnda, et meie autol purunes rehv tõesti halvas kohas Ülem-Baieris, nimelt piki Tegernsee randa kulgeval Seestrassel. See on päris kitsas tee, mööda sõita on võimatu ning meie sabas tuututas kirglikult kümneid autosid. Neis olid enamasti turistid, kes olid tulnud tutvuma Baieri pärliks nimetatud alpijärvega, nii nagu ka mina koos oma naisega.

      Parkimiskohti polnud. Paremal paiknes järv, vasakul Leebergi mägi. Venisime tühja rehviga vaevaliselt edasi. Siis nägime järve kaldal suurt suvehoonet, mille seinal silt Haus Adlerberg am See.1 Ilmselt mingi pansionaat või B&B. Selle ees väikesel parkimisplatsil seisis kaks autot, aga kolmas koht oli vaba. Ukerdasin parkimiskohale, mis muidugi oli mõeldud maja külalistele. Võibolla saame andeks, kui vahetame kähku rehvi ja kaome.

      Majast tormas välja eakas mees, arvatavasti meid minema kihutama. Mehel oli seljas laitmatu ülikond ning ta ei paistnud selline nagu restorani uksehoidja, vaid rohkem tüüpilise saksa Herr Doktori moodi. Selgitasime oma muret ning palusime luba seal rehvi vahetada. Ta vaatas autot ja selle registreerimisnumbrit.

      „Riigi märk EST. Olete niisiis eestlased?“

      Ütlesime, et tuleme Eestist, aga tegelikult oleme Eestis elavad soomlased.

      Mees sai kohe hoogu juurde:

      „Kas teate, et selle suure suvila lasksid ehitada üle saja aasta tagasi endale pensionipõlveks Soome suurvürstkonna kindralkuberner krahv Nikolai Adlerberg ning ta abikaasa krahvinna Amalie, kes oli pärit siit Baierist. Muidugi olete te krahv Adlerbergist kuulnud, ta oli Soome kindralkuberner koguni viisteist aastat?“

      Noogutasin valelikult, et mitte häbistada ennast. Õieti teadsin ainult üht tsaariaegset kindralkuberneri, Nikolai Bobrikovi, ning tedagi vaid seetõttu, et ta mõrvati Helsingis.

      „Kuulge, ma olen selle maja omanik, doktor Hans-Peter Lux. Oleks põnev vestelda soomlastega suvila ajaloost. Ma olen seda päris palju uurinud. Kas võiks teha niimoodi, et mina keedan meile kohvi sel ajal, kui te vahetate rehvi. Auto võib olla siin vabalt, praegu pole parkimisplatsile mitte kedagi tulemas.“

      Sellest kujunes pikk õhtu ning ka pikk lugu.

      1808–1814

      Ning jälle sünnitas printsess Therese sohilapse!

      Seekordne lapsega mahasaamine oli kiire ja valutu. Polnud midagi imestada, sest tegija oli kogenud. Printsess Therese Mathilde oli sünnitanud Thurn und Taxise suguvõssa juba seitse järglast ja lisaks ühe sohilapse. Nüüd sündinu oli teine Therese üsast tulnud sohitita, väike tütar. Bastard, nagu peenemad inimesed nimetavad.

      Tütre, nagu ka ta aasta vanema sohivenna saamisloos oli Theresel olnud abiks tema kauaaegne armuke krahv Maximilian Emmanuel von Lerchenfeld. Printsess Therese ei võinud kuidagi sünnitada Thurn und Taxise vürstkonna pealinnas Regensburgis. Ta oli sunnitud reisima Darmstadti, koguni 40 saksa miili kaugusele, et mitte pakkuda Regensburgi latataradele kõneainet. Tema abikaasa prints Karl Alexander tõenäoliselt aimas üht, teist ja kolmandat, aga kuni fassaad on korras, siis on kõik korras.

      Printsess Therese vaevas oma ilusat pead, et kuhu uustulnuk paigutada? Üks võimalus oleks olnud seesamune Darmstadti loss, kus maimukene oli ilmavalgust näinud. Lossi isand oli nimelt Therese onu, Hesseni suurhertsog Ludwig. Selle mõtte printsess hülgas. Onu Ludwig oli olnud päris pahane juba siis, kui Therese jättis oma esimese bastardi, Georg Adolfi ülalpidamise tema õlgadele.

      Therese otsustas sokutada tütre ta isa hoolde, kellel raha küll ning mõis Köfering, kus palju ruumi. Muidugi elab mõisas ka ta abikaasa, krahvinna Maria. Ei tea, kuidas too suhtub? Teisalt oli printsess Therese armulugu Max von Lerchenfeldiga olnud „avalik saladus“ terves Baieris. Kindlasti teab sellest ka Köferingi krahvinna. Mõisas jätkub teenijaskonda küllalt ühe plikanääpsukese jaoks. Mingu krahvinna Münchenisse, kui ei suuda last vaadata, seal ka on Lerchenfeldidel suur maja. Therese meelest oleks Köfering hea koht, sest asub vaid pooleteise miili kaugusel kodulinnast Regensburgist. Vaevalt tal on aega tütart vaatamas käia, lapsi niigi liiga palju, aga silma peal võib hoida küll. Thurn und Taxise äriasjades reisis ta kogu aeg Euroopas ringi ning viibis kodus harva. Peale von Lerchenfeldi oli tal „kõrvalarmukesi“, kellega vahel kohtuda, üldiselt siis, kui juhtus olema mingi üleeuroopa kongress või valitsejate nõupidamine. Selline armuke oli näiteks Venemaa keiser Aleksander I Pavlovitš ning ka väiksemat masti mees, aga see eest hurmav prantslasest diplomaatprints Charles-Maurice de Talleyrand.

      Kui tütarlaps kord oli ilmale tulnud, vajas ta nime. Regensburgi linna sünniregistrisse tehti kanne, et 10. aprillil 1808 on sündinud terve naissoost tita nimega Amalie Stargard. Thurn und Taxise käskjalg tõi selle teate ega suutnud rääkida, kes on need Stargardid, kes lapse said. Siis pidasidki ametnikud targemaks rohkem mitte pärida. Lääneslaavi sõna stargard tähendab vana linna. See tuli Theresele meelde lapsepõlve meenutades.

      Therese sündis Mecklenburg-Strelitzi vürstkonna printsessina. Mecklenburgi vürstkond Läänemere lõunarannikul oli slaavlastest polaabide ehk vendide vana asuala. Kohe Mecklenburg-Strelitzist ida pool paiknes vaene vendide küla Stargard.

      Eesnimi Amalie oli printsess Therese Mathilde kolmanda nimena natuke isiklikum. Therese arvas, et tulevasele teenijatüdrukule või kalakaupmehe naisele piisab ühest eesnimest, pikk nimejada on aadlisoost isikute pärusmaa.

      Mecklenburg-Strelitz on väike ala ning rikkusega uhkeldada ei saa, aga valitsev suguvõsa on vana ja auväärne. Nagu mitmed teisedki vürstkonnad Saksamaal, jagati Mecklenburg mitu korda pärijate vahel ning sündisid Mecklenburg-Schwerin ja Mecklenburg-Strelitz. Oli veel ka kolmas Mecklenburg, aga seda valitsenud sugu kustus ära ning selle ala jagasid omavahel teised Mecklenburgid.

      Therese vanemail sündis kümme last, kellest kuus jäi ellu. Tütreid oli neli, lisaks Theresele Charlotte, Luise ja Friederike. On öeldud, et need tüdrukud olid ilusaimad õekesed tervel Saksamaal. Igatahes läks neil abiellumisega kenasti. Therese abikaasa oli üks Saksamaa jõukamatest meestest, kellel kauaaegne postmonopol Austria keisririigis ja Madalmaades, 160 000 tagwerki2 põllumaad Baieris ning palju muud varandust.

      Luise naitus Preisimaa kroonprintsi Friedrich Wilhelm von Hohenzollerniga ning temast sai hiljem Preisimaa kuninganna. Vanim õde Charlotte oli vaid Sachsen-Hildburghauseni vürstinna, aga tema tütrest tuli Baieri kuninganna. Õdedest noorim, Friederike, sai Hannoveri kuningannaks.

      Suguvõsas jätkus ilusaid naisi veelgi. Kuninganna Luise tütar, Preisimaa printsess Charlotte abiellus Vene keisri Pauli kolmanda pojaga, kellest tuli hiljem Vene keiser Nikolai I. Aja jooksul tekkis olukord, et õnnetul Stargardi nimega sohilapsel oli tädideks kaks kuningannat ning nõbudeks kuninganna ja keisrinna.

      Therese oli just saanud 16aastaseks, kui abiellus prints Karl Alexander Thurn und Taxisega. Eelnenud nõupidamistel pühendati suurt tähelepanu religioonile. Mecklenburg on, nagu kogu Põhja-Saksamaa, läbinisti protestantlik piirkond. Regensburgis jälle elab rohkearvuline katoliiklaste vähemus, kel oma kirikud ja kloostrid. Veel tähtsam Therese puhul oli, et Thurn und Taxise suguvõsa oli piirkonnas katoliku usu mõjuvõimas tugisammas.

      Paariminekust poleks saanud asja ilma, et Theresele anti luba isiklikuks usuvabaduseks. Lugu oli läinud nii kaugele, et Inglismaa kuningapaar ehk Therese onu ja tädi kauplesid Thurn und Taxise perekonnalt tõotuse, et noorik võib uskuda ka luterlikul viisil. Ainult tuleva abikaasa lubadusest ei piisanud. Ta oli alles 19aastane, ning äritegevust ja suguvõsa juhtis ta isa, prints Karl Anselm.

      Kui Therese oli uues ümbruskonnas kodunenud, tahtis ta katsetada, kas usuvabadus pädeb? Kõigepealt külastas ta Regensburgi evangeelset Neupfarrkirikut ning tekitas väikse skandaali, sest äiapapa Karl Anselm oli peale muu ka Püha Rooma keisririigi prinzipalkommissar, mis on nagu kindralkuberner, katoliku keiserkonna kohalik esindaja. Ta juhatas Regensburgi maapäevi ning valvas ühiskonna üldise käekäigu üle.

      Üksnes Neupfarrkirikus käimisest ei olnud küllalt. Vürstikoja õuduseks olid veel karmimad võtted tulekul. Therese andis määruse, et luterlikud jumalateenistused peab paigutama Emmerami benediktlaste kloostri katuse alla. Seal oli ruum, mille Thurn und Taxised olid juba varem üürinud sellest suurest kloostrilinnusest.

1

Adlerbergi maja järve ääres

2

ühe mehe päevakünd, 25–36 aari