Meretäht. Villem Grünthal-Ridala

>Villem Ridala

      MERETÄHT

      I

      ESTRELLAMAR – MERETÄHT

      Oh Meretäht, Estrellamar,

      Kesk igavikku, siniööd,

      Nii imelik kui silmapaar

      All maailmade uduvööd

      Ei vaibu sa, ei looja lää,

      Mu südamesse paistma jää!

      On kõrgus suur, suur sinikumm,

      Suur ülev taeva igitelk,

      Ta üle igavik nii tumm,

      Ja elu, ime, ainus helk

      On maailmade keerdudes,

      Estrellamar, täht kõrguses.

      Küll tormab meri, käivad vood,

      Möll mässab, vahtu matab veed,

      Täit tormi sööstvad tuulehood,

      Pilv must näib neelnud elu teed,

      Ei kustu täht Estrellamar,

      Täht elu, igirand, ta kaar.

      Estrellamar, täht Lootuse,

      Oh ära vaju, lasku sa,

      Kui öö ka ränk ja pilkane,

      Koos kadunud ja vaibund maa,

      Jää loitma mulle, ülev pilk,

      Kui päästja paak, ta trööstiv vilk.

      Ja kuigi jääksid kaugusse,

      Kus miljonid on aastat maad,

      Sa valgusta mu sõidutee,

      Tee heleks minu eluraad,

      Estrellamar, täht hiilgav sääl,

      Sääl üleval mu päälae pääl.

      Ka siis kui mürisevad vood,

      Laev, elu hukub, katkeb mast,

      Kõik viivad neeljad tormi hood,

      Ja põhja sööstab vara, last,

      Tee terveks oma säraga,

      Estrellamar, mu süda sa!

      Ja kui kord murdub kustund silm,

      Jääb seisma süda, närbub hing,

      Jääb maha maine põrm ja ilm,

      Saab täide üürikeste ring,

      Jää tuikama mu kohale,

      Estrellamar, veel üle vee.

      Estrellamar, täht Saatuse,

      Täht Valguse, mu Elutee,

      Loit imeline, taevasilm,

      Mu luule kuju, hing, maailm,

      Ei kustu sa, ei looja lää,

      Mu südamesse paistma jää!

      HÕBE LAEV

      Ma tahan taageldada hõbe laeva,

      Mil purjed suured, sinised

      Ja mille lahti on kõik luule teed

      Pääl maa, all kõrge sinitaeva,

      Ja talle anda sinu nime,

      Sa taeva ime,

      Estrellamar,

      Sa Meretäht, sa ülev, klaar,

      Sääl suure sinimere süles,

      Kus poole tõstan silmad üles,

      Ja ankruks panna oma südame

      Ja Lootuse,

      Ta, sinihõbedase,

      Ei sa mind hukka minna lase.

      Siis tahan sellel laeval purjetada

      Ma kohe kaugeid sinimaid

      Ja kaugeid mandreid, suuri, vaastavaid,

      Saab sinna üksnes mõtte rada

      Ja meelekuju kuldsed lõimed,

      Need ainsad võimed

      Siin taeva all,

      Mis vabad kui õhk üleval

      Ja piirita kui ilma rajad,

      Maailmad kõrged, tähte sajad,

      Ta, luule, vägev kotkatiib

      Mind sinna viib,

      Kui, Täht, mind võtad saata,

      Estrellamar, mu üle vaata.

      Ei või mind heidutada tormid, marud,

      Orkaanid, hirmsad iilid, hood,

      Ei pilved pimedad, ei lained, vood,

      Ei kaljud, eksiteed, ei – harud,

      Kui kõrguses sa hilju loidad

      Ehk merest koidad,

      Estrellamar,

      Sa ime, nagu Õnnis saar

      Kesk kaugeid, suuri sinivesi,

      Kesk viimseid ilmu, esimesi,

      Vaid paistma lööb siis Neem Hää Lootuse,

      Suur, üle vee

      Ja kõrged sinirannad,

      Kus sa mind, Lootus, kergelt kannad.

      Ja, eemal, Imelise saare kuju

      Kord ilmub kesk suurt sinivett

      Kui uduline, haljas siluett

      Ta ümber nõidlik loor ja uju,

      Ja kuldse päeva hõbe sära,

      Ta võlub ära

      Mu südame,

      Ja hõbe laeva hõbedane tee

      Jääb paistma sinu selges vaates,

      Ta loidu imelises saates,

      Kesk kõrgust, kus on sinitaeva kaar,

      Estrellamar,

      Täht, mil ei ole nime,

      Sa Meretäht, sa Elu ime.

      NOSTALGIA

      Olin üksi linnast välja läinud

      Riia maanteed, õhtu eel,

      Pikka, pikka taliteed nii käinud,

      Süda elevil, hell meel.

      Õhtu hämardas ja valgus laskus,

      Lumeväljad, varja täis,

      Sinetasid. Miski vidu raskus,

      Tummus nende üle käis.

      Tamme väljal seisis puude rivi,

      Nagu laevad purjedes,

      Mereks lumi, saareks küngas, kivi,

      Nii nad purjasid mu ees.

      Oli, nagu oleks paisutanud

      Nende purjesid virk tuul,

      Miski imehoog nad pulli aanud

      Merel valgel, väina suul.

      Kaugele nad näitsid purjetavad

      Kohe randu hämaraid,

      Taeva kaugust eemal taotavad

      Ime mandrid, – saari, – maid.

      Nende järge purjas süda rinnas,

      Purjas põues hing ja meel,

      Mille – ahas olu maine linnas,

      Ei vaid kaugus, kõrgus eel.

      IMEMAA

      Silm lapsepõlve haljalt raalt

      Kord nägi paistvat imemaa,

      Maa