Meri ja armastus. Jakob Mändmets

hommikul vara uni pealt ära läks, silitas noor naine naeratades ta käharaid juukseid ja ütles: “Näha on, et mu mees rannalt pärit. Seal tõustakse muidugi vara üles.”

      See kõik nõuab harjumist – lihtsat harjumist. Õige lühikese aja järele jõudis ka Antongi niikaugele, et ta rahulikult ehaajal teed jõi ja muretult murdis puhast leiba. Ei ole viga, mureta ja kerge elu õpetab ruttu enesest lugu pidama ja ta maitsest tõsist lõbu tundma.

      Naine vaatas oma mehele otsa.

      “Kui ma sind edasi kasvatan, siis jõuan peagi niikaugele, kus keegi ei või ütelda, et sinu tõin randlaste hulgast.”

      Aga ainult õhtul – õhtul üsna hilja juhtus see. Väike puhas kamber – ühes seinas meelitavalt ülestehtud voodi, akende ees paksud eesriided ja akna all laual põlev lamp.

      Vaikne – nii vaikne nagu hauas.

      Oi – see on ju surnukamber ja see puhta lina lõhn – see on tingimata haua hais. Kus on lainetav meri, kus on tormi ulgumine, kus on soolasemaitseline udutus, kus on majaka särav tuli? Kus? Kus?

      Anton unustas enese ja otsis. Aga ühtlasi tundis ta ka seda, kuidas see väike kamber oli kitsas ja ähvardas kinni matta hinge. Vaikus – vaikus. Ta on hirmuäratav ja nüüd tungib vaikuse kisendamine hullemini läbi aju kui vooguderüma.

      “Mis sa mõtled?”

      “Ah ma – mitte midagi. Mulle tuli meelde, kuidas vahel saatsin ööd mööda merel.”

      “Noh, seda ei ole sul enam tarvis, sest mina ei luba sind jalagagi merele. Ma arvan – sul on ju minu juures palju lõbusam. Eks?”

      Kohutav, kisendav vaikus taganes.

      “Muidugi,” vastas noormees ja suudles noort naist.

      Vana meremees kandis rasket kalakotti. Versta viis ei ole pikk maa, aga väsinud oli ta ja änges rinnad matsid hinge kinni. Kui ta Kesknõmme väravani jõudis, otsis vanake sarapikust kivi, kuhu päike peale paistis, istus sinna ja hammustas lehttubakat.

      “Imelik, kuidas mu rinnad kinni on, nii et seda väikest kalakotti ei suuda kanda. Ja mis maa see siis õige on!”

      Nüüd tegi ta kotisuu lahti, võttis saleda kehaga havi välja ja vaatles seda.

      “Eks Anton ole neid püüdnud isegi küll, aga ega ta nüüd enam püüa. Ega tal ole tarviski püüda. Küllap neil on heameelgi. Mere kohin kostab ka siiagi.”

      Õhus rändavad mühinahood otsisid üles päikesepaistel istuva vanakese.

      See oli eemalt nagu hiiglase hingamine rahutus unes. Vahel vaikib ta, aga sealsamas kuuled, kuidas tõuseb ta rind ja ta ahnelt ahmib õhku. Tants on see sügav, ühemõõduline rinna tõusmine, tants jälle hiiglase tükeldatud norskamine. Kes oma ergu kõrva siingi maapinna vastu surub, siis tunneb see pea, kuidas kergelt vabiseb kogu nõmm.

      Vanamees istus, vahetevahel oma kollaseks värvitud hammastega tubakalehte suus surudes. Ümberringi oli vaikne ja sügisest hoolimata paistis soojasti päike. Vahetevahel kukkus pähkel tupest kidura sarapuu alla lehtedesse ja hiir sabistas tasa, otsides seal endale talveks vara.

      Vana randlane mõtles.

      Kõik ütlesid ju, et õnn jooksis ta pojale sülle. Ta pidi ju ise seda niisama arvama, sest kellele on siis paremini mereelu raskused teada kui just temale. Kas põgenes ta elus üks kord tagaajajate pööraste veemägede eest? Seal ajas laine nagu tulivihane sõnn ta pähklikooresuurust paati taga, üle piserdades põgenejat alaliselt oma hingeauruga. Oli kordasid, kus isegi kadus lootus. Kui ta seal veel kõigest jõust sootidest hoidis peruks läinud hobust, siis tegi ta seda ainult loomusunnil. Pime öö. Vali tuul surus teda alaliselt soolase veega üle kallates hoogsalt Võlla karile, kust vahetpidamata kostis laineterüma. Vahetevahel heitis Kõrgeneeme majak laiu valgustänavaid üle voogude, näidates võitlejale randlasele hullumeelset lainetetantsu. Veekuhjade harju ehtisid roosad, violetikarvalised ja punased läbipaistvad pärjad. Veel mõnisada sülda ja siis löövad pahurad lained ta paadi vastu kari puruks.

      Aga ta võitles – võitles küsimata, kas sellel on tagajärge. Aega ei olnud arvamistega viita silmapilke. Alles siis, kui paremale poole jäi karilt kostev möirgamine, leidis ta mahti higi pühkida ja ta teadis: kari otsa lained mind ei viinud. Tõustes laine harjale otsib ta kaldalt hiilet ja ta silm leiabki selle, olgugi et see kaugelt suurem ei paistagi kui kustuv leek.

      Alles siis, kui ta paat puutub vastu kruusaga kaetud põhja ja kui silm seletab vabuaiast vabuteibaid nagu õhukesi ja ahtakesi ristisid – leiab ta: olen pääsnud.

      Ligi seitsekümmend aastat on ta nõnda pääsnud.

      Aga kas kõik?

      Oh ei. Ta mälestuste muuseumis on hoolega hoitud alal mitmekümne randlase kujud. Need on niisamasugused päevitanud nägudega, lühikeseks pöetud habemetaradega ja juhmide liikumistega mehed. Mitu korda sõitis ta nendega seltsis välja, ühes võtsid nad maameeste käest lahjat, kibedat õlut kalade eest ja ühes jõid nad endid joobnuks. Korraga nad ei kadunud, vaid neid nopiti ükshaaval. Meri lükkis nad niisama oma ohvrite ritta, nagu lapsed teevad ätsete õienuppudega, ajades neid paela. Ühed kadusid lainetesse ulgumere harjal. Nad läksid vaikides vastu oma saatusele. Mis kasu seal ka olekski kisendamisest, sest maru hävitab juba enne hääle, kui see jõuab suust välja tullagi. Teiste surmavõitlust nähti kaldalt, võib-olla heljus tuules nende appihüüdki, aga kaldale nad ei pääsnud. Teravad kivid lõikasid puruks õhukese paadi ja kiskusid urmseks meremeeste ülespundunud korjused. Ühed kandis jälle jää kõrgele merele ja nõnda ei pääsnudki need puhkusele ranna sõmerliivasse õhukeste puuristide alla. Ainult nende mälestus kõnnib isegi rannakülas väriseva, hõreda varjuna.

      Merel on rohkesti abinõusid, millega ta endale kogub ohvreid randlaste hulgast.

      “Minu poeg on kõikidest nendest raskustest vaba.”

      Vanamees vajutas kepiga muhedasse murru.

      Mere poolt kuuldus kohin tugevamalt ja siingi sasis tuuleiil kinni sarapuupõõsastest ja loopis laiali poolkuivanud lehti.

      “Aga tema ju tahtis olla alati merel,” mõtles vana randlane. “Kui paat oli tema juhatusel, siis olid peru loomad ratsmed alati osavates kätes. Ta kihutas vahutavate lainetega võidu, surus oma jalad tugevasti kaarte vastu, et lained teda välja ei viskaks. Ta naeris siis.”

      Imelik poiss!

      “Olgugi vanamees küll kange ja julge meremees, ometi ei saa ta pojale ligi,” nõnda kõneldi külas. Seda oli ta kuulnud, seda oli talle kõrgendatud tujul heidetud näkku.

      Kord paiskas maru laeva karile. Kuuldus vile, mis kostis läbi tuule külla hädalise meeleheitliku ulgumisena. Randlased olid mere ääres, aga keegi ei julgenud päästma minna. Igaühel on ju naised ja lapsed, ja kes hoolitseb randlase omaste eest, kui mees enam tagasi ei tule!

      Võis näha, kuidas aurulaev vajus viltu ja vood tema matsid eneste alla.

      Vana Laas tuli.

      “Lähen.”

      “Sa lähed?”

      “Oled sa hull!”