Raehärra Flemmingi tütre Katarina pulmad. Jakob Mändmets

pühakirjasõnad, nagu meie usk seda käsib, siis küsisin peigmehelt, kas ta tahab seda, kes ta kõrval seisab ja keda issand talle määranud, võtta endale abikaasaks ja armastada elu lõpuni, siis vastas noormees häälega, mis kuuldus ka pühakoja kõige kaugemaisse nurkadesse: “Jah.”

      Seepeale pöörsin sellesama küsimusega ka pruudi poole, kelle nägu oli väga kahvatu ja kelle silmad olid maas, ja kui ma olin pannud kinni oma suu, et ootama jääda tema vastust, siis juhtus see, mis mind paneb praegugi värisema.

      Ta vaatas mulle otsa ja ma nägin, kuidas ta silmist kargasid välja leegid. Seal tõusis ta neitsilikust rinnast vali naer, nii vali, mis kajas õudselt üle jumalakoja.

      See naerukaja pani mu tarretama ja vististi ka kõik teised juuresolijad. Keegi ei jaksanud liigutada ühtegi ihuliiget.

      Saades mahti sellest põrgulikust naerust, hüüdis ta mitmele korrale: “Ei, ei, ei!” Sellepeale pööras ümber ja läks siidkleidi kahisedes välja pühast kojast.

      Minu silme ees lõi ilm pimedaks, olgugi et päikese kiired tungisid läbi aknaruutude altariruumi. Kui ma heitsin oma pilgud laest alla rippuvatele lühtritele, siis näis, nagu oleks tuli kustunud kollaste küünalde otsast. Auväärilik emand Flemming oli langenud minestusse, sest oli tema ju niisugune inimene, kes pühaks pidas issanda seadused ja käsud. Ja nüüd oli neid teotanud ta oma liha ja veri.

      Selle inetu sündmuse järel, mis oli suureks teotuseks meie linna pühakojale, pidin ma nägema palju vaeva ja pöörama rohkete härraste palvetega issanda poole, et ta laseks leppida neil kahel perekonnal ja võtaks nende südamest vihkamise ja viha. Aga häid naabreid neist ikkagi ei saanud, sest raehärra Berg ei suutnud unustada seda teotust ja häbi, mis oli langenud ta poja pea peale issanda altari ees. Kui nende perekonna liikmed juhtusid uulitsal vastamisi, siis tegid nad, nagu oleksid võhivõõrad ja ei tõstnud teretamiseks oma peakatteid, nagu see muidu viisakate kodanikkude juures viisiks.

      Sellal elas meie linnas karjane, keda kodanikkude ülekäte läinud lapsed kutsusid Pühaks Peetruseks. Seda tegid nad sellepärast, et sellel karjasel oli nii pikk habe, nagu teist sellesarnast polnud kogu maal. See hall habe ulatus tal niueteni ja kui tuul pani ta lehvima, siis kattis see kogu vanamehe rinna nagu sügisehommikul härmatis katab maapinda. Küll sõitlesin niisuguse nimetuse vastu kantslist, küll noomisin vanameest, et ta lõikaks maha oma habeme, aga see kõik ei toonud kasu. Olles minu ees, ütles karjane, pannes oma käe rinnale, järgmised sõnad: “Auline õpetaja, ära nõua minult, et ma peaksin maha lõikama oma habeme. Ma ei tea nimetada seda aastat, kuud ega päeva, millal ta kasvas nii pikaks, ja ei ole minu sõrmed tast välja katkunud ühtegi karva. Võetagu ennemalt minult mu elu kui mu habe.”