Putini propagandamasin. Pehme jõud ja Venemaa välispoliitika. Marcel H. Van Herpen

vastu”, „Feminismi salateaduslikud allikad”, „Üleilmastumise ähvardav oht”, „11. septembri majanduslik tähendus”, „Liberalism – totalitaarne ideoloogia” ja nii edasi. Selle autori järgi olid atlantitsistid imbunud KGB-sse ja viimases peatükis nimetab ta Nikita Hruštšovi – samas võtmes Igor Panariniga – atlantitsismi agendiks ning Mihhail Gorbatšovi, hüüdnimega Härra Perestroika, kutsub ta topeltagendiks.

      Nendesarnased teooriad kujundavad Putini Venemaa alustatud uue infosõja tausta. Selliste teooriate tuum on see, et need ei pea käimasolevat Venemaa info- ja propagandasõda külma sõja järgse ajastu uueks faasiks, milles Kreml on pärast Venemaa ja lääne suhteliselt heanaaberlike suhete perioodi muutnud suunda ja valinud agressiivse territorriaalrevisionismi ja siseriikliku autoritarismi poliitika ning ideoloogilise sulgemise. Vastupidiselt peavad mõlemad mõtlejad Venemaa uut infosõda kaitsemanöövriks ja süüdistavad läänt Nõukogude Liidu lagunemises. Panarini järgi algas esimene infosõda rohkem kui seitsekümmend aastat tagasi 1943. aastal ja lõppes Nõukogude Liidu kokkuvarisemisega. Seepärast nimetab ta ühes oma teises raamatus pealkirjaga „Infosõda, PR ja maailmapoliitika”48 praegust infosõda teiseks infosõjaks. Tema järgi alustas ka seda sõda lääs ja algas see 1990ndate alguses. Ta eeldab, et see lõpeb 2020. aastal Venemaa võiduga. Sellist positiivset tulemust peab ta võimalikuks tingimusel, et „Venemaa poliitiline eliit peab saama kirglikuks ja olema valmistunud järeleandmatuks informatsioonilis-psühholoogiliseks vastasseisuks üleilmse eliidiga [st Ameerika Ühendriikide ja Ühendkuningriigiga].49 See vastasseis ei hõlma ainult tegevusi välismaal, vaid ka Vene kodanike teadvuse kaitsmist negatiivse infovoo eest, nt valimiste ajal”.50 Panarin rõhutab, et infosõjal on nii ründav (järeleandmatu vastasseis) kui ka kaitsev pool (Vene kodanike kaitsmine negatiivse infovoo eest). On selge, et need meetmed, mis Putin 2012. aastal presidendina naastes kasutusele võttis – interneti kontrolli tugevdamine, vabaühenduste tegevusvabaduse piiramine ja sõltumatu meedia suukorvistamine –, sobivad viimasesse kategooriasse. Ilmselt on sotsiaalmeedia- ja ajakirjandusvabadus sobimatud Kremli arusaamisega infosõjast.51 Sõda Ukrainas oli Kremli jaoks põhjus niigi muljet avaldava propaganda suurendamiseks välismaal. Riigi 2015. aasta eelarves on RT – Kremli rahvusvahelise kaabeltelevisioonikanali – jaoks eraldatud 41 % rohkem kui varem.52 Osa sellest rahast kasutatakse inglis-, araabia- ja hispaaniakeelsete kanalite kõrvale saksa- ja prantsuskeelsete loomiseks. Uut propagandaüksust Rossija Segodnja, mis ühendab endist uudisteagentuuri RIA Novosti ja raadiojaama Golos Rossii (Venemaa Hääl), on koheldud veel heldemalt: 2015 suurendatakse selle eelarvet 250 %.53 2014. aasta detsembris käivitas Rossija Segodnja ingliskeelse veebi- ja raadioteenistuse Venemaa Hääle asendamiseks.

RAAMATU ÜLESEHITUS

      Raamat koosneb kolmest osast.

      I osa. Otsides Venemaa pehmet jõudu (peatükid 1−7)

      See osa võtab alguspunktiks pehme jõu kontseptsiooni, mida Joseph S. Nye on defineerinud kui veetluse jõudu. Ma analüüsin selle kontseptsiooni hiljutist käsitlust Venemaa ametlikus poliitikadiskursuses. Kremli analüütikud, hinnates Venemaa pehme jõu võimekust nullilähedaseks, võtsid ette pehme jõu kontseptsiooni ümberdefineerimise ja kujundasid selle ümber kõvaks jõuks sametkinnastes. Selles ümberdefineeritud pehme jõu kontseptsioonis eristan kolme komponenti: jäljendamine, vastutegevus ja leiutamine. Jäljendamise moodustavad katsed kopeerida lääne avalikku diplomaatiat, vastutegevus on lääne avaliku diplomaatia algatuste ründamise strateegia ja leiutamine hõlmab infosõja uusi meetodeid. Üks neist väljamõeldistest on lääne PR-firmade palkamine selleks, et parandada Kremli mainet lääne silmis. Veel üks uuendustest on Valdai klubi ja välismaal olevate Kremli rahastatavate institutsioonide poolt rahvusvaheliste seminaride korraldamine. Selliste algatuste eesmärk pole mitte ainult hea tahte loomine, vaid Kreml kasutab neid ka Venemaa diplomaatiliste algatuste katsepinnasena. Hiljuti omandatud rikkuse toel oli Kreml võimeline ostma omale koha lääne meediamaastikul. Ma esitan detailse analüüsi uute projektide, nagu näiteks „Russia beyond the Headlines” („Pealkirjadetagune Venemaa”) mõjust, mille on algatanud Kremli ametlik ajaleht Rossiiskaja Gazeta, mis annab iga kuu koos juhtivate lääne ajalehtedega välja lehe lisasid ja on seotud muude sarnaste ettevõtmistega, näiteks rahvusvahelise kaabeltelevisiooniga RT (endine Russia Today), mis loodi võistlejaks CNN-le ja Al Jazeerale, ning Rossija Segodnjaga, mis on uuendatud versioon uudisteagentuurist RIA Novosti, loodud Kremli propagandamasina otseseks hääletoruks. Ma arutlen ka ühe teise uue nähtuse üle, kuigi see ei ole nähtavasti otse Kremli poolt algatatud: Vene oligarhid, kes võtavad üle lääne ajalehti, nagu näiteks Ühendkuningriigi ajalehe The Independent (Sõltumatu) ostis endine KGB agent Aleksandr Lebedev ning Prantsusmaa ajalehe France-Soir (Prantsusmaa Õhtu) ostsid Putini pankur Sergei Pugatšov ja tema poeg Aleksandr. Tähelepanu on pööratud ka Kremli-meelse oligarhi Ališer Usmanovi mõjuvõimu suurenemisele sotsiaalmeedias Venemaal ja Kremli-meelsetele blogijatele, nii-öelda trollide tegevusele, kes ujutavad sotsiaalmeedia ja lääne arutelufoorumid üle Putinit pooldavate kommentaaridega. Eraldi peatükis pakun erinevaid näiteid juhtumite kohta, kuidas Kreml või Kremlile lähedased oligarhid on väidetavalt olnud seotud välismaa poliitikute või parteide rahastamisega. Sellised näiteid on Suurbritannia, Prantsusmaa, Hollandi, Tšehhi, Leedu ja Eesti kohta. Selle osa raamatust lõpetab peatükk viimasel ajal kasvanud Vene luuretegevusest. Kuigi lääne pehme jõu kontseptsioonides ei ole ruumi luure jaoks, on see teistmoodi Kremli kõvas pehme jõu definitsioonis. Hiljutised katsed paigutada mõjuagente välisriikide valitsustesse ja rahvusvahelistesse organisatsioonidesse tuginevad Nõukogude perioodi hästi juurutatud traditsioonil.

      II osa. Uue misjoniideoloogia loomine: vene õigeusu kiriku roll (peatükid 8−11)

      Üks Kremli tähtsaimatest uutest pehme jõu töövahenditest on vene õigeusu kirik. Õigeusu mõisteid, nagu näiteks „vaimne julgeolek”, tõi Putin juba 2000. aastal sisse riikliku julgeoleku strateegiasse. Ma analüüsin viimastel aastatel välisministeeriumi ja õigeusu kiriku vahel sisse seatud lähedast, et mitte öelda mõnusat, koostööd, mis käsikäes töötades ründab universaalseid inimõigusi rahvusvahelistel foorumitel, nagu ÜRO, OSCE ja Euroopa Nõukogu. Väites, et kaitstakse traditsioonilisi väärtusi, kasutab Kreml vene õigeusu kirikut tööriistana, et levitada uut messianistlikku Vene riigiideoloogiat, mis on homofoobne, antidemokraatlik ja läänevastane. Uus tõsiasi on see, et Kreml püüab laiendada vene õigeusu kirikut üle selle ajalooliste geograafiliste piiride, tehes sellest ehtsa üleilmse kiriku. Asendades kommunismi õigeusuga, on esile kerkimas uus vorm Vene messianismist. Siiski ei ole see messianism vähem kitsarinnaline ja läänevastane kui varasem usutunnistus. Selles uues messiaanlikus jõupingutuses mängivad peamist rolli vene oligarhid, kes tegutsevad välismaal õigeusu kiriku aktiivsete sponsoritena. Selle osa viimases peatükis analüüsin ja võtan kokku põhjuseid, miks saab Kreml vene õigeusu kirikut nii lihtsalt kasutada tööriistana sõjas läänega. Selleks on viis põhjust: esmalt tõsiasi, et kirik ei ole iseseisev, vaid on tihedalt seotud Kremli ja salateenistustega, teiseks ei tegutse kirik universaalse moraali standardi kandjana, mis oleks kunagi võimeline ja sooviks seista riigile vastu, kolmandaks on vene õigeusu kirik usuvabaduse vastu, eriti protestantlike usulahkude vastu, neljandaks on ta lääne demokraatia ja universaalsete inimõiguste vastu ning viiendaks toetab ta tulihingeliselt Putini neoimperialistlikku poliitikat Venemaa lähivälismaal, eriti Ukrainas.

      III osa. Atlantitsismi õõnestamine: strateegilise kolmnurga Moskva-Berliin-Pariis ehitamine (peatükid 12−16)

      Selles osas analüüsin Putini infosõja edu kahes juhtivas ELi riigis: Saksamaal ja Prantsusmaal. Valisin need riigid, sest need määravad Kremli peamise sihtmärgi tema kahe kolmnurga strateegias USA üleilmsele mõjule vastulöögi andmiseks. Esimene strateegiline kolmnurk, mida Kreml soovib luua, moodustub teljel Moskva-Peking-New Delhi. Teine moodustub teljel Moskva-Berliin-Pariis. Seetõttu on Moskva propaganda Euroopas suunatud eelkõige neisse kahte riiki. Ma näitan, kuidas germanofiilia laine Venemaal

48

Игорь Панарин, Информационная Война, ПР и мировая политика, (Москва: Горячая Линия, 2014).

49

Панарин, Информационная Война, ПР и мировая политика, 133 (rõhutused originaalis).

50

Панарин, Информационная Война, ПР и мировая политика, 133−134 (rõhutused originaalis).

51

Nagu tegi selgeks 2013. aasta veebruaris Venemaa massikommunikatsiooni aseminister Aleksei Volin, kes selgitas ajakirjandustudengitele Moskva riiklikus ülikoolis, et „iga ajakirjanik peab selgelt aru saama, et tema ülesanne ei ole maailma parandada, tuua tõevalgust, suunata inimkonda õigesse suunda”. Ta lisas: „Me peame tudengitele selgelt õpetama, et nad hakkavad oma ülemuste jaoks töötama ja ülemus peab ütlema, mida kirjutada, mida mitte kirjutada ja kuidas kirjutada nendel või teistel teemadel, ja ülemusel on õigus, sest ta maksab neile.” (Vrd „Замминистр связи Алексей Волин устроил скандал на конференции в МГУ”, AN-Onlain (11. veebruar, 2013).)

52

„RT получит на 41 % больше денег из бюджета”, Colta.ru (23. september 2014). 2015. aastal saab RT 15,38 miljardit rubla (umbes 365,1 miljonit dollarit).

53

„RT получит на 41 % больше денег из бюджета”, Colta.ru (23. september 2014). Rossija Segodnja 2015. aasta eelarve on 6,48 miljardit rubla (umbes 153,8 miljonit dollarit).