Turms, surematu. Mika Waltari

surematu

      ESIMENE RAAMAT

      Delfi

1

      Mina, Lars Turms, surematu, ärkasin kevadesse ja nägin, et maa haljendas.

      Vaatasin oma ilusas majas ringi. Vaatasin oma kulda ja hõbedat. Vaatasin oma pronkskujusid. Vaatasin punaste piltidega vaase. Vaatasin värvitud seinu. Kuid ma ei tundnud omamise uhkust. Kuidas saaks surematu midagi omada?

      Võtsin oma kallite asjade hulgast kõige odavama savinõu. Pärast paljusid aastaid puistasin selle sisu pihku ja lugesin kivid üle. Need olid mu elu kivid.

      Võtsin nõu koos kividega ja panin jumalanna jalge ette tagasi. Siis lõin vastu pronkskilpi. Teenrid tulid vaikides sisse. Nad värvisid mu näo, käelabad ja käsivarred punaseks ning panid mulle ümber püha hõlsti.

      Mida tegin, seda tegin enda, mitte oma linna ega rahva pärast. Sellepärast ei lasknud ma end kanda jumala piduliku kandetooliga. Kõndisin omal jalal läbi linna müüri juurde. Mu punaseks värvitud nägu ja käsi nähes hoidsid inimesed end mu teelt kõrvale, lapsed jätsid mängu ja kahe toruga flööti puhuv tüdruk värava ees lõpetas loo.

      Ma astusin omal jalal väravast välja ja laskusin orgu sedasama teed mööda, mida mööda olin kord tulnud. Taevas oli säravsinine, lindude sidin kõlas mu kõrvus, jumalanna tuvid kudrutasid. Põldudel toimetavad inimesed jätsid mind nähes töö seisma. Ma nägin meeste pruune ja naiste valgeid nägusid. Siis nad pöörasid mulle selja ja töötasid edasi.

      Ma ei valinud pühale mäele viivat hõlpsat teed, mida kasutasid kiviraidurid. Valisin püha trepi, mida ääristasid värvitud puusambad.

      See oli järsk trepp. Sammusin seda mööda üles tagurpidi ja vaatasin kogu aeg oma linna. Selja taha ma ei vaadanud. Ma tõusin aste-astmelt ja otsisin jalale luge. Komistasin mitu korda, kuid ei kukkunud kordagi.

      Ma tõrjusin saatjad eemale ega lubanud end käsivarrest toetada. Nad olid hirmu täis, sest niiviisi ei olnud veel keegi pühale mäele tõusnud.

      Kui ma pühale teele jõudsin, oli päike haripunktis. Kuid mina möödusin haudade suudmeist ja neid tähistavaist ümara otsaga kivikoonustest. Ma möödusin ka oma isa hauast ja tõusin mäe tippu.

      Maa ja tema viljakad orud ning metsased künkad minu ümber laiusid mõjusana igasse ilmakaarde. Põhja pool sätendas tumesinises kauguses minu järve pind. Läänes kerkis tüüne koonusena jumalanna mägi, mis oli seest täis lahkunute igavesi asupaiku. Selle kõik olin leidnud, seda kõike olin tundnud.

      Vaatasin ringi ja otsisin märke. Maas oli äsjakukkunud lihtne tuvisulg. Võtsin selle kätte. Selle kõrvalt korjasin väikese punaka kivi. See oli viimne kivi.

      Lõin jalaga kergelt vastu maad ja ütlesin: „Minu hauapaik on siin. Raiuge mäesse mu haud ja ehtige seda nagu ehitakse lukumoonide1 haudu.”

      Kui tõstsin pilgu, nägin pimestatud silmadega, et taevas liuglesid kujutud astraalolendid, nagu olin neid oma elus vaid haruharva näinud. Tõstsin mõlemad käed otse enda ette, peopesad allapoole. Kulus vaid hetk ja üle pilvitu taeva kõmises maa ühest äärest teiseni too sõnulseletamatu hääl, mida inimene saab kuulda ainult korra elus. See oli otsekui tuhande pasuna heli ning pani maa ja õhu vappuma. See halvas ihuliikmed, kuid pani südame värisema. Seda häält ei saa võrrelda millegagi, mida on kuuldud ja seda kuuleb üheainsa korra. Kuid siiski tunneb selle kuuldes kohe ära, sest ükski maapealne hääl ei ole niisugune.

      Mu saatjad litsusid end seda heli kuuldes vastu maad ning katsid näo kätega. Puudutasin käega laupa, sirutasin teise käe tühjusse ja tervitasin jumalaid, öeldes: „Jumalaga, minu aeg! Jumalate suuraasta on lõppenud ja uus algab. Uute tegudega, uute kommetega, uute mõtetega.”

      Aga oma saatjatele ütlesin ma: „Tõuske püsti, olge õnnelikud, et olete kuulnud aegade vahetumise jumalikku häält. See tähendab, et kogu maailmas on jõudnud surra kõik, kes seda viimati kuulsid. Ja praegu elavate seas pole kedagi, kes kuuleb seda teist korda. Seda kuulevad ainult need, kes pole veel sündinud.”

      Nad vabisesid ja ka mina värisesin, sest sedasama värinat ei saa inimene siinses elus enam kunagi kogeda. Mu elu viimset kivi peos hoides lõin veel kord jalaga vastu oma haua paika. Samal silmapilgul tuhises minust üle maruline tuuleiil.

      Ma ei kahelnud enam, vaid teadsin, et tulen kord tagasi. Kunagi tõusen ma uute liikmetega oma hauast pilvitu taeva alla tormituule iili kätte. Varjukate mändide vaigu lõhn mu sõõrmetes. Jumalatari mäe sinine koonus mu silme ees. Kui ma siis mäletaksin, võtaksin oma haua aarete hulgast vaid kõige odavama savitassi. Puistaksin kivid pihku, pigistaksin neid üksteise järel ja mulle meenuks mu endine elu.

      Nägu punaseks värvitud, käed punaseks värvitud, naasin ma sama teed mööda oma linna ja oma majja. Väikese kivi viskasin jumalanna ette musta savivaasi. Siis varjasin oma näo ja nutsin. Mina, Turms, surematu, nutsin oma sureliku keha viimseid pisaraid, igatsedes tagasi oma lõpuni elatud elu.

2

      Oli täiskuuöö ja kevadpidu algamas. Ent kui mu kaaskondlased tahtsid mu näo ja käed pühast värvist puhtaks pesta, mind võida ja mulle lillepärja kaela riputada, saatsin nad minema.

      „Võtke mu jahu ja küpsetage jumalakooki,” ütlesin ma. „Valige mu karjast ohvriloomad. Jagage kinke ka kõige vaesematele. Tantsige ohvritantse ja mängige jumalatemänge, nagu on kombeks olnud. Ma ise tõmbun üksindusse, nõnda kui ma nüüdsest peale pean kõik, mis teen, üksi tegema.”

      Siiski käskisin mõlemal auguril2, mõlemal välgu-uurijal ja mõlemal ohverduspreestril silma peal hoida, et kõik toimuks kombekohaselt. Ma ise suitsutasin oma tuba, kuni õhk oli jumalate suitsust nii paks, et oli raske hingata. Lasksin kuul endale näkku paista, heitsin lebatsi kolmekordsele padjariidale ja panin käed kõvasti rinnale risti.

      Vajusin unne, mis ei olnud uni, kuna ma ei suutnud ühtki ihuliiget liigutada. Siis tuli mu unenäosse jumalanna must koer. Kuid ta ei tulnud enam nagu varem haukudes, silmad peas põlemas. Ta tuli mu juurde sõbralikult, hüppas kaissu ja lakkus mu nägu. Kuid ma rääkisin temaga unes ja ütlesin:

      „Jumalatar, ma ei taha sind enda juurde allmaaelanikuna. Sa oled andnud mulle rikkusi, mida ma pole palunud. Oled andnud mulle võimu, mida ma pole ihaldanud. Maa peal pole midagi head, millega võiksid mu ära osta, et rahulduksin sinuga.”

      Ta must koer kadus mu kaisust. Ahistus möödus. Mu kuukeha käed kerkisid varjudena kuupaistes õhku.

      Kuid ma ütlesin: „Jumalatar, ma ei taha sind teenida ka taevaelanikuna.”

      Mu kuukeha ei eksitanud mind enam. Selle asemel kasvas mu silme ette mu kaitsevaimu tiibadega astraalkeha, ilusam kui kõige kaunim inimkeha. Ta lähenes mulle elavamana kui maapealne inimene, istus mu aseme servale ja naeratas mulle nukralt.

      Ma ütlesin: „Puuduta mind käega, et lõpuks ometi tunneksin sind. Ma igatsen veel ainult sinu järele, sest olen väsinud kõike maapealset himustamast.”

      „Ei, ei,” ütles ta. „Sa ei tunne veel mind, kuid ükskord õpid mind tundma. Oled sa maa peal armastanud keda tahes, sa oled temas ainult mind armastanud. Meie kaks, sina ja mina, oleme lahutamatud, kuid alati lahus, kuni lõpuks võin su oma embusse võtta ja su oma tugevate tiibadega minema viia.”

      „Ma ei igatse su tugevate tiibade järele,” laususin ma. „Ma igatsen sinu enda järele. Igatsen su puudutuse järele. Mina tahan sind oma embusse võtta. Kui mitte selles elus, siis mõnes tulevases sunnin sind võtma maapealse olevuse keha, et leida sind inimese silmadega. Ainult sellepärast tahan veel kord tagasi tulla.”

      Ta puudutas peenikeste sõrmeotstega mu kaela ja lausus: „Küll sa oled hirmus valevorst, Turms.”

      Ma silmitsesin tema veatut ilu. Ta oli inimese moodi ja tule moodi. Ma otsekui söestusin teda vaadates.

      „Ütle mulle lõpuks oma nimi, et ma sind tunneksin,” palusin teda.

      „Küll sina oled valitsemishimuline,” süüdistas ta muiates. „Kui sa ka teaksid mu nime, ei valitseks sa mind. Kuid ära karda. Kui ma su lõpuks oma embusse võtan, sosistan oma nime sulle kõrva. Kardan ometi väga, et kui sa jälle ärkad, surematuse kõmin kõrvus, oled selle unustanud.”

      „Ma ei taha unustada,” laususin.

      Ta

1

Lukumoon e lukumo – etruskide linna juht ja ülempreester. (Siin ja edaspidi tõlkija märkused.)

2

Augur – preester, kes lindude lennu jt loodusmärkide järgi ennustas.