Õhtumaa allakäik. I köide: kuju ja tegelikkus (AER). Oswald Spengler

vaatava ning kauguste järele igatseva inimesena juba tookord muistiseid, münte ja käsikirju kogus. (Tegelikult jäi ta omas ajas siiski võõraks; tema oli seegi, kes võttis esimesena sihiks alpimäe harjale ronida.) Koguja hingest saadakse aru üksnes ta vahekorra põhjal ajaga. Vahest veelgi kirglikum, kuid teise värvinguga on hiina kogumiskalduvus. Kui hiinlane reisib, järgneb ta “vanadele jälgedele” (guji), ning hiina olemuse tõlkimatut põhimõistet dao saab lahti seletada ainult sügava ajaloolise tunde põhjal.20 Hellenismiperioodil koguti ja näidati kõikjal mütoloogilises suhtes erutavaid kummalisi esemeid, nagu neid kirjeldab Pausanias, mille juures ajalooliselt täpne miks ja millal üldse arvesse ei tulnud. Egiptus aga meenutas juba suure Thutmosise päevil ühtainukest hiiglaslikku range traditsiooni muuseumi.

      Õhtumaa rahvaste hulgas olid sakslased need, kes leiutasid mehaanilise kella, kaduva aja hirmuäratava võrdkuju. Selle Lääne-Euroopa arvututest tornidest ööl ja päeval kaikuvad löögid osutuvad võib-olla tohutuimaks sümboliks, milleks ajalooline maailmatunne üldse võimeline on.21 Antiiksetes ajatuis maastikes ja linnades me midagi sellist ei kohta. Kuni Perikleseni mõõdeti päeva-aega ainult varju pikkuse järgi, ning alles Aristotelesest saadik omandas sõna hōra babüloonia tähenduse ‘tund’. Enne seda ei tuntud üldse mingit täpset päevajaotust. Kaugeimas minevikus leiutati Babüloonias ja Egiptuses vee- ja päikesekellad, kuid Ateenas tõi alles Platon käibele klepsüdra, mida võis tõesti kasutada kellana, ja veelgi hiljem võeti üle päikesekellad kui väheolulised argipäevariistad, ilma et nad antiikset elutunnet vähimalgi määral oleksid muutnud.

      Siinkohal tuleb mainida ka eelkirjeldatuga kooskõlas olevat, väga sügavat ja mitte kunagi piisavalt vaadeldud erinevust antiikse ja õhtumaise matemaatika vahel. Antiikne arvmõtlemine (Zahlendenken) käsitas asju nii, nagu nad on, suurustena, ajatult, lihtsalt kohalviibivana. See viis välja Eukleidese geomeetriani, matemaatilise statistikani ja vaimse süsteemi lõpetuseni koonuselõigete teooria abil. Meie käsitame asju vastavalt sellele, kuidas nad muutuvad ja suhtuvad – funktsioonidena. See on viinud meid dünaamika ja analüütilise geomeetriani ning sealt edasi diferentsiaalarvutuseni.22 Tänapäeva funktsiooniteooria on kogu selle mõttemassiivi hiiglaslik korrastus. On kummaline, kuid hingeliselt igati põhjendatud tõsiasi, et kreeka füüsika – kui dünaamikale vastanduv staatika – ei oska kasutada kella ega tunne sellest puudust, ning ignoreerib ajamõõtmist täielikult, samal ajal kui meie arvestame sekundi tuhandikosadega. Aristotelese entelecheia on ainus ajatu – eba-ajalooline – arengumõiste, mis üldse olemas.

      Sellega on meie ülesanne kindlaks määratud. Meie, Lääne-Euroopa kultuuri inimesed, oleme oma ajaloomeelega erand ja mitte reegel. “Maailma-ajalugu” on meie, mitte “inimkonna” maailmapilt. India ja antiigi inimesel polnud mingit ettekujutust muutuvast maailmast, ning kui Õhtumaa tsivilisatsioon on ükskord kustunud, ei ole võib-olla enam iial mingit kultuuri ja seega ka mitte inimtüüpi, kelle jaoks “maailma-ajalugu” on nii jõuline virge teadvuse vorm.

6

      Jah, mis on maailma-ajalugu? Kahtlemata on ta korrastatud kujutlus minevikust, sisim postulaat, vormitunde väljendus. Ent kuigi tunne on selge, pole ta ise vorm, ja niisama kindlasti kui me kõik maailma-ajalugu omal nahal tunneme, kogeme, ning täiesti tõsikindlalt tema palgejooni nägevat arvame, niisama kindel on seegi, et kuigi me praegu tunneme tema vorme, ei tunne me veel seda ühte vormi, mis on vastavuses meie hingeeluga.

      Ilmselt usuvad kõik, kellelt küsida, et nad selgesti märkavad ajaloo sisevormi. See illusioon rajaneb asjaolul, et keegi pole ajaloo üle korralikult järele mõelnud, ja veelgi vähem kaheldakse oma teadmistes, kuna keegi ei aima, milles kõiges siin kahelda võiks. Tõepoolest on maailma-ajaloo üldilme sedasorti kontrollimata vaimne omandus, mis ka elukutseliste ajaloolaste hulgas puutumatult ühelt põlvkonnalt teisele pärandub, ja mis vajaks pisutki tollest skepsisest, milline alates Galileist on aidanud eritleda ja süvendada meile sündides kaasa antud loodusepilti.

      Vana-aeg – keskaeg – uusaeg: see on uskumatult kehv ja kasutu skeem, mille ainuvalitsus meie ajalooteadvuse üle on ikka ja jälle takistanud meid õigesti nägemast selle väikese osamaailma, mis esimeste Saksa keisrite ajast alates Lääne-Euroopa pinnal areneb, tegelikku asetust kõrgema inimsuse üldises ajaloos, selleks et tema tähtsust, omapära ja eluiga õigesti hinnata. Tulevastele kultuuridele näib üsna uskumatu, et selle lihtsameelselt sirgjoonelise, sajandist sajandisse võimatumaks muutuvate proportsioonidega põhiplaani kehtivust (mis ei võimalda meie ajaloolise teadvuse valgusse ilmuvate alade loomulikku kaasaarvamist) kunagi tõsiselt vaidlustatud pole. See ei loe, et ajaloouurijate hulgas on ammugi harjumuseks saanud antud skeemi vastu protestida. Nii on nad ainukest olemasolevat põhiplaani üksnes hägustanud, ilma seda asendamata. Võib kuipalju tahes rääkida kreeka keskajast ja germaani muinasajast, ent selget ja sisimas paratamatut ettekujutust, kus Hiina ja Mehhiko, Aksumi ja Sassaniidide riik orgaanilise koha leiaksid, sellest ei sugene. Ka “uusaja” alguspunkti nihutamine ristisõdadelt renessansile ja sealt 19. sajandi algusse tõestab, et skeemi ennast on peetud vankumatuks.

      See piirab ajaloo mahtu, kuid halvem on, et piirab ka ajaloo toimumispaika. Mingil põhjusel saab Lääne-Euroopa23 maastikust paigalseisev poolus (matemaatiliselt väljendudes ainuke punkt kerapinnal) – ilmselt sellepärast, et meie, selle ajaloopildi autorid, oleme kodus just siin –, mille ümber tagasihoidlikult keerlevad kõige vägevama ajaloo aastatuhanded ja meist kauged tohutu suured kultuurid. See on väga iseäralik planeedisüsteem. Ajaloolise süsteemi loomulikuks keskpunktiks valitakse üksainus maastik. Siin asub keskpäike. Siit vaadates asetuvad ajaloosündmused õigesse valgusse. Nende tähendust mõõdetakse siit lähtuvas perspektiivis. Kuid tegelikult kõneleb siin lääneeurooplase edevus, mida ei ohjelda mingi skepsis, ja mille vaimus niisugune “maailma-ajaloo” fantoom end laiali laotab. Sellele skeemile võlgneme meile ammugi harjumuseks saanud tohutu optilise illusiooni, mille tagajärjel aastatuhandete ajalooline sisu, näiteks Vana-Egiptuse ja Hiina ajalugu, teatava kauguse taga kõrvaliseks kahaneb, samal ajal kui meile lähemad aastakümned Lutherist ja eriti Napoleonist alates tontlikult paisuvad. Me teame, et pilv vaid näiliselt liigub seda aeglasemalt, mida kõrgemal ta on, ja et rong vaid näiliselt läbi kauge maastiku venib, kuid usume, et koiduaegse India, Babüloonia, Egiptuse ajalugu kulges tõesti aeglasemalt kui meie lähiminevik. Ja me peame selle ajaloo substantsi hõredamaks, tema vorme ähmasemaks ja iseloomutumaks, sest me pole õppinud võtma arvesse kaugust – nii sisemist kui välimist.

      On loomulik, et Õhtumaa kultuurile on tähtsam Ateena või Firenze või Pariisi, mitte Luoyangi või Pataliputra olemasolu. Aga kas neile väärtushinnangutele tohib rajada maailma-ajaloo skeemi? See annaks hiina ajaloolasele õiguse visandada omalt poolt niisugune maailma-ajalugu, kus minnakse vaikides mööda ristisõdadest ja renessansist, Caesarist ja Friedrich Suurest – kui millestki tähtsusetust. Morfoloogiliselt lähenedes: miks peaks 18. sajand olema tähtsam kui mõni kuuekümnest talle eelnenust? Kas pole naeruväärne vastandada mõne sajandi pikkust ja peamiselt Lääne-Euroopat puudutavat “uusaega” “vana-ajale”, mis hõlmab samal arvul aastatuhandeid, ja millele kõigi vanakreeka kultuurile eelnenud kultuuride massiiv lihtsalt sappa haagitakse, tegemata katsetki seda täpsemalt liigendada? Kas pole mitte nii, et aegunud skeemi päästmiseks liigitati Egiptus ja Babüloonia, millest kummagi ajalugu omaette võetult kaalub üksinda üles “maailma-ajaloo” Karl Suurest Maailmasõjani, antiikaja eelmänguks; et India ja Hiina vägevatele kultuurikompleksidele näidati kohmetul ilmel koht kätte joonealuses; ning et suured Ameerika kultuurid, mil puudub “seos” (millega?), jäeti täiesti tähelepanuta? Seda nüüdse lääneeurooplase jaoks nii mugavat skeemi, kus kõrged kultuurid tiirlevad meie kui kõige maailmas toimuva arvatava keskpunkti ümber, nimetan ma ajaloo ptolemaioslikuks süsteemiks; ning ma pean koperniklikuks avastuseks ajaloo vallas, et käesolevas raamatus astub selle asemele uus süsteem, milles antiigile ja Õhtumaale ei saa osaks mingit eelisasendit india, babüloonia, hiina, egiptuse, araabia ja mehhiko kultuuri kõrval – millest igaüks on omaette maailm, mil ajaloo kogupildis on niisama suur

20

Vrd. II kd., lk. 376 j.

21

10. sajandil, niisiis samal ajal, kui tekkisid uue hinge esimesed sümptomid, romaani stiil ja ristisõdade liikumine, leiutas abt Gerbert (paavst Sylvester II), keiser Otto III sõber, hammasratastega ja tunde lööva seinakella konstruktsiooni. 13. sajandil tekkisid Saksamaal ka esimesed tornikellad ja veidi hiljem taskukellad. Pangem tähele ajamõõtmise tähendusrikast seost kultushoonetega.

22

Iseloomulikul viisil on Newtonil selle nimeks fluktsiooniarvutus – mis heidab valgust teatud metafüüsilistele kujutlustele aja olemusest. Kreeka matemaatikas ei tule aeg üldse esile.

23

Siin mõjutab ajaloolast ka geograafia hukatuslik eelarvamus (et mitte öelda: maakaardi sugestioon), mis oletab maailmajagu nimega Euroopa, mispeale ta tunneb kohustust tõmmata sellele ideaalne piir Aasia suhtes. Sõna ‘Euroopa’ tuleks ajaloost maha kriipsutada. Pole olemas mingit “eurooplast” ajaloolise tüübina. Sõge on rääkida hellenite puhul “Euroopa antiikajast” (nii et Homeros, Herakleitos, Pythagoras olid siis “asiaadid”?) ja nende “missioonist” Aasiat ja Euroopat kultuuriliselt lähendada. Need on sõnad, mis pärinevad maakaardi pealiskaudsest tõlgendamisest, ja millel puuduvad reaalsed vasted. Ainult sõna ‘Euroopa’ koos tema mõju all tekkinud mõttekompleksiga sidus meie ajalooteadvuses Venemaa Õhtumaaga mitte millegagi põhjendatud tervikuks. Raamatute abil kasvatatud lugejate kultuuri toimealal viis paljas abstraktsioon tohutute tegelike tagajärgedeni. Peeter Suure isiku kaudu moonutati sajanditeks ühe primitiivse rahvakeha ajaloolist suundumust – kuigi vaenulikkusega, mis kehastub Tolstois, Aksakovis ja Dostojevskis, lahutab vene vaist Euroopa väga õigesti ja sügavalt “emakesest Venemaast”. Orient ja Oktsident on ehtsa ajaloolise sisuga mõisted; seevastu “Euroopa” on tühi sõnakõlks. Kõik antiigi suured saavutused tekkisid, ilma et nad oleksid arvestanud kontinentaalset piiri Rooma ja Küprose, Bütsantsi ja Aleksandria vahel. Kõik see, mida nimetatakse “Euroopa kultuuriks”, sündis Visla, Aadria mere ja Guadalquiviri vahemail. Ning kui eeldada, et Periklese-aegne Kreekamaa “asus Euroopas”, siis tänapäeval ta enam seal ei ole.