Ronaldo. Poiss, kes teadis, mida ta tahab. Yvette Żółtowska-Darska

vaid vari. Juba Cristiano isa lapsepõlves oli Andorinha vaid väike kohalik klubi Funchali äärelinnas. Tuleb siiski öelda, et tema ega teised kohalikud fännid ei lasknud end sellest häirida. Nad toetasid oma klubi alati nii, nagu võistleks see meistrite liigas, ja käisid kogu perega kõikidel mängudel, elades oma meeskonnale innukalt kaasa kuni lõpuvileni.

      Kuid kahjuks hakkas klubi madal tase peagi Cristianot häirima. Sõna „kaotama“ lihtsalt ei kuulunud tema sõnavarasse.

      Ühel päeval, peale mitut valusat kaotust, ootas neid jälle mäng edukama võistkonnaga. Korraga ei pidanud Cristiano enam vastu ja jooksis staadionilt minema. Isa otsis ta üles ja küsis: „Mis juhtus, Cris? Miks sa mängida ei taha?“

      „Aga isa, me ju kaotame alati,“ nuttis poiss. „Alati! Meil pole selle võistkonna vastu mingit võimalust. Ma ei taha jälle kaotada 0: 10! Ma ei mängi, ma lihtsalt ei lähe väljakule!“

      Isa mõistis Cristianot. Ta istus poja kõrvale ja silitas tal pead.

      „Nii see lihtsalt on, Cristiano,“ ütles ta rahulikult. „Teie olete nõrgem meeskond ja tõenäoliselt kaotate. Aga see on SINU klubi ja see kohustab sind. Küllap on ka su võistkonnakaaslastel sama tunne, aga nad lähevad ometi väljakule. Sa ei tohi neid alt vedada. Nad ju arvestavad sinuga.“

      Ta peatus hetkeks, et anda pojale veidi aega järele mõelda.

      „Kas sa oled mõelnud, kuidas sa võistkonnakaaslastele homme silma vaatad, kui sa täna väljakule ei tule? Ilma sinuta on kaotus kindlasti veel suurem. Ja mis saab fännidest? Nad ju usuvad sinusse, muidu ei tuleks nad iga mängu vaatama.“

      Isa lõpetas oma jutu lausega, mis jäi ta pojale alatiseks meelde: „Ainult nõrgad peavad end kaotajaks.“

      Cristiano istus kogu selle aja vaikselt ja kuulas isa iga sõna. Jutt liigutas teda sügavalt. Cristiano võttis end kokku ja läks tagasi staadionile.

      Sel päeval kaotas Andorinha jälle, aga Cristiano õppis midagi väga olulist. Ta mõistis, et isegi siis, kui sa mängu kaotad, võid sa midagi võita. Enne olulisi mänge Marítimo või Nacionali vastu oli tal küll tihtipeale tahtmine minema joosta ja matš vahele jätta, aga isa sõnad olid tal alati meeles.

      5

      KES EES, SEE MEES

      EHK CRISTIANO KLUBIVAHETUS

      Hoolimata Andorinha kehvadest tulemustest ja paljudest kaotustest levis kuuldus klubi noorest staarist üle kogu Madeira.

      „Kas sa oled kuulnud, et Andorinhas mängib üks tõeliselt hea poiss? Teda kutsutakse Abelinhaks, ta on kõhn ja lokkis juustega. Ta olevat tõesti osav. Võib-olla tasuks tema kanditatuuri kaaluda?“ öeldi ühel päeval Nacionali klubi noortemeeskonna treenerile Fernão Barroso Sousale.

      Jah, sellele samale Fernão Barroso Sousale, keda me juba tunneme – Cristiano ristiisale. Õnneliku juhuse tõttu oli ta asunud tööle Nacionali noortemeeskondade juhina just siis, kui Cristiano hakkas Andorinhas mängima. Milline kokkusattumus, kas pole?

      Kujuta ette tema üllatust ja rõõmu, kui ta sai teada, et Andorinha imelaps on tema enda ristipoeg.