Näidendid. Henrik Ibsen

raha ja ei ole tarvis muret tunda. Eks ole?

      PROUA LINDE: Jah, igatahes peaks mõnus olema, kui on kõike, mis tarvis.

      NORA: Ei, mitte ainult seda, mis tarvis, vaid hästi-hästi palju raha!

      PROUA LINDE (naeratab): Nora, Nora, kas sa ei ole ikka veel mõistlikuks muutunud? Kooliajal olid sa suur raiskaja.

      NORA (naerab vaikselt): Jah, seda ütleb Torvald veel nüüdki. (Ähvardab sõrmega.) Aga „Nora, Nora” ei olegi nii hull, kui teie arvate. Oo, me ei ole tõesti nii heas olukorras olnud, et ma oleksin raisata võinud. Me oleme mõlemad tööd pidanud tegema.

      PROUA LINDE: Sina ka?

      NORA: Jah, mitmesugust tühja-tähja: käsitöö, heegeldamine, väljaõmblemine ja muu selletaoline. (Käega heites.) Ja ka muid töid. Küllap sa tead, et kui Torvald ministeeriumist ära tuli, me abiellusime? Tema kontoris ei olnud ametikõrgenduse saamiseks mingeid väljavaateid, ja pealegi pidi ta ju rohkem raha teenima kui varemalt. Aga esimesel aastal pingutas ta end päris kohutaval kombel üle. Ta pidi ju kõiksugu kõrvalteenistusi otsima, nagu sa isegi võid arvata, ja hommikust õhtuni tööd tegema. Seda aga ei kannatanud ta välja ja jäi nii haigeks, et oli suremas. Siis pidasid arstid tarvilikuks, et ta lõunasse sõidaks.

      PROUA LINDE: Jah, te veetsite ju terve aasta Itaalias?

      NORA: Nojah. Ei olnud kerge seda teekonda ette võtta, usu mind. Ivar oli siis parajasti sündinud. Aga minema me loomulikult pidime. Oo, see oli imetore reis! Ja päästis Torvaldi elu. Aga läks hirmus palju raha maksma, Kristine.

      PROUA LINDE: Seda võib arvata.

      NORA: Tuhat kakssada speetsiet läks see maksma. Neli tuhat kaheksasada krooni. See on suur raha.

      PROUA LINDE: Jah, aga niisugusel juhul on igatahes suur õnn, kui seda on.

      NORA: Jah, ma pean sulle ütlema, et me saime selle papalt.

      PROUA LINDE: Või nii. Minu meelest suri su isa just tol ajal.

      NORA: Jah, Kristine, just siis. Ja mõtle, ma ei saanud tema juurde sõita ja tema eest hoolitseda. Ma ootasin siin ju iga päev väikese Ivari ilmaletulekut. Ja peale selle oli mul ju mu suremas haige Torvald talitada. Mu hea, armas papa! Ma ei saanud teda enam iialgi näha, Kristine. Oo, see oli kõige raskem aeg, mis ma pärast abiellumist läbi olen elanud.

      PROUA LINDE: Ma tean, et sa teda väga armastasid. Siis te aga sõitsite niisiis Itaaliasse?

      NORA: Jah, siis oli meil ju raha; ja arstid kiirustasid meid. Me sõitsimegi siis kuu aja pärast.

      PROUA LINDE: Ja su mees tuli täiesti terveks saanult tagasi?

      NORA: Tervena nagu kala vees!

      PROUA LINDE: Aga – doktor?

      NORA: Doktor?

      PROUA LINDE: Minu arust ütles teenija, et see härra, kes minuga ühel ajal tuli, on doktor.

      NORA: Jah, see on doktor Rank. Aga ta ei käi siin mitte arstlikul visiidil, ta on meie kõige lähem sõber ja astub vähemalt korra päevas meie poole sisse. Ei, Torvald ei ole pärast seda tundigi haige olnud. Ka lapsed on täiesti terved, samuti mina. (Kargab püsti ja lööb käsi kokku.) Oh jumal, jumal, on ikka imetore elada ja õnnelik olla! Oo, aga see on minust ometi inetu: ma räägin ju ainult omaenese asjadest. (Istub päris proua Linde juurde järile ja paneb käed talle põlvedele.) Oo, sa ei tohi mu peale pahane olla! Ütle mulle, on see tõesti tõsi, et sa oma meest ei armastanud? Miks sa talle siis läksid?

      PROUA LINDE: Mu ema elas veel, oli voodis maas ja abitu. Ja peale selle tuli mul hoolitseda oma kahe noorema venna eest. Minu meelest ei olnud mul õigust tema ettepanekut tagasi lükata.

      NORA: Jah, selles võib sul õigus olla. Ta oli siis tol ajal rikas?

      PROUA LINDE: Ta oli üsna jõukas, arvan ma. Kuid tema äriasjad olid ebakindlad, Nora. Kui ta suri, lendas kõik korstnasse ja üle ei jäänud mitte midagi.

      NORA: Ja siis?

      PROUA LINDE: Noh, siis pidin ma end väikese poe ja väikese kooli ja muu varal, mida ma välja nuputada oskasin, vee peal hoidma. Viimased kolm aastat on mulle nagu üksainus pikk ja puhkuseta tööpäev olnud. Nüüd on see lõppenud, Nora. Mu vaene ema ei vaja mind enam, sest ta on siit ilmast lahkunud. Ja poisid ka mitte: nad on nüüd koha peal ja suudavad ise enese eest hoolitseda.

      NORA: Kui kerge su süda nüüd peab olema…

      PROUA LINDE: Ei ole, mind on vallanud vaid kirjeldamatu tühjus. Ei ole enam kedagi, kellele elada. (Tõuseb erutatult püsti.) Sellepärast ei kannatanud ma seal väikeses kolkas enam välja. Siin peaks ikkagi kergem olema leida midagi, mis kogu tähelepanu nõuab ja millega mõtted võivad tegelda. Kui mul vaid õnnestuks mõnda kindlat kohta saada, mingit kontoritööd.

      NORA: Oo, Kristine, see on hirmus pingutav ja sa näed juba selletagi nii kurnatud välja. Sulle oleks palju parem, kui sa mõnda kuurorti saaksid minna.

      PROUA LINDE (läheb akna poole): Mul ei ole papat, kes mulle reisiraha võiks anda, Nora.

      NORA (tõuseb püsti): Ära mulle pahane ole!

      PROUA LINDE (läheb tema juurde): Armas Nora, ära sina minule pahane ole. Niisuguses olukorras nagu minul on kõige halvem see, et südamesse koguneb nii palju kibedust. Ei ole kedagi, kelle heaks tööd teha; ja sellegipoolest oled sunnitud igati rassima. Elama peab ju; ja nii muutud egoistlikuks. Kui sa rääkisid mulle sellest õnnelikust muutusest teie olukorras – usud sa seda? –, ei rõõmustanud ma mitte niivõrd sinu, kuivõrd enese pärast.

      NORA: Kuidas nii? Oo, ma mõistan. Sa arvad, et Torvald saaks sinu heaks ehk midagi teha.

      PROUA LINDE: Jah, seda ma mõtlesin.

      NORA: Seda ta teebki, Kristine. Ainult jäta see minu hooleks; ma teen sellest nii peenelt, nii peenelt juttu – mõtlen välja midagi armastusväärset, mis talle õige meeltmööda oleks. Oo, ma tahaksin nii kangesti sind aidata.

      PROUA LINDE: Kui kena see sinust on, Nora, et sa mu murest nii soojalt osa võtad. Iseäranis kena sinust, kes sa ise eluraskusi ja muresid nii vähe tunned.

      NORA: Mina…? Mina tunnen nii vähe…?

      PROUA LINDE (naeratades): Noh, issand jumal, see raasuke käsitööd ja muud selletaolist… Sa oled laps, Nora.

      NORA (viskab pea selga ja käib mööda tuba): Seda ei peaks sa nii üleolevalt ütlema.

      PROUA LINDE: Soo?

      NORA: Sa oled samasugune kui teised. Te kõik arvate, et ma ei kõlba mitte millekski päris tõsiseks…

      PROUA LINDE: Noo, noo…

      NORA: …et mul siin keerulises maailmas mingeid katsumusi ei ole olnud.

      PROUA LINDE: Armas Nora, sa rääkisid mulle nüüdsama ju kõik oma ebameeldivused ära.

      NORA: Päh – need pisiasjad! (Tasakesi.) Seda, mis suur on, ei ole ma sulle rääkinud.

      PROUA LINDE: Mida suurt? Mis sa sellega tahad ütelda?

      NORA: Sa alahindad mind täielikult, Kristine, aga seda ei peaks sa tegema. Sa uhkustad, et sa oma ema pärast nii kaua ja nii rasket vaeva oled näinud.

      PROUA LINDE: Ma ei alahinda muidugi mitte kedagi. Aga tõsi on see: ma olen ühtaegu uhke ja õnnelik, et mulle oli võimalus antud oma ema viimaseid elupäevi enam-vähem mugavaks teha.

      NORA: Ja sa oled ka selle peale mõteldes uhke, mis sa oma vendade heaks oled teinud.

      PROUA LINDE: Ma arvan, et mul on selleks õigus.

      NORA: Seda arvan minagi. Aga nüüd saad sa midagi kuulda, Kristine. Ka minul on midagi, mille üle uhke ja õnnelik olla.

      PROUA LINDE: Selles ma ei kahtle. Aga mida sa sellega mõtled?

      NORA: Räägi tasa. Mõtle, kui Torvald seda kuuleb! Ta ei tohi mingi hinna eest… mitte keegi ei tohi seda teada saada, Kristine, mitte keegi peale sinu.

      PROUA