Näidendid. Henrik Ibsen

Читать онлайн.
Название Näidendid
Автор произведения Henrik Ibsen
Жанр Драматургия
Серия
Издательство Драматургия
Год выпуска 0
isbn 9789985222218



Скачать книгу

Ibsen

      Näidendid

      NUKUMAJA

Näidend kolmes vaatuses(1879)TegelasedADVOKAAT HELMERNORA, tema naineDOKTOR RANKPROUA LINDEJURISKONSULT KROGSTADHELMERI kolm väikest lastANNE-MARIE, Helmerite lapsehoidjaTOATÜDRUKEKSPRESS* * *Tegevus toimub advokaat Helmeri korteris

      ESIMENE VAATUS

      Hubane ning maitsekalt, kuid mitte kallihinnalise mööbliga sisustatud võõrastetuba. Uks paremal taga viib esikusse; teine vasakul taga Helmeri kabinetti. Nende kahe ukse vahel on pianiino. Keset vasakut seina on uks ja sellest eespool aken. Akna lähedal on ümmargune laud tugitoolide ja väikese sohvaga. Paremas külgseinas, natuke tagapool, on uks ja samas seinas esiplaanile lähemal kahhelahi, mille ees on paar tugitooli ja kiiktool. Ahju ja külgukse vahel on väike laud. Seintel vaselõiked. Etažeer portselanesemete ja muude pisikeste kunstitoodetega; väike raamatukapp iluköites raamatutega. Põrandal vaip; ahjus tuli. Talvine päev. Esikus heliseb uksekell; natukese aja pärast on kuulda, kuidas uks avatakse. Rõõmsalt laulda ümisedes tuleb Nora tuppa; tal on üleriided seljas ja ta kannab tervet virna pakke, mis ta paremal asuvale lauale paigutab. Ta jätab esiku ukse enese järel lahti ja seal on näha ekspress, kel on käes jõulukuusk ja korv; ta annab need toatüdrukule, kes neile ukse avas.

      NORA: Peida jõulupuu hästi ära, Helene. Lapsed ei tohi seda mingi hinna eest näha enne õhtut, kui see on juba ehitud. (Ekspressile; võtab rahakoti välja.) Kui palju…?

      EKSPRESS: Viiskümmend ööri.

      NORA: Siin on üks kroon. Ei, tagasi ei ole vaja.

      Ekspress tänab ja läheb ära. Nora suleb ukse. Üleriideid seljast võttes naerab ta ikka veel tasa ning rahulolevalt.

      NORA (võtab taskust mandlikookide koti ja sööb paar tükki ära; seejärel läheb ettevaatlikult oma mehe ukse juurde ja kuulatab): Jah, ta on kodus. (Paremal oleva laua juurde minnes ümiseb taas laulda.)

      HELMER (oma kabinetis): On see lõoke, kes seal lõõritab?

      NORA (pakke lahti võtma hakates): Jah, on küll.

      HELMER: On see orav, kes seal krabistab?

      NORA: Jah!

      HELMER: Kunas orav koju tuli?

      NORA: Nüüdsama. (Topib mandlikookide koti tasku ja pühib suud.) Tule siia, Torvald, siis sa näed, mis ma olen ostnud.

      HELMER: Ära mind sega! (Natukese aja pärast avab ukse ja vaatab sisse, sulg käes.) Ostnud, ütled sa? Kas siis väike pillaja on jälle raha lendu laskmas käinud?

      NORA: Einoh, Torvald, tänavu me peaksime ometi tõesti endale natuke lubada võima. Need on ju esimesed jõulud, kus meil ei ole tarvis kokku hoida.

      HELMER: Noh, tead sa, raisata me ei või.

      NORA: Miks mitte, Torvald, natuke me võime nüüd ikka raisata. Eks ole? Ainult üsna pisut. Nüüd saad sa ju kõrget palka ja hakkad palju-palju raha teenima.

      HELMER: Uuest aastast jah, aga enne möödub tervelt kolm kuud, kui ma tasu kätte saan.

      NORA: Tühja kah! Seni me võime ju laenata.

      HELMER: Nora! (Läheb tema juurde ja võtab tal naljapärast kõrvast kinni.) Kas kergemeelsus on nüüd jälle platsis? Ütleme, et ma laenan täna tuhat krooni, ja sa lased need jõulunädala jooksul lendu, ja mulle kukub siis vana-aastaõhtul katuselt kivi pähe ja ma olen siruli maas.

      NORA (paneb talle käe suu peale): Vuih! Ära räägi nii jubedaid asju.

      HELMER: Jah, aga ütleme, et midagi niisugust juhtub. Mis siis?

      NORA: Kui midagi nii hirmsat juhtub, siis on täiesti ükskõik, kas mul on võlga või ei ole.

      HELMER: Noh, aga neil, kellelt ma laenasin?

      NORA: Neil? Kellele nad korda lähevad! Need on ju võõrad inimesed.

      HELMER: Nora, Nora, sa oled naisterahvas! Aga räägime tõsiselt, Nora. Sa tead, missugune on minu seisukoht selles asjas. Ei mingit võlga! Mitte kunagi laenata! Selle kodu peale, mis laenudele ja võlgadele rajatakse, langeb mingi sõltuvuse ja järelikult ka mingi inetu vari. Meie kahekesi oleme kuni tänase päevani vapralt vastu pidanud ja peame vastu ka selle lühikese aja, mis veel üle on jäänud.

      NORA (läheb ahju poole): Jajah, nagu sa tahad, Torvald.

      HELMER (järgneb talle): Noo, noo, ärgu nüüd väike lõoke tiibu longu lasku. Mis? Või orav seisab seal ja mossitab. (Võtab rahatasku välja.) Nora! Mis mul siin sinu arvates on?

      NORA (pöördub ruttu ümber): Raha!

      HELMER: Säh, võta. (Ulatab talle mõned rahatähed.) Issand jumal, ma tean ju küll, et majas jõulu ajal üsna palju raha läheb.

      NORA: Kümme – kakskümmend – kolmkümmend – nelikümmend. Oo, aitäh, aitäh, Torvald, nüüd saan ma kaua aega läbi.

      HELMER: Jah, seda pead sa tõesti.

      NORA: Jajah, küll ma saan. Aga tule siia, ma näitan sulle, mis ma kõik olen ostnud. Ja kui odavalt! Näe, siin on uued riided Ivarile – ja ka mõõk. Siin on hobune ja pasun Bobile. Ja siin on nukk ja nukuvoodi Emmyle, need on õige lihtsad, aga ta lõhub nad ju nagunii varsti ära. Ja siin on mul kleidiriided ja pearätikud teenijatele, vana Anne-Marie oleks küll palju rohkem pidanud saama.

      HELMER: Ja mis seal selles pakis on?

      NORA (hüüatab): Ei, Torvald, seda ei tohi sa enne kui alles õhtul näha!

      HELMER: No nii. Aga ütle mulle nüüd, väike raiskaja, mida sa siis ise sooviksid saada.

      NORA: Ah, tühja kah. Mina ise? Mina ei taha üldse mitte midagi.

      HELMER: Muidugi tahad. Nimeta mulle nüüd midagi mõistlikku, mida sa kõige rohkem himustaksid.

      NORA: Ei, tõesti ma ei tea. Või kuule, Torvald.

      HELMER: Noh?

      NORA (näpitseb tema nööpe; ilma talle otsa vaatamata): Kui sa mulle midagi kinkida tahad, siis sa võiksid ju… sa võiksid…

      HELMER: Noh, noh, ütle välja.

      NORA (ruttu): Sa võiksid mulle raha anda, Torvald. Ainult niipalju, kui sul enese arvates võimalik on, pärastpoole ostan ma siis ühel päeval selle eest midagi.

      HELMER: Ei, Nora…

      NORA: Oo, tee seda jah, kallis Torvald, ma palun sind nii väga. Siis riputaksin ma selle raha ilusasse kuldpaberisse mähitult jõulupuu otsa. Kas see ei oleks huvitav?

      HELMER: Mis nende nimi on, kes alati raha lendu lasevad?

      NORA: Jajah, raiskajad, ma tean seda küll. Aga teeme, nagu ma ütlen, Torvald, siis on mul aega järele mõtelda, mida mul kõige rohkem tarvis on. Kas see ei ole väga mõistlik? Mis?

      HELMER (muiates): Muidugi on, see tähendab, kui sa seda raha tõesti hoida oskaksid, mis ma sulle annan, ja selle eest tõesti iseendale midagi ostaksid. Aga see läheb majapidamise ja nii paljude tarbetute asjade peale ja siis pean ma jälle kukrut kergendama.

      NORA: Aga, Torvald…

      HELMER: Seda ei saa eitada, mu kallis Norake. (Paneb käe talle piha ümber.) Mu raiskaja on kena ja armas, aga tarvitab kole palju raha. Otse uskumatu, kui kulukas on mehel säärast raiskajat ülal pidada.

      NORA: Vuih, kuidas sa seda ometi ütelda võid? Ma hoian ometi tõesti nii palju kokku, kui iganes suudan.

      HELMER (naerab): Jah, tõesõna. Nii palju, kui sa iganes suudad. Aga sa ei suuda põrmugi.

      NORA (ümiseb laulda ja muheleb vaikselt ning rahulolevalt): Hm, kui sa vaid teaksid, Torvald, kui palju meil, lõokestel ja oravatel, väljaminekuid on!

      HELMER: Sa oled väike kummaline olend. Päris oma isa moodi. Sa püüad igal viisil raha saada, aga niipea kui sul seda on, pudeneb see sul nagu liiv sõrmede