Nähtav ja nähtamatu inimene. Charles W. Leadbeater

p>Nähtav ja nähtamatu inimene. Erinevad inimtüübid selgeltnägija pilgu läbi

      I peatükk

      KUIDAS NENDEST ASJADEST TEATAKSE

      Inimene on huvitav ja keerukas olend. Tema arengut, minevikku, olevikku ja tulevikku, on jätkuva huviga uurinud kõik, kes suudavad näha ja mõista. Milliseid arenguastmeid on ta pidanud läbima, et saada selleks, kes on? Millisele pulgale oma arengu pikal redelil on ta nüüdseks jõudnud? Milliseid edasise arengu võimalusi varjab meie eest tulevikuloor? Need on küsimused, mille suhtes ainult vähesed jäävad ükskõikseks. Need on küsimused, mida läbi aegade on esitanud kõik, kes vähegi mõtlevad.

      Meil läänemaailmas on nendele küsimustele antud rohkesti erinevaid vastuseid. On esitatud palju dogmaatilisi väiteid, mis põhinevad oletatavate ilmutuste erinevatel tõlgendustel. On avaldatud palju teravmeelseid spekulatsioone, mis mõnel juhul on olnud põhjalike metafüüsilistele arutluste vili. Kuid dogmatism pakub meile lugu, mis on juba peale vaadates ilmselt võimatu. Spekulatsioonid aga liiguvad peamiselt mööda täiesti materialistlikke radu ja püüavad jõuda rahuldavate tulemusteni, heites kõrvale pooled nähtused, millega me peame arvestama. Dogmatism ja spekulatsioonid ei lähene kumbki probleemile praktilisest küljest – kui teemale, mida on võimalik tundma õppida ja uurida nagu mis tahes muud teadust.

      Teosoofia tuleb välja teooriaga, mis põhineb täiesti erinevatel alustel. Kuigi teosoofia mingil juhul ei alahinda vanade tekstide uurimisel ega filosoofiliste arutluste käigus saadud teadmisi, suhtub ta siiski inimese organismi ja arengusse nii, nagu see on, mitte spekuleerides, vaid lihtsalt uurides – pakkudes ähmaste teooriate asemel kindlaid fakte. Teosoofia seisukoht on täiesti selge. Inimese minevikku, olevikku ja tulevikku on võimalik uurida otsesest allikast kõigil, kes võtavad vaevaks sellega tegelda. Sel moel uurituna osutuvad minevik, olevik ja tulevik osaks suurejoonelisest, sidusast ja selgesti mõistetavast kavast, mis küll ühtib paljude vanade religioossete tõekspidamistega ja selgitab neid, kuid ei sõltu neist vähimalgi määral, sest seda saab igal sammul kontrollida, kasutades meie sisemuses peituvaid võimeid, mida valdav osa inimestest ei ole veel enda seest üles leidnud, kuid mille mõningad selle teema uurijad on juba kasutusele võtnud.

      Inimese ajaloo küsimuses tugineb nimetatud teooria lisaks varasemate religioonide traditsioonist pärinevatele ühtivatele tunnistustele ka ühe kindla teadmise uurimisele – tegemist on teadmisega, mis on uurimiseks kättesaadav igaühele, kes omab piisavat selgeltnägemisvõimet, et tajuda selle peenelt jaotatud mateeria vibratsioone, kuhu nimetatud teadmine on talletatud. Inimkonna tuleviku küsimuses lähtub kõnealune teooria esiteks loogilistest järeldustest, mis põhinevad juba toimunud arengu olemusel, teiseks otsesest teabest inimestelt, kes on juba saavutanud seisundi, mis enamikku inimesi ootab lähemas või kaugemas tulevikus, kolmandaks võrdlusel, mida igaüks, kellel on eesõigus näha kõrgele arengutasemele jõudnud inimesi, saab nende vaatlemisel teha. Näiteks laps, kellel puuduvad igasugused teadmised asjade loomuliku käigu kohta, võib loogiliselt eeldada, et ta kasvab suureks ja saab täiskasvanuks; ta lähtub pelgalt teadmisest, et on juba teatud määral ja teatud viisil kasvanud ning et teda ümbritsevad teised eri arengujärkudes lapsed ja noored.

      Tänapäeva inimese seisund, tema vahetud arengumeetodid ja see, millist mõju avaldavad inimese arengule tema mõtted, tunded ja teod – teosoofiaga tegelevate uurijate arvates on nende küsimuste puhul tegemist üldtuntud seaduspärasuste üleüldise rakendumisega ning nad vaatlevad ja võrdlevad neid tähelepanelikult, et mõista, kuidas need seaduspärasused täpselt toimivad. Tegelikult on see üksnes nägemise küsimus ning käesolev raamat ongi avaldatud lootuses, et siiras otsija, kellel nägemine veel puudub, mõistaks, kuidas hing ja selle väljendusvahendid uurimisel avanevad, ning inimesed, kes on selle nägemise vähem või rohkem omandanud, suudaksid paremini mõista nähtava tähendust .

      Annan endale aru, et maailm tervikuna ei ole veel selgeltnägemisvõime olemasolus veendunud, aga tean ka seda, et kõik, kes on küsimusse tõeliselt süüvinud, on leidnud selle kohta ümberlükkamatuid tõendeid. Intelligentne inimene, kes loeb minu teoses “Selgeltnägemine” (Clairvoyance) viidatud tõestisündinud juhtumitest ja seejärel tutvub nendega allikmaterjale kasutades, veendub kohe, et sellise võime olemasolu kinnitavad arvukad tõendid. Nägemisvõime omanikele, kes seda iga päev loendamatutel eri viisidel kasutavad, tundub kahtlemata naeruväärne, et valdav osa inimestest eitab selle olemasolu. Selgeltnägija jaoks on tegemist küsimusega, mille üle ei ole mõtet vaielda. Kui pime inimene väidaks, et tavalist füüsilist silmanägemist pole tegelikult olemas ja et tegemist on üksnes meie pettekujutlusega, ei pruugiks ju meiegi pidada vajalikuks oma väidetava valearusaama kaitseks põhjalikult väidelda. Meil tarvitseks vaid kinnitada: “Loomulikult on mul nägemisvõime, pole mõtet veenda mind vastupidises – selle olemasolu kinnitavad kõik mu igapäevakogemused ja minu kindlat teadmist ei kõiguta miski.” Täpselt samamoodi tunneb ka õpetatud selgeltnägija, kui kuuleb asjatundmatute pealiskaudseid väiteid selle kohta, et mõtete lugemise võime omamine on ilmvõimatu!

      Seepärast ei püüagi ma oma raamatus tõendada selgeltnägemise olemasolu – see on minu jaoks enesestmõistetav. Selle asemel soovin lihtsalt kirjeldada, mida selgeltnägemine võimaldab näha. Samuti ei hakka ma üle kordama selgeltnägemise meetodeid, millest on juttu eespool nimetatud tagasihoidlikus raamatus, vaid piirdun üksnes nende asjakohaste üldiste põhimõtete käsitlemisega, mis on hädavajalikud, et raamat oleks mõistetav inimesele, kes ei ole eelnevalt teosoofilise kirjandusega kokku puutunud.

      II peatükk

      LOODUSE TASANDID

      Esiteks tuleb selgelt mõista, et meid ümbritsev maailm on uskumatult keeruline süsteem, milles peitub kirjeldamatult rohkem, kui inimsilm suudab näha.

      On üldteada, et mateeria võib esineda eri olekutes, mida saab rõhu- ja temperatuurimuutuste abil mõjutada. Teatavasti võib mateeria esineda tahke aine, vedeliku või gaasina ning teadusliku teooria kohaselt võivad kõik ained sobiva temperatuuri ja rõhu korral omandada iga nimetatud oleku.

      Okultne keemia näitab, et kõiki teadaolevaid aineid saab teisendada või muundada gaasilisest olekust veel kõrgemasse eeterlikku olekusse. Näiteks võib vesinik esineda gaasilise oleku asemel eeterlikus, samuti võivad kuld, hõbe ja kõik teised elemendid esineda lisaks tahkele, vedelale või gaasilisele olekule ka kõrgemas eeterlikus olekus.

      Traditsioonilises teaduses räägitakse hapnikuaatomist, vesinikuaatomist ja kõigi teiste ainete ehk elementide aatomitest. Keemikud nimetavad ainet elemendiks, lähtudes teooriast, et aine puhul on tegemist elemendiga, mida ei saa enam redutseerida, ning et igal elemendil on oma aatom. Kreeka keelest pärinev sõna “aatom” näitab, et tegemist on osakesega, mida ei ole võimalik jagada väiksemateks osadeks. Okultne teadus on aga alati olnud seisukohal, et nõndanimetatud elementide puhul ei ole üldse tegemist elementidega ning seda, mida tavaliselt nimetatakse hapniku- või vesinikuaatomiks, saab teatavatel asjaoludel lõhustada veelgi väiksemateks osadeks. Lõhustamisprotsessi korrates jõutakse järelduseni, et tegelikult taanduvad kõik ained ühele ainele ja selle algühikute erinevad kombinatsioonid moodustavadki üksused, mida keemias nimetatakse hapniku-, vesiniku-, kulla-, hõbeda-, liitiumi-, plaatina- ja muude ainete aatomiteks. Nende aatomite lõhustamisel saadakse taas kogum identseid ühikuid, mille ainus erinevus on see, et osa neist on positiivsed ja teised negatiivsed.

      Selliste ühikute ja nende võimalike kombinatsioonide uurimine on äärmiselt paeluv teema. Tuleb siiski märkida, et isegi neid ühikuid käsitletakse sellistena üksnes meie füüsilise tasandi seisukohalt, sest teatavate meetodite abil saab neidki jagada veel väiksemateks osadeks, mille tulemusel tekib hoopis teise looduse valdkonda kuuluv mateeria. See kõrgema tasandi mateeria ei ole lihtsalt mõistetav, vaid keerukas, ning seegi võib esineda eri olekutes, mis on suhteliselt lähedased füüsilise mateeria tahkele, vedelale, gaasilisele ja eeterlikule olekule. Täiendaval jagamisel saadakse järjekordne uus ühik, mis kuulub looduse valdkonda, mida okultismis nimetatakse astraalmaailmaks.

      Seejärel võib tervet protsessi uuesti korrata ning kõnealuse astraalühiku täiendaval jagamisel jõuame veelgi kõrgemal tasandil eksisteerivasse maailma, mis on siiski endiselt materiaalne. Taas kord leiame, et mateeria eksisteerib konkreetsetes olekutes, mis – ehkki kõrgemal tasandil – vastavad meile juba tuttavatele olekutele. Uuringu tulemusel jõuame järgmise ühikuni, mis kuulub kolmandasse looduse valdkonda. Teosoofias nimetatakse seda mentaalmaailmaks. Teadaolevalt võib sellist jagamist jätkata lõputult,