Jala jälg. Nike algust meenutab selle looja. Phil Knight

kellade helinat.

      Siis lõpuks lendasin Londonisse. Käisin kiiresti Buckinghami palees, Hyde Parki kõnenurgas, Harrodsis. Alamkojas lubasin endale pisut enam aega. Kinnisilmi kujutlesin suurt Churchilli. Te küsite, milline on meie eesmärk? Ma võin ühe sõnaga vastata. See on võit, võit iga hinna eest, võit hirmust hoolimata, võit … ilma võiduta ei ole ellujäämist. Tahtsin kangesti Stratfordi bussi hüpata, et näha Shakespeare’i kodumaja. (Elizabeth I aegsed daamid kandsid kummagi kinga ninal punast siidroosi.) Aga mu aeg oli otsas.

      Veetsin viimase õhtu reisile tagasi mõeldes, päevikusse ülestähendusi tehes. Küsisin endalt: milline oli tipphetk?

      Kreeka, mõtlesin. Kahtlemata. Kreeka.

      Oregonist lahkudes hoidsid kaks asja mu reisiplaanis mind kõige rohkem elevil.

      Tahtsin jaapanlastele oma Hullumeelse Idee teatavaks teha.

      Ja tahtsin seista Akropoli jalamil.

      Mõni tund enne tagasilendu Heathrow’lt manasin selle hetke taas silme ette, pilgu üles nende jalustrabavate sammaste poole, seda elektrilöögi sarnast tunnet, mille võib saada, kogedes erakordset ilu, segatud võimsa … äratundmisega?

      Kas ma üksnes kujutasin seda ette? Lõppude lõpuks seisin ju Lääne tsivilisatsiooni sünnikohas. Võib-olla ma lihtsalt tahtsin, et see tuttav tunduks. Aga arvan, et see polnud nii. Mõtlesin väga selgelt: olen siin varemgi viibinud.

      Siis, mööda heledakspleekinud trepiastmeid üles kõndides tuli järgmine mõte: see on koht, kust kõik alguse saab.

      Minust vasakul oli Parthenon, mille valmimist terve arhitektide ja tööliste meeskonna käes oli jälginud Platon. Mu paremal käel oli Nike tempel. Kakskümmend viis sajandit tagasi, kui mu reisijuhti uskuda, oli seda ehtinud jumalanna Athena imekaunis friis; Athenat seostati võiduga, kreeka keeles „nike“.

      See oli üks paljudest Athena õnnistustest. Ta premeeris ka edukaid vahendajaid. „Oresteias” ütleb ta: „Ma imetlen … veenvat pilku.” Ta oli mõnes mõttes ka läbirääkijate kaitsja.

      Ma ei tea, kui kaua seal seisin, ammutades endasse tolle epohhiloova paiga energiat ja jõudu. Tunni? Kolm tundi? Ma ei tea, kui kaua pärast seda päeva leidsin enda jaoks Aristophanese näidendi, mille tegevus toimub Nike templis ja milles sõdalane kingib kuningale paari uusi kingi. Ma ei tea, millal sain teada, et tolle näidendi pealkiri oli „Rüütlid” – inglise keeles Knights. Tean aga seda, et lahkuma pöördudes märkasin templi marmorfassaadi. Kreeka kunstimeistrid olid seda kaunistanud mitme kummalise kujuga, millest kuulsaim kujutab jumalannat teadmata põhjusel alla kummardumas … et kingarihma kohendada.

      24. veebruar 1963. Minu kahekümne viies sünnipäev. Kõndisin Claybourne Streetil uksest sisse, juuksed õlgadeni, habe kolm tolli pikk. Ema karjatas. Õed pilgutasid silmi, justkui ei tunneks mind ära või poleks arugi saanud, et olin ära olnud. Kallistused, hõiked, naerupahvakud. Ema pani mind istuma, valas mulle kohvi. Ta tahtis kõigest kuulda. Aga ma olin surmväsinud. Jätsin kohvri ja seljakoti esikusse ning läksin oma tuppa. Vahtisin uimasel pilgul siniseid linte. „Härra Knight – mis on teie firma nimi?”

      Tõmbasin end voodis kerra ja uni langes mu peale nagu eesriie La Scalas.

      Tund aega hiljem ärkasin ema hõike peale: „Sööma!”

      Isa oli töölt tagasi ja embas mind, kui söögituppa astusin. Ka tema tahtis kuulda iga viimast kui üksikasja. Ja ma tahtsin talle rääkida.

      Aga kõigepealt tahtsin teada üht.

      „Isa,” küsisin. „Kas mu jalavarjud tulid?”

      1963

      Isa kutsus kõik naabrid kohvile ja koogile ning eelkõige „Bucki slaide” vaatama. Kohusetundlikult seisin diaprojektori kõrval, nautides pimedust, klõpsates loiult nuppu ja kirjeldades püramiide, Nike templit, kuid tegelikult ma kohal ei viibinud. Olingi püramiidide juures, olin Nike templi ees. Mõtlesin oma jalatsitest.

      Neli kuud pärast tähtsat kohtumist Onitsuka vabrikus, pärast seda, kui olin nonde direktoritega kontakti leidnud ja nad enda poole võitnud, või nii ma vähemalt arvasin – polnud jalatsid ikka veel saabunud. Panin teele kirja. Lugupeetud härrad, seoses meie kohtumisega eelmisel sügisel, kas teil on olnud võimalus panna teele näidised …? Siis võtsin paar päeva vabaks, magasin, pesin oma riided puhtaks, võtsin sõpradega ühendust.

      Sain Onitsukast kiire vastuse. „Kingad tulevad,” öeldi kirjas. „Ainult natuke päevi veel.”

      Näitasin kirja isale. Ta krimpsutas nägu. Natuke päevi veel? „Buck,” ütles ta naerdes, „need viiskümmend taala on ammu läinud.”

      Mu uus välimus – merehädalise soeng, koopaelaniku habe – oli ema ja õdede jaoks liig. Märkasin neid põrnitsevat, kulmu kortsutavat. Kuulsin neid mõtlemas: paadialune. Niisiis ajasin habeme ära. Pärast seisin väikese peegli ees oma teenijatoa kummutil ja ütlesin endale: „Nüüd on päris kindel. Sa oled tagasi.”