Mees, kes jälgis naisi. Michael Hjorth

ei vastanud,“ rääkis Torkel.

      „Võib-olla küll. Surm saabus rohkem kui viis tundi ja vähem kui viisteist tundi tagasi.“

      Torkel noogutas. Ta teadis, et Ursulal on õigus. Kui ta oleks pärinud, oleks ta Ursulalt kuulnud, et kangestus ei ole ulatunud jalgadeni, et autolüüsi veel ei ole, et tache noire hakkab juba tekkima, ja muudki kohtumeditsiinilist argood, mida Torkel pikast politseistaažist hoolimata ei olnud võtnud vaevaks ära õppida. Kes küsis lihtinimese keeles, sai ka samasuguse vastuse.

      Ursula pühkis käeseljaga laubalt higi. Ülemisel korrusel oli mitu kraadi soojem kui all. Juulipäike oli terve päeva otse sisse paistnud. Toas sumisesid kärbsed, neid meelitasid ligi veri ja veel silmale nähtamatu, kuid juba alanud lagunemine.

      „Öösärk?“ küsis Torkel, kui oli pilgu viimast korda üle voodi libistanud.

      „Mis sellega on?“ Ursula langetas fotoaparaadi ja silmitses ebamoodsat puuvillast riideeset.

      „See on alla tõmmatud.“

      „Võib-olla abikaasa tõmbas. Varjas teda pisut.“

      „Ma küsin temalt, kas ta puudutas naist.“

      Torkel lahkus ukselt. Tagasi trööstitu mehe juurde kööki. See juhtum ei meeldinud talle mitte põrmugi.

      Pikk mees oli mõne tunni maganud. Tulnud koju ja voodisse langenud. Nii tegi ta alati. See oli rituaal. Tema kehas oli voolanud adrenaliin. Ta ei teadnud täpselt, mis juhtus, kuid tagantjärele oli selline tunne, nagu oleks selle lühikese aja kestel, mil ta tegutses, ära kulunud terve nädala energiavaru. Kuid nüüd oli ta ärkvel. Kellahelin äratas ta. Oli aeg tegutseda. Taas. Ta tõusis voodist. Nii palju on veel teha. Ja kõik tuleb tingimata teha õigesti. Õigel ajal. Õiges järjekorras.

      Rituaalid.

      Ilma nendeta oleks kõik ainult kaos. Kaos ja jubedus. Rituaalid loovad korda. Rituaalid muudavad halva vähem halvaks. Piina vähem piinavaks. Rituaalid hoiavad pimeduse eemal.

      Mees ühendas Nikoni fotoaparaadi arvutiga ning laadis kiiresti ja vilunult kõik 36 pilti üles.

      Esimene pilt oli see, kus naine nuttes ja käed kaitseks rinnal risti ootas, millal mees talle selgapanemiseks öösärgi ulatab. Ühest ninasõõrmest voolas alahuulele verd. Kaks piiska olid teel põrandale riivanud ta paremat rinda ja jätnud järele punased jäljed, just nagu vihm aknaklaasil. Naine oli keeldunud end enne lahti riietamast. Arvanud, et riided suudavad ehk teda kaitsta. Ta päästa.

      Viimasel, kolmekümne kuuendal pildil põrnitses naine elutult otse kaamerasse. Mees oli sängi kõrvale kükitanud ja kummardunud nii lähedale, nii lähedale, et tundis kaelas haigutavast haavast nõrguva viimase vere soojust. Enamik verest oli juba kehast väljas ning voodipesusse ja madratsisse imendunud.

      Mees vaatas põgusalt üle vahepealsed pildid. Öösärk seljas. Nailonsukad. Sõlmed. Ilma aluspüksteta. Enne akti. Pärast akti. Nuga ja sellega tehtud töö.

      Hirm.

      Arusaam.

      Tulemus.

      Kõik nägi välja hea. Kasutusse võiksid minna kõik kolmkümmend kuus. See oli parim. Digikaamera peaaegu piiramatutest võimalustest hoolimata tahtis ta püsida vanaaegse filmirulli mahu piirides. Kolmkümmend kuus pilti. Mitte rohkem. Mitte vähem.

      Rituaal.

      Billy põlvitas välisukse juures ja uuris lukku, kui Torkel trepist laskus. Ta vaatas oma ülemusele otsa.

      „Minu arusaamist mööda ei ole ust lõhutud. Üsna tõenäoline, et ta lasti sisse.“

      „Terrassiuks oli avatud, kui me tulime,“ teatas Torkel.

      „Abikaasa tegi selle lahti, kui koju jõudis,“ noogutas Billy. „See oli enne lukus, ütles ta.“

      „Kas ta on ikka selles kindel? Ta näis olevat üpris endast väljas.“

      „Paistis kindel olevat küll …“

      „Ma küsin temalt üle. Kus Vanja on?“

      „Väljas. Ta tuli just.“

      „Üleval tööruumis on arvuti.“ Torkel osutas peaga trepi suunas, millest ta äsja alla laskus. „Võta see kaasa ja vaata, kas leiate midagi. Soovitatavalt midagi sellist, mis naist teistega seob.“

      „See on niisiis kolmas?“

      „Jah, tunnuseid on palju.“

      „Kas võtame kedagi appi või …?“

      Billy ei lõpetanud küsimust. Torkel sai aru, mida ta tegelikult küsida tahtis: kas võtame Sebastian Bergmani appi? Torkel oli ka ise sellest mõelnud, kuid mõtte kohe peast heitnud. Puudused olid ilmsed ja need kaalusid eelised kuhjaga üle, kuid see oli enne tänast õhtut.

      Enne kolmandat ohvrit.

      „Eks vaatame.“

      „Ma pean silmas seda, et kui mõelda, keda mõrvar jäljendab …“

      „Nagu öeldud, eks vaatame.“

      Billy sai hääletoonist aru, et parem on mitte edasi küsida. Ta noogutas ja tõusis. Billy mõistis Torkeli pettumust. Neil ei olnud jälgi, või õigemini – jälgi oli palju. Jala- ja sõrmejäljed, sperma ja juuksekarvad, kuid sellest hoolimata ei aidanud see kõik mitte põrmugi kaugemale punktist, kus nad olid 29 päeva tagasi, kui leidsid esimese naise, kes oli samaviisi kinni seotud ja tapetud. Kurjategija lausa ükskõikne suhtumine endast tehnilisi tõendeid järele jätta viitas kõnealuse isiku enesekindlusele, et teda ei ole üheski registris. Ta oli liiga kordaarmastav selleks, et olla lihtsalt lohakas. Järelikult varem karistamata, vähemasti ei ole ta toime pannud raskemaid kuritegusid. Kuid meelsasti valmis riskeerima. Või sunnitud seda tegema. Mõlemad võimalused olid murettekitavad. See tähendas, et ta võib suurima tõenäosusega uuesti rünnata.

      „Mine koos Vanjaga tagasi ja käige kõik uuesti läbi.“

      Kui nad vaid suudaksid leida seose ohvrite vahel, oleks see juba suur võit. See kõneleks midagi kurjategijast ja nad saaksid hakata ta ümber ringi koomale tõmbama. Kõige hullem variant oli see, et mõrtsukas valis naisi huupi. Nägi kedagi linnas, jälitas, jälgis, kavandas ja ootas õiget silmapilku. Kui nii, kui ta ohvreid sedasi valib, siis ei saa nad teda kätte enne, kui ta eksib. Ja seni ei olnud ta teinud ühtainukestki viga.

      Billy tõusis paari reipa sammuga trepist üles, heitis põgusa pilgu magamistuppa, kus Ursula ikka veel töötas, ja sisenes töötuppa. See oli üpris väike. Kuus ruutmeetrit ehk. Nurgas kirjutuslaud ja bürootool selle ees. Pleksiklaasist plaat tooli all, et rattad parketti ei kriimustaks. Madal kapp ning sellel printer, modem, ruuter, paber, kaustad ja büroovahendid. Kirjutuslaua kohal seinal rippus pikk raam, milles oli ruumi kaheksale pildile. Ohver – ta nimi oli Katharina, th-ga, kui Billy õigesti mäletas – üksinda fotol, õunapuu ees seistes kaamerasse naeratamas, õlgkübar tumedaid juukseid varjamas, seljas valge suvekleit. Just nagu Rootsi suve reklaampilt. See võis olla pildistatud Österleni kandis. Teisel fotol mees – Richard – samuti üksi. Purjeka ahtris. Päikeseprillid ees, päevitunud, keskendunud. Ülejäänud kuuel pildil olid nad kahekesi. Tihedalt koos, teineteise ümbert kinni hoides, naeratades. Näis, et nad reisisid palju. Üks fotodest oli pildistatud kriitvalgel liivarannal, taustal kasvamas palmid, kahel teisel fotol suutis Billy ära tunda New Yorgi ja Kuala Lumpuri. Lapsi neil nähtavasti ei ole.

      Nii et vähemasti seekord ei jäänud mitte keegi emast ilma.

      Ta jäi piltide ette seisma. Silmitses paari õrnu naeratusi. Kõikidel fotodel embasid nad teineteist. Võib-olla poseerisid nad alati fotoaparaadi ees nii. Võib-olla oli see üksnes mäng, et näidata maailmale, kui imetore neil koos olla on. Aga sel juhul ei paistnud see mäng välja, nad mõlemad näisid teineteist kaisutades olevat südamest armunud. Billyl oli raske tõsta pilku mehe ja naise fotodelt. Miski nende õnnes läks talle hinge. Nad nägid välja nii rõõmsad. Nii armunud. Nii elavad. Billyl ei olnud kunagi tavaks end niiviisi kaasa haarata lasta. Ta suutis raskusteta hoida ohvritega professionaalset distantsi. Loomulikult mõjus see talle alati, ta kannatas koos sugulastega, kuid