Mees, kes polnud mõrtsukas. Michael Hjorth

nagu kõik politseinikud Martin Becki filmides2. Joakim tundis end eriti tähtsana. Ta juba mõtiskles, milliseks see imeline päev kujuneb. Ta leiab kadunud poisi raskelt vigastatuna. Igatahes vaatab poiss Joakimile paluvalt otsa, nagu teevad vaid surmasuus inimesed. Poiss on nii nõrk, et ei suuda rääkida, aga ta silmad räägivad iseenda eest. Joakim tõstab ta üles ja kannab ta teiste juurde, just nagu filmides. Teised märkavad teda, naeratavad, plaksutavad juubeldades ja kõik on nii kuradima täiuslik.

      Tagasi oma rühma juurde jõudes käskis Joakim Emmal vasakule poole jääda ja Alice’il paremale. Haraldsson oli andnud neile korralduse koos püsida ja seda ütles Joakim ka tüdrukutele, et tähtis on koos olla. Nüüd see siis algab. Pärast igavikuna tundunud aega viipas Haraldsson, et nad võivad otsinguga alustada, ja rivi hakkaski edasi liikuma.

      Joakim sai üsna pea aru, et ühtset ahelat on raske koos hoida, kuigi neid oli vaid kolm rühma, igaühes kolm liiget. Eeskätt siis, kui nad sügavamale metsa jõudsid ja soine pinnas neid kursilt kõrvale juhtis. Üks rühm ei suutnud tempot hoida, teine aga ei võtnud üldse tempot maha, kadudes peagi küngaste taha. Täpselt nagu Haraldsson oli öelnud. Joakim imetles teda veelgi rohkem. Tundus, et ta teadis kõike. Joakim naeratas tüdrukutele ja sundis neid kordama Haraldssoni sõnu: „Kui te midagi leiate, siis hüüdke: „Leid!““

      Emma noogutas pahaselt.

      „Sa oled seda juba tuhat korda öelnud.“

      Joakim ei lasknud end sellest kõigutada. Päike silmi pimestamas, trampis ta edasi, üritades hoida vahemaad ja õiget kurssi. Kuigi see oli üha raskem. Enam ei näinud ta ka Lasse rühma, mis oli äsja temast vasakul.

      Poole tunni pärast tahtis Emma puhata. Joakim üritas talle selgitada, et seda ei saa teha. Nad võivad niimoodi teistest maha jääda.

      „Missugustest teistest?“

      Alice naeratas. Joakim taipas, et teisi pole juba mõnda aega näha olnud.

      „Tundub tegelikult, nagu oleks nad meie taga.“

      Nad kuulatasid. Nõrk heli nende taga kauguses. Keegi hüüdis midagi.

      „Ei, lähme edasi,“ teatas Joakim, kuigi tundis sisimas, et Alice’il on õigus. Ilmselt olid nad kõndinud liiga kiiresti. Või vales suunas.

      „Mine siis ise edasi,“ lausus Emma ja vaatas talle vihasel pilgul otsa. Joakimile paistis hetkeks, et ta ei suuda enam oma rühma kontrollida ja Emma läheb ära. Emma, kes oli teda viimase kolmekümne minuti jooksul nii leebel pilgul silmitsenud. Joakim tundis, et hakkab higistama, ja mitte pelgalt sooja maapinna tõttu. Ta oli ju neid edasi juhtinud, et Emmale muljet avaldada – kas tüdruk ei saanud siis sellest aru? Ja nüüd oleks see nagu Joakimi süü.

      „On sul kõht tühi?“ Alice katkestas ta mõtted. Ta oli võtnud oma seljakotist paar näkileiba.

      „Ei,“ vastas Joakim rutakalt, enne kui mõistis, et on siiski näljane. Ta läks natuke maad eemale künka otsa, nagu oleks tal mõni plaan varuks. Emma võttis leiva kohe vastu, tegemata välja Joakimi katsest end tähtsana näidata. Joakim mõistis, et peab taktikat muutma. Ta hingas sisse sügava sõõmu värsket metsaõhku. Taevas oli pilve kiskunud, päike oli kadunud ja ühes sellega oli kadunud ka eesseisva täiusliku päeva ootus. Joakim otsustas pehmema tooni kasuks ja suundus tüdrukute juurde tagasi.

      „Ma võtaks ikka hea meelega ühe leiva, kui neid veel on,“ lausus ta võimalikult rõõmsalt.

      „Muidugi,“ vastas Alice ja ulatas talle pakendis kuivikleiva. Kui tüdruk talle naeratas, mõistis Joakim, et on valinud õige taktika.

      „Huvitav, kus me oleme?“ küsis Emma ja võttis taskust välja väikse kaardi. Kõik kogunesid selle ümber, üritades oma asukohast aru saada. Kuna maastikul ei olnud selgeid tähiseid, ainult künkad, mets ja soine ala, osutus see üsna raskeks. Nad teadsid vaid alguspunkti ja enam-vähem millises suunas nad olid liikunud.

      „Oleme peaaegu kogu aeg põhja poole kõndinud, nii et peaksime siin piirkonnas olema,“ pakkus Emma. Joakim noogutas. Emma oli nutikas.

      „Kas lähme edasi või ootame teisi?“ küsis Alice.

      „Ma arvan, et lähme edasi,“ kostis Joakim, lisades siis ruttu: „Kui te just oodata ei taha?“

      Ta silmitses tüdrukuid – Emma oma selgete siniste silmade ja pehme näoga ning Alice pisut kandilisemate näojoontega. Nad on ju mõlemad nii ilusad, mõtles Joakim ning soovis järsku, et nad teisi ootaksid. Ja et teistel läheks hästi kaua.

      „Võib-olla oleks parem edasi minna. Kogunemiskoht ei tohiks ju enam kaugel olla,“ lausus Emma ja osutas kaardile.

      „Jah, aga kui sul on õigus ja teised on kohe meie järel, siis võib-olla oleks ikka parem neid oodata,“ üritas Joakim välja pakkuda.

      „Mulle tundus küll, et sa tahtsid esimene olla. Olid ju nagu sprinter,“ lisas Alice ning tüdrukud puhkesid naerma. Armsate tüdrukutega on tore naerda, mõtles Joakim ja müksas kergelt Alice’it.

      „Sina trampisid ju ka üsna tublisti edasi.“

      Nad hakkasid üksteist taga ajama, joostes veega täidetud loikude vahel, ja kui Emma järsku komistas, läks lahti täielik veesõda. See oli küll otsimisele mõnus vaheldus ja just see, mida Joakim vajas. Ta jooksis Emmale järele ja haaras hetkeks tema käest. Tüdruk rapsas end vabaks ja üritas ruttu Joakimist kaugemale joosta, kuid tüdruku vasak jalg jäi väljaulatuva juure külge kinni ja ta kaotas tasakaalu. Hetkeks tundus, et ta saab end jälle jalgele, kuid maapind oli mudane ja ta kukkus vööni porisse. Joakimi ajas see naerma, kuid Emma pistis kiljuma. Viimaks jäi poiss vait ja läks tema juurde. Emma karjus veel kõvemini. Kummaline, mõtles Joakim. See pole ju nii ohtlik. Ainult natuke vett. Siis märkas ta valget kahvatut keha, mis Emmast natuke maad eemal maapinnast välja ulatus. Tundus, nagu oleks see niimoodi lebades oma ohvrit oodanud. Lapselik mäng oli läbi. Jäid vaid paanika ja peapööritus. Emma oksendas, Alice nuuksus. Joakim seisis otsekui paigale naelutatult ja silmitses vaatepilti, mis pidi teda saatma kogu ülejäänud elu.

      Haraldsson lebas poolunne suikunult voodis. Jenny lamas tema kõrval, tallad vastu madratsit ja padi tagumiku all. Ta ei julgenud patja ära võtta.

      „Parem on, kui saame sellega ühele poole, siis jõuame veel korra proovida, enne kui ma tagasi lähen.“

      Ühele poole saama. Kas on olemas veel „sütitavamat“ väljendit? Haraldsson kõhkles. Aga nüüd olid nad sellega ühele poole saanud ja Haraldsson oli poolunne suikunud. Kuskil kuulas keegi ABBAt. Tirr, tirr.

      „Sinu telefon,“ lausus Jenny ja müksas teda. Haraldsson ärkas, igati teadlik sellest, et ta ei peaks praegu oma naise kõrval voodis olema. Ta võttis põrandalt püksid ja otsis taskust mobiili. Hanser. Ilmselgelt. Haraldsson hingas sügavalt sisse ja vastas.

      Seekord samuti kuus sõna.

      „Kus kuradi kohas sa jälle passid?“

      Hanser lõpetas ärritunult kõne. Jala välja väänanud. Käigu põrgu. Hanser oleks hea meelega haiglasse sõitnud või vähemalt auto sinna saatnud, et sellele kuradi Haraldssonile koht kätte näidata. Aga tal polnud selleks aega. Ta oli ootamatult mõrvajuurdluse eest vastutav. Olukorda ei muutnud lihtsamaks seegi, et tema alluv, keda polnud Listakärris kohal, oli kaasanud otsimisse noored skaudid. Lapsed, kellele tuli nüüd anda psühholoogilist abi, kuna üks neist oli vees komberdanud ja sealt laiba leidnud.

      Hanser raputas pead. Selle kadumisega oli kõik valesti läinud. Täpipealt kõik. Nüüd ei tohi enam vigu teha. Nüüd peavad nad õigesti tegutsema. Professionaalsed olema. Ta vaatas telefonitoru, mida endiselt käes hoidis. Tal tekkis mõte. See oli suur samm. Paljude arvates ilmselt liiga vara. Tõenäoliselt vähendaks see ta juhioskuste usutavust. Siiski oli Hanser juba varakult otsustanud, et ei kohku ebameeldivate otsuste ees. Liiga palju on kaalul.

      Poiss on surnud.

      Tapetud.

      On aeg kaasata parimad.

      „Sulle on kõne,“ lausus Vanja, kui ta pea Torkel

2

Rootsi krimisari, mille peategelane on samanimeline politseinik Martin Beck. Film põhineb Maj Sjöwalli ja Per Wahlöö romaanidel.