Ei mingeid illusioone. Diane Lovel

naeratas:

      “Kui keeruline?”

      “Nii keeruline, et doktor hilineb umbes pool tundi.”

      Blanche vaatas kella. Tal polnud niikuinii kusagile kiiret.

      “Pole hullu, ma ootan.”

      Ta suundus külastajatele mõeldud diivanite poole ja nägi ruugete, hobusesabasse pandud juustega noort naist. Too heitis Blanche’ile laitva pilgu ja hakkas jälle lehitsema eelmise aasta ajakirja, mis tal käes oli.

      Huvitav, mida ma talle teinud olen? imestas Blanche, võttes istet ja piieldes silmanurgast tundmatut.

      Tüüpiline koduperenaine: piinatud hirvesilmad, väsinud nägu, sinakad silmaalused, lihavaks muutuv figuur, napilt kosmeetikat, sõrmeküüned, mis igatsevad juba ammu korraliku maniküüri järele, kotisarnane moest läinud riietus… Lühidalt, mitte midagi erilist. Kuigi ta võiks olla isegi ilus, kui ta end niimoodi käest ei oleks lasknud.

      Blanche võttis kotikesest peegli ja naeratas oma peegelpildile. Samas püüdis ta kinni tema kõrval istuva naise pilgu ja hakkas ise talle ainiti otsa vaatama.

      “Kas olete ka doktor Smidti juurde?” küsis Blanche, kuigi vastus oli selge.

      Too noogutas ja surus läbi hammaste:

      “Jah!”

      Blanche vaatas teda tähelepanelikumalt.

      “Kas me oleme tuttavad?”

      “Ei, vaevalt.”

      “Miks te siis minuga nii tõre olete?”

      Ei, ma pole temaga kohtunud, mõtles Blanche. Aga… milles siis asi?

      “Ma… vabandust, ma ei mõista, millest te räägite.”

      “Kuidas soovite,” kehitas Blanche õlgu, pistis peegli kotti ja sirutas käe ajakirja järele.

      “Tegelikult on teil õigus,” teatas naine ootamatult.

      “Jah?”

      “Teie pärast pean ma terve tunni siin ilmaasjata tolknema,” lausus naine häält tõstes.

      Blanche märkas, et meditsiiniõde leti taga muutus närviliseks.

      “Nüüd ei mõista mina, mida te silmas peate.”

      “Missis Wells, ma ju selgitasin teile,” lausus meditsiiniõde rangelt.

      “Teie selgitused mind ei rahulda! Ma ju näen suurepäraselt, miks te ette hoiatamata minu visiidi hilisemale ajale viisite. Samas ma ei mõista, miks ma pean sellele daamile mööndusi tegema?”

      Trischa Wells osutas Blanche’ile.

      “Mõlemad me maksame läbivaatuse eest raha. Või lõhnab näiteks tema Chanel paremini?”

      “Missis Wells!” hüüatas meditsiiniõde pahaselt. “Miks te nüüd sedasi! Mis see raha siia puutub?”

      Blanche pööras pilgu ühelt naiselt teisele. Ta ei suutnud toimuvast aru saada. Oli selge, et missis Wells on millegipärast rahulolematu, aga miks?

      “On teil minule mingeid pretensioone?” küsis Blanche, vaadates külmalt oma rahulolematule vastasele.

      Trischa mühatas.

      “Kujutage ette, et on! Ja pole vaja teha nägu, et te ei tea, milles asi.”

      “No ma ju tõepoolest ei tea.”

      “Ma siis ütlen teile.”

      Trischa virutas ajakirja lauale.

      “Mul oli kinni pandud aeg kell kolm päeval! Aga on juba pool neli. Ja kui kabinetist väljub patsient, kelle aeg on tunduvalt üle läinud, lähete sisse teie, aga mitte mina! Ja ainult sellepärast, et olete väga tähtis isik. Mina teid ei tunne ega tahagi tunda. Ei teie erilisust ega tähtsust!”

      Trischat lämmatas solvumine. Ta oli nii väga lootnud selle arsti peale. Talle soovitati teda kui kompetentset spetsialisti ja sõbralikku inimest. Ta ei osanud arvatagi, et võiks sattuda jõhkrusele arsti ooteruumis. Tema ees isegi ei vabandatud selle pärast, et läbivaatus edasi lükkub! Lihtsalt asetati fakti ette. See brünetike aga sisenes siia sellise ilmega, justkui peaksid kõik tema ees kummardama ja põrmu langema. Tal ei ole kindlasti mingeid muresid. Tema juba ei püüa iga hinna eest rasestuda!

      Trischa tõmbas ninaga. Blanche vaatas talle pärani silmi otsa. Meditsiiniõde mõtles palavikuliselt, kuidas tekkinud konflikti lahendada.

      “Üldiselt,” lausus Blanche aeglaselt, olles nüüd olukorrast aru saanud, “mul polnud aimugi, et teie aeg oli määratud kella kolmeks. Ma helistasin ja palusin end selleks ajaks kirja panna, kui arst vaba on. Kui ma tahtmatult teie koha hõivasin, siis palun väga vabandust.”

      Ta heitis paljutähendava pilgu meditsiiniõe poole.

      “Ja mulle öeldi, et pole probleemi, mind pannakse vastuvõtule kirja. Loomulikult lasen ma teid ette.”

      “Missis Wells,” sisistas meditsiiniõde, “te ju niigi…”

      Ta ei jõudnud lõpetada, sest doktor Smidti kabineti uks avanes ja sealt väljus inetu näoga naine, kelle parem silm tõmbles märgatavalt. Ta saatis ruumis olijatele umbuskliku pilgu ja suundus väljapääsu poole. Tema närvilise käitumise järgi oleks võinud arvata, et see naine oleks pidanud günekoloogi asemel psühhiaatri poole pöörduma.

      Meditsiiniõde vaatas kõhklevalt Blanche’ile otsa. Too naeratas kõveralt ja osutas käega ukse suunas.

      “Palun, astuge edasi, missis Wells.”

      Trischa juba kahetses oma keevalisust. Ah, tuleb õppida end kontrollima. Veel pisut, ja ta hakkab plahvatama kõigi peale, alustades müüjatest ja lõpetades auväärsete arstidega.

      Ta tõusis ja sisenes sõnagi lausumata doktor Smidti kabinetti. Blanche ohkas häälekalt ja raputas pead.

      “Milline imelik päev täna on!” lausus ta sarkastiliselt. “Nii palju emotsioone…”

      “Palun teilt vabandust,” lalises meditsiiniõde. “See naine on siin esmakordselt ja tal ei olnud mingit õigust oma nõudmisi esitada. Doktor Smidt on linna parim arst. Missis Wells teab seda ja oleks võinud oodata, kui ta nii väga just tema juurde tahab tulla.”

      Blanche oleks tahtnud meditsiiniõde ajakirjaga visata. Tuleks vist juhtunust arstile rääkida. Meditsiiniõde peaks tegelema oma asjadega, tema ülesanne on aidata vastuvõttu läbi viia. Kes ta üleüldse administraatori kohale pani? Tema käitumine häbistab doktor Smidti head nime.

      “Järgmine kord,” ütles Blanche, “kui aeg, mida ma palun, on kinni, siis ütelge mulle seda.”

      “Võtan arvesse, miss Marchem,” lausus meditsiiniõde alandlikult ja langetas pilgu.

      Blanche nõjatus diivani seljatoele ja ohkas. Oh, saaks juba kiiremini arsti juurde, täna on veel nii palju asjaajamisi ees.

      Blanche väljus kabinetist, jättis meditsiiniõega jahedalt jumalaga ja avas tänavale viiva ukse. Autojuht oli Lexuse teisele poole teed parkinud. Blanche sammus ülekäiguraja poole ja imestusega avastas enda ees sellesama ruugejuukselise naisterahva, kes tund aega tagasi doktor Smidti kabineti ees skandaali oli korraldanud. Blanche oli jõudnud ta nime juba unustada.

      “Miss Marchem,” lausus too kohmetult. “Ma tahan teilt vabandust paluda selle ebameeldiva stseeni pärast…”

      “Ah, olgu!” lõi Blanche käega, olles hämmastunud sellest, et naine teda nii kaua oodanud oli. “Ma mõistan teid suurepäraselt. Oleksin ka ise skandaali korraldanud, kui oleks tulnud kellegi pärast oma järjekorda oodata.”

      “Uskuge, harilikult ma nii agressiivselt ei käitu. Mul on viimasel ajal lihtsalt nii palju probleeme olnud… Aga doktor Smidti juurde on nii pikk järjekord. Noh, ja nii ma siis plahvatasin…”

      Blanche naeratas. Ta ei pidanud pikka viha. Arvatavasti sellepärast ei olnud ta siiani ka Christinit vallandanud.

      “Teate,