Ei mingeid illusioone. Diane Lovel

e Lovel

      Ei mingeid illusioone

      1. peatükk

      TRISCHA ASTUS TUPPA ja vaatas magavat meest naeratades. Oh, kui nägus ta on! Nii armas! Nii nunnu! Praegu sarnaneb ta nii väga väikesele lapsele.

      Laps… Jääksin ma ometi kiiremini sedapsi. Ja sünnitaksin poja. Siis oleks mul kaks ühesugust meesterahvast, armast ja oma. Ja ma saaksin nende eest hoolitseda.

      “Trischa, sa vaatad mind jälle!” pomises Peter silmi avamata.

      “Anna andeks!”

      Ta pööras kohe pilgu ära.

      “Ma unustasin, et ärkad, kui ma sind imetlen.”

      Mees naeratas ja keeras end teisele küljele, masseerides silmalauge – ta silmad hakkasid ereda valguse tõttu alati valutama.

      “Tegelikult ma ei maganud enam,” lausus ta, haigutas ja küsis:

      “Kas käisid kusagil?”

      “Jah.”

      Trischa nõjatus väsinult uksepiidale. Hommikul oli ta juba nii palju ringi jooksnud, et püsis vaevu jalul.

      “Ostsin nädalaks toidu ära, käisin autoteeninduses mootorit kontrollimas – see koliseb millegipärast, siis viisin sinu ema juurde meie riided, mida me enam ei kanna. Ta annab need kehval järjel inimestele.”

      “Lõpeta!” ütles Peter. “Mul on juba piinlik. Mina siin magan, sina aga lased ringi nagu orav rattas.”

      Trischa läks mehe juurde ja istus voodile. Ta silitas Peteri siledat, ühegi karvata rinda ja naeratas õrnalt.

      “Jäta, kallis! Sina väsid oma töö juures. Mul ei ole sugugi raske kodus askeldada. Sina töötad ju minust märksa rohkem.”

      Peter ei hakanud vastu vaidlema. Ta võttis naise käe ja suudles iga näppu.

      “Sa oled mul üks kullatükk, kallis!” lausus ta tundeliselt. “Kas keedad kohvi?”

      Naine hakkas naerma ja sasis mehe juukseid.

      Trischa arvas, et tal on mehega tohutult vedanud. Ta on kõige ilusam, kõige targem, kõige… Ühesõnaga – parim. Tema sõbrannad, kellega ta viimasel ajal aina vähem suhtles, kadestasid teda hullupööra. Madlene ei rääkinud temaga sõnagi pärast seda, kui ta oli kiidelnud, et olid mehega nädalavahetuse mere ääres veetnud. Samas võis Madlene’i mõista: ta on kolmekümne kuue aastane ja oma veetlevale välimusele vaatamata ikka veel üksik.

      Aga Peter on tõepoolest täiuslik!

      Trischa suundus kööki, puistas kohvimasinasse peotäie teri, jahvatas need ära ja keetis mehe lemmikjooki. Peter ei alustanud kunagi päeva tassikese kange aromaatse kohvita.

      “Kas koorega?” küsis Trischa, kui mees uksele ilmus.

      Ta teadis suurepäraselt, et kohvikoort lisab Peter vaid pühapäeviti – tal oli selline kummaline komme –, aga argipäeviti joob ta kohvi vaid lusikatäie suhkruga. Kuid Trischa esitas ikka ja jälle ühe ja sama küsimuse, järgides samuti omapärast hommikust rituaali.

      “Ei, kallis,” vastas Peter nagu alati, võttes laua taga istet. “Mis meil siis täna hommikuks on?”

      “Röstsaiad koorevõi ja džemmiga, omlett rohelise salati ja juustuga ning sinu lemmik šokolaadivaht.”

      “Täiesti kasutu ja kaloririkas toit,” konstateeris Peter rahulolevalt käsi hõõrudes. “Just see, mida enne väsitavat tööpäeva vaja.”

      Trischa asetas mehe ette taldriku omletiga ja andis ta pealaele matsuva musi. Seejärel istus tema kõrvale ja, toetanud lõua kätele, vaatas meest armunud pilguga.

      “Ära aja mind kimbatusse,” palus Peter muiates. “Ma tunnen end ebamugavalt.”

      “Sa oled nii nunnu!” lausus naine õnnelikult ohates. “Sa ju tead, et ma jumaldan sind?”

      “Loomulikult tean,” Peter saatis naisele õhusuudluse. “Sest ma olen ju täiuslik.”

      Trischa hakkas naerma. Talle meeldis pereelu, mis voolas aegamisi nagu rahulik jõgi. Peter sarnanes ikka veel sellele poisile, kes ta nende tutvumisel oli olnud. Tal olid isegi samad ägedad lohud põskedes. Ja silmad! Oo, kui ta armus, siis kõigepealt nendesse silmadesse, sini-sinistesse, tihedate ülespoole kooldunud ripsmetega. Neid kadestaks iga naine, ausõna.

      Muide, naistest. Ei möödunud päevagi, kui Peteri postkastis ei oleks olnud naiste kirju armuavaldustega. Ta rääkis neist alati Trischale ja andis talle neid romantilisi saadetisi lugeda. Naine suhtus sellesse mõistvalt. Sest tema mehesse oli võimatu mitte armuda. Aga juhuslikult on ta pereinimene, kes oma naist väga armastab. Trischa ei kartnud, et keegi võib tema mehe võrgutada ja endaga köita. Nende kooselu kaheksa aasta jooksul ei olnud Peter kordagi andnud põhjust armukadetsemiseks.

      “Millal sa täna koju tuled?” küsis Trischa, hammustades tükikese krõbedat röstsaia.

      Peter kehitas õlgu.

      “Püüan võimalikult vara, kallis, aga täna on iseseisvuspäeva saate võtted. Ja mind tahetakse filmida meie kanali reklaamiks. Sa ju tead, kui punktuaalselt meie direktor töösse suhtub. Nii et kui ma õhtusöögile hilinen, siis ära mind oota.”

      Trischa ohkas.

      “Ma parem ootan. Mulle ei meeldi õhtul üksinda süüa.”

      Peter silitas naise õlga.

      “Kallis, ma teen kõik võimaliku, et õigeks ajaks koju jõuda. Vannun.”

      “Loodan väga.” Trischa muutus taas rõõmsaks. “Aga ära muretse, ma ootan sind ära. Mul on, millega tegeleda. Oo, unustasin ütelda – ma hakkasin meie tulevase lapse jaoks papusid kuduma.”

      Ta jäi vait, nähes, et Peter huuli kõverdas. Ta läks iga kord endast välja, kui naine üritas lapsest rääkima hakata.

      Juba kolm aastat oli Trischa edutult rasestuda püüdnud, kuigi tervisega oli nii temal kui ka Peteril kõik korras. Arstid kinnitasid nagu ühest suust, et tuleb lihtsalt oodata. Ja ta ootas. Peter aga muutus alati tigedaks, kui ta selle teema üles võttis. Võib-olla süüdistas ta selles ennast, et naine kuidagi käima peale ei saa. Kes teab, mis meeste peas toimub…

      Peter sõi hommikueine kiiresti ära, viskas jope selga, jättis hüvasti ja lahkus. Trischa vaatas mehele järele, lehvitas talle ja sulges ukse. Vaene mees, kuidas ta end tööga tapab! Ka Trischa nägi koduse majapidamisega vaeva, aga nende koormust oli lihtsalt rumal võrrelda.

      “Mina olen vähemalt kodus,” pomises Trischa teisele korrusele voodit üles tegema minnes. “Aga minu kallis Peter on päevad läbi oma stuudios nelja seina vahel.”

      Peter töötas diktori ja saatejuhina ühes televisiooni meelelahutusprogrammis ja oli küllaltki tuntud. Oma kuulsusele oli ta teed rajanud kuus pikka aastat ja Trischa oli teda selles kõigiti toetanud. Kui palju ebaõiglust Peter oma teel kohtas, kui palju kadedaid inimesi, kes, uskumata tema annet, talle kaikaid kodaraisse loopisid! Kuid ta suundus kangekaelselt oma eesmärgi poole, laskmata pisiasjadel end segada. Ja lõpuks saavutas ta praktiliselt kõik, millest oli unistanud: teda kutsuti saateid juhtima, ta oli nõutud. Kõigele lisaks sai ta selle eest päris korralikku töötasu, mille eest ka see maja oli ostetud.

      Trischa lükkas kardinad eest, avas magamistoa akna, seejärel silus nii voodilinad kui voodikatte. Ta naeratas, meenutades, millise suurepärase öö olid nad Peteriga veetnud.

      Muide, siin oli veel üks põhjus kadetsemiseks: selle pika koos elatud aja jooksul ei olnud nad teineteist seksuaalses plaanis veel ära tüüdanud. Trischa sulas mehe õrnadest puudutustest. Kirg ei olnud jahtunud. Emotsioonid ei olnud kustunud. Peter jumaldas armatsemist oma naisega.

      Ja üldse, see paar oli kõiges ideaalne. Kui neil veel ka lapsed tuleksid…

      Trischa ohkas, avas kapiukse ja võttis välja korvi kudumistarvetega. Kuni lõunani võib istuda rõdul, värsket õhku hingata ja unistada pisipõnnist, kududes lõnga tillukeseks riideesemeks.

      Arstid ju lubasid, et kohe-kohe jääb Trischa rasedaks. Ja ta ei kavatsenud alla anda. Täna seisis tal ees käik suurepärase arsti juurde, kellest räägiti, et ta saadab korda imesid.

      Aga see tähendas, et kaua oodatud pisike tuleb siia ilma tingimata.