Hullult õnnelik. Jenny Lawson

T-särgi kirjaks.) Niisiis pole keegi meist oma unikaalsuses unikaalne, kuna unikaalne olemine on põhimõtteliselt kõige vähem unikaalne asi, mida sa saad olla, sest see on kõigile loomulik. Nii et võib-olla peaksime „OLE UNIKAALNE” asemel ütlema „Ole omadega silmnähtavalt nii perses, kui sa olla tahad, sest unikaalsus on juba võetud”. Kõigi poolt, kui irooniline see ka ei tundu. Või äkki peaks sõnum olema hoopis: „Ära ole mingi suvakas. Ole KÕIGE suvakam.”

***

      Raha, mis ma maksaksin, et inimesed lõpetaksid grammatikavigade tegemise, on kõigest pisut väiksem, kui raha, mida ma maksaksin selleks, et tagada, et ma ei tee enam kunagi ühtegi grammatikaviga, kui kutsun teisi inimesi nende grammatikavigade eest korrale.

***

      Kui paneks hunniku kameeleone hunniku kameeleonide otsas kausitäie Skittlesi kommide otsa, siis mis juhtuks? Kas see on teadus? Sest kui on, siis ma saan lõpuks aru, miks inimesed teadust tahavad teha.

***

      Peaksin avama Kadunud Kraami Muusemi. See oleks täis tühje klaasvitriine asjadega, mida seal pole. Lisaks oleks seal suur saal hulkuvate sokkide ja võtmetega. Ja minu praktilise meelega. Ja Victori veiderdava poolega. Ja tema kannatlikkusega. See koht oleks asju pungil täis. Peaksime arvatavasti juurdeehitise rajama.

***

      Need, kes arvavad, et heinakuhjast nõela leidmine on raske, pole ilmselt lapitekki teinud. Nõelad leiavad sind. Lihtsalt astu korraks heinakuhjale. Sa leiad nõela üles. Need on hullemad kui põrandal vedelevad legotükid. Ja kui see ei tööta, siis põleta lihtsalt see kuradi hein ära. Võrdluse „nagu nõela leidmine heinakuhjast” asemel peaks olema „nagu töötava pastaka leidmine tühjaks saanud pastakaid täis sahtlist”.

***

      Inimesed imestavad, kuidas me Victoriga oleme suutnud nii kaua abielus olla, kuigi tema on vabariiklaste toetaja ja mina olen üliliberaal. Arvan, et kõik taandub suhtlusele ja kompromissidele. Nagu eelmisel nädalal, kui Victor ütles: „Kui sa oma PETA-liikmelisust uuendad, siis ajan orava alla.” Aga ta ainult bluffis. Kui ta just kellegi teise autoga ei sõitnud.

***

      Ma olen lateksile allergiline ja see tekitab mulle löövet, nii et suurem osa kondoome on minu jaoks välistatud, sest keegi meist ei taha tupelöövet. Alternatiiviks on need, mida tehakse lambanahast, aga need alati hirmutavad mind, sest kas see tähendab, et Victor ja mina seksime lambaga? Isegi surnud lambaga. Nii et see on ühtaegu nii seksuaalvahekord loomaga kui ka nekrofiilia. Ja grupiseks vist ka. Ma tegelikult isegi mainisin seda Victorile ja ta broneeris otsekohe endale vasektoomia aja, mis on kena, kuna see on nii armas, et ta minust hoolib. Ta väitis, et põhjuseks oli vähem minust hoolimine ja rohkem see, et „ma lasen enne oma munad maha lõigata, kui kuulan sinu juttu grupiseksist surnud lambaga”. Aga nüüd on mul kõik need allesjäänud kondoomid.

      Samas, neist saab korralikke veepalle, ja vean kihla, et need sobiksid ka nätsumulli puhumise meistrivõistlustele. Sellised tõeliselt vintsked lambanätsud. See võib sohk olla. Ma pole nätsumulli puhumise võistluste reeglitega tutvunud.

***

      Mu vanaema tavatses öelda: „Nendes aluspükstes ei tahaks sa küll bussi alla jääda.” Ma siiski ei usu, et sellist aluspesu on üldse leiutatud, milles ma tahaks bussi alla jääda. Lisaks, kui sa bussi alla jääd, siis aluspüksid on vist viimane asi, millele mõelda, eriti kuna sa lasid end just äsja täis. Tegelikult on nii, et kui sa ära sured, siis soolestik lõdveneb ja sa lasedki end täis, nii et isegi kui kandsid puhtaid aluspükse, pole need selleks ajaks enam puhtad, kui su vanaema kohale jõuab. Seepärast arvan, et nad peaksid aluspükstele tikkima kaitsvaid lauseid, nagu „Ma vannun, et need olid täna hommikul täiesti puhtad”. Need on sarnased vanaaegsetele nädalapäevaga aluspükstele, ilma et peaksid meeles pidama, mis päev parajasti on. Ma suudan vaevu hommikul riidesse saada, rääkimata aluspesuviktoriinist teemal, mis päev täna on. Ja pealegi – miks ma peaks aluspükste osas vanaema nõuandeid kuulama, kui „vanaema püksikud” on kõige laialdasemalt sõimatud pepuvarjud maailmas? Kui me väiksed olime, tavatses meie vanatädi Olly kinkida mulle ja mu õele jõuludeks rulli kümnesendiseid ja paki vanaematrussikuid. Need olid tohutult suured, aga me tirisime need endale kaelani ja teesklesime, et need on trikood, tehes järgi tantsijaid muusikalist „Fame”. Küll ainult oma koduseinte vahel. Avalikkuse ees oleks see kohutavalt piinlik. Ja tegelikult – kui keegi näeks mind vanaema püksikuid kandmas, mis ulatuvad mulle kaenla alla välja, püüdes samal ajal robotitantsu teha, heidaksin ma end arvatavasti bussi ette. Ring sai täis. „Ohver kandis trikood, kui ta end täis lasi. Laiba juurest leiti rull kümnesendiseid. Ta vanaemaga on ühendust võetud, et talle teada anda, kui õnnetult ta läbi kukkus.”

      Mul on unehäire ja tõenäoliselt lõpeb see varem või hiljem kas minu või kellegi teise mõrvaga

      Kui minu käest küsitakse „Kuidas magasid?”, siis vastan tavaliselt: „Kõiki asjaolusid arvesse võttes päris hästi.” Kuid täna on vastamine keerukam, kuna täna hommikul kaotasin mõlemad käed.

      Helgema poole pealt andis see mulle põhjust kirjutamiseks, kuigi tollel hetkel oli sellest muidugi võimatu kirjutada, sest mul polnud ühtegi töötavat kätt.

      (Toimetaja märkus: Alusta uuesti. Kõla vähem naeruväärsena.)

      Olgu.

      Täna hommikul tõusin kell 6 hommikul üles, et Hailey kooli saata, aga läksin siis korraks tagasi voodisse, sest ma olin kella kaheni hommikul köögis surnud pesukaru rodeot pidanud.

      (Toimetaja märkus: Tead, mis? Vahet pole.)

      Surnud pesukaru nimi oli Rory. Ma armusin temasse hetkest, mil teda esmakordselt nägin, sest ta nägi välja täpselt nagu Rambo – päästetud ja lapsendatud pesukaru, kes elas mu vannis, kui ma väike olin. Roryl ei vedanud nii palju, et teda oleks lapsendanud mõni väikelaps, kes teda pükskostüümidesse riietaks ja laseks tal oma kraanikausi väikeseks koseks muuta.

      Selle asemel sattus Rory halba seltskonda ja lõpetas oma elupäevad auto rataste all, kuid mu sõber Jeremy – noor ja paljulubav topisevalmistaja – nägi selles korjuses suurt potentsiaali (ja vähe rattajälgi) ning otsustas, et Rory otsustas, et Rory väike vaimuke peaks edasi elama kõige rõõmsamal võimalikul moel.

      Surnud pesukaru Rory seisis tagajalgadel, eesmised käpad rõõmust välja sirutatud. Ta nägi välja, nagu su üllatuspeo kõige erutunum külaline või Ajavardja telesarjast „Dr Who” enne regeneratsiooniprotsessi.

      Ta jahmatavalt tohutu naeratus pani inimesi iga kord itsitama (tavaliselt närviliselt ja mõnevõrra tahtmatult), kui teda esitlesin. Mõnikord nad karjatasid ja taganesid. Ilmselt sõltub see sellest, kas sa oled ebaloomulikult rõõmsameelse surnud pesukaruga kohtumiseks valmis.

      Victor ei mõistnud mu armastust Rory vastu täielikult, ent ta ei saanud vastu vaielda, et Rory oli arvatavasti parim pesukarulaip, keda keegi kunagi oli armastanud. Rory väikesed käpakesed sirutusid muutumatult üles, justkui öeldes: „ISSAND, SA OLED MU LEMMIK INIMENE MAAILMAS. LAS MA NÄRIN SUL SUUREST ARMASTUSEST NÄO PEAST ÄRA.” Iga kord, kui olin saavutanud eriti võimatu eesmärgi (nagu oma tähelepanuhäire ravimitagavara täiendamine, kuigi mul on tähelepanuhäire ja mu tähelepanuhäire ravimid olid otsas), oli Rory kohal ja lõi mulle alati toetavalt patsu, sest tema mõistis väikeste võitude tähistamise tähtsust. Victor võis keelduda minu õnnitlemisest selle eest, et ma polnud sellel nädalal kaevu kukkunud, kuid surnud pesukaru huvitas alati, kuidas mul läheb, ja seda saavad öelda tõeliselt vähesed inimesed.

      „Seda tahavad öelda tõeliselt vähesed inimesed,” parandas mind Victor.

      „See on lihtsalt tore, kui kellelgi jagub sinu jaoks tingimusteta tuge ja kiitust,” selgitasin talle. „Mõned võivad oma patsudega nii ihneks minna, aga Rory ei jäta mind kunagi kuivale.” Tegelikult oli Rory füüsiliselt võimetu mind kuivale jätma ja hetkeks kaalusin, kas lasta Victorist ühel päeval sama rõõmsas ja õnnitlevas poosis topis teha, aga siis taipasin, et keegi ei tunneks