Elitaarne mees Harry Männil. Olev Remsu

hukkamispaigale, milleks oli nn Jalaka liin, Tartust mõni kilomeeter lõuna pool Riia maantee äärne tankitõrjekraav, rajatud pärast sõja algust ja nime saanud Tartu Täitevkomitee esimehe Kristjan Jalaka (1882, Kastre mõis Tartumaal – 1944, Leningrad) järgi. Viidi busside ja veoautodega, tavaliselt 30–40 inimest korraga. Eriosakonna koosseisus töötas ka Viks, keda tunnistajad olevat näinud peksvat ülekuulatavat. Eriosakonna inimesed, Viksi kõrval ka Roland Lepik, Artur Paal jt, otsustasid vangide saatuse täiesti omavoliliselt ilma igasuguse kohtuliku otsuseta. Tunnistajate ütlusel olevat Viks osa võtnud vangide transportimisest Jalaka liinile.

      Septembris 1941 kolis koonduslaager Näituse väljakult Kuperjanovi pataljoni kasarmutesse Tartus Kastani tänaval ning Viks edutati tööle Tallinnasse, Uno Andrussoni andmeil määrati Viks PolPoli ülemaks, Evald Mikson oli tema abi.

      Kokku olevat Tartumaal Saksa okupatsiooni ajal tapetud 12 836 inimest. Andmed hukatute kohta Eesti territooriumil on siiski väga erinevad, mille tõttu langeb neile kahtluse vari. Nii väidab koguteos “Eesti rahvastikukaotused II/1. Saksa okupatsioon 1941–1944. Hukatud ja vangistuses hukkunud” (koostanud Indrek Paavle, Tartu, 2002), et kogu Eestis hukati ning hukkus 7798 isikut, neist dokumentaalselt tõestatult umbes 4500. On hästi piinlik, et neid kurbi arve on kasutatud propagandaks.

      Vaat, niisugune mees nagu Viks võttiski koos Miksoniga Männili tööle. See pidi siiski juhtuma enne 17. septembrit 1941, sest kui uskuda Männili juttu, siis oli ta juba tööl Karl Säre arreteerimise päeval, ent Säre vahistati 3. septembril. Millisel ametipostil Männili töölevõtmisel olid parajasti Mikson ja Viks, seda ei saa selgitada. Igatahes PolPoli tipus, Mikson lisaks veel Tallinna-Harju prefekt.

      Päris huvitav on Viksi edaspidinegi saatus. 1944. aastal põgenes ta Saksamaale, sealt edasi Austraaliasse.

      Nõukogude Liidu organid nõudsid mitmel korral Viksi väljaandmist, kuid seda ei tehtud piisavalt veenvate ja juriidiliselt pädevate tõendite alusel, samuti mitte viisil, mis oli selleks ette nähtud Austraalia seadustes.

      1962. aastal mõisteti Viks Tartus tagaselja surma, demokraatliku ja sõltumatu kohtu printsiipidest lähtudes ei kannatanud protsess mingit kriitikat, see sarnanes suuresti sellega, mida tegi Tartu koonduslaagri eriosakond.

      7

      PolPoli ja JuPo assistent

      Niisiis, Männil asus septembris 1941 ametisse nooremassistendina PolPolis, ta oli sobiv mees nii Miksonile kui Viksile. Jällegi Uno Andrussoni andmeil sai Männilist agentuuriosakonna juhataja abi.

      Nooremassistendi kohalt tõusis ta kiirelt, tema plussiks oli keelteoskus, ta oskas hästi saksa ja inglise ning vähemal määral vene keeltki.

      Mis siht tal oli?

      Kuidas neidude ees silma paista?

      Kuidas heale järjele saada?

      Ma võin kindlasti öelda, millist eesmärki tal polnud – kuidas kaasa aidata eesti rahvale, kuidas taastada Eesti Vabariik.

      Ise meenutas Männil oma tööd PolPolis ja hiljem Julgeolekupolitseis kui võitlust kommunismi vastu, NKVD oli jätnud maha agentide ja sabotööride võrgu, neist pidi lahti saama.

      Männil ütleski oma põhitöö olevat olnud paberite kirjutamise, jutustades kasutas ta paralleelselt nimetust nii agentuurosakond kui informatsiooniosakond.

      Omavalitsusasutused saatsid laiali sadu ankeete, nende osakond pidi hindama inimeste usaldusväärsust ja poliitilist meelsust.

      Hästi palju esitati valekaebusi oma naabrite ja teiste vihavaenlaste peale. Valesüüdistuste protsent olnud hirmuäratavalt suur.

      Hinnatud ankeedid jõudsid Viksi kätte, tema langetas otsuse ja määras, kui tarvis, karistuse.

      Kust aga värvata agente?

      Ikka tuttavate hulgast, nagu vastuluure on seda iidamast-aadamast teinud. Nõnda saab juudaseekleidki jagada, nõnda võib endalegi üht-teist saada.

      Männil pani mängu oma naistutvused. Nüüd kuulusid nendega kohtumised ja šampanjajoomine lausa ametiülesannete hulka.

      Koolipidude omaaegsete sõbrannade hulgas leidus erakorraliste võimetega naisi, Männilile meenus kõigepealt Elvi Paju.

      Suur osa sekretariaadi tööst langes just preili Paju õlgadele, tema tõlkis ka Karl Säre ülekuulamisprotokollid eesti keelest saksa keelde.

      8

      Kokkupuuted Karl Särega

      Motilonia õhtuvestlustel Männiliga sattusime me kohe algul Karl Säre teemale ja tegelikult vestlesime sellest mehest vaata et igal õhtul rohkem kui kuu ajal jooksul.

      Ja pole siin miskit imestada, Säre on seda väärt.

      Kui varem olevat Männil kohtunud Konstantin Pätsi ja Andrei Ždanoviga, siis nüüd oli tal tegemist Karl Särega.

      Mõni sõna Karl Särest (1903, Tartu – surmaaeg ja – koht teadmata).

      Säre kohta kirjutatakse teatmeteostes, et ta oli EK(b)P Keskkomitee esimene sekretär 1940.–1941. aastal, vist ainult Mart Laar (“Eesti ajalugu elulugudes. 101 tähtsat eestlast”) on vältinud seda võimalikku komistust, andnud Karl Säre esimeseks sekretäriks määramise päeva (12. september 1940) ning edasi kirjutanud, et Säre juhtis ENSV-d 1940–1941. Nõnda on korrektsem, sest Säre vahistamise päev ei tähendanud seda, et ta polnud enam EK(b)P Keskkomitee esimene sekretär, vähemalt mitte juriidiliselt, aga mine tea, äkki ka faktiliselt. Ehk andis ta ennast sakslastele üles Stalini käsul, nagu on oletatud? Säre järeltulija Nikolai Karotamm kandis tiitlit “EK(b)P Keskkomitee sekretär” (mitte “esimene sekretär”, nagu oleks pidanud) 1941–1944, millest võib ju järeldada, et esimene sekretär täitis endiselt ametiülesandeid, tõsi, seda mitte Eestis.

      Säre sündis õllevedaja pojana Tartus, liitus väga noorelt kommunistidega, paistis silma juba enamlaste lühikese võimu ajal Tartus detsembrist 1918 kuni jaanuarini 1919, sealt jäi ta meelde ka juhtbolševikele piiri taga. 1921. aastal pääses Säre oma unistuste maale, Nõukogude Venesse, õppis Peterburis/Leningradis, algul töölisfakulteedis, hiljem Lääne Vähemusrahvuste Kommunistlikus Ülikoolis, millist nime kandis üks NSV Liidu diversantide ja spioonide koole.

      Kõik allikad, nende seas ka Laar, Mikson ja Männil väidavad, et tegemist oli andeka ja energilise inimesega. Säre väljanägemises oli midagi hiinapärast, tal olid pilusilmad, ta oli väga kleenuke ja väikest kasvu. Hiljem oligi tema hüüdnimeks EKP seltskonnas Hiinlane, rahvas kutsus teda punasel aastal Käre-Säreks.

      Säre suunatigi põrandaalusele tööle Hiinasse, kus teda ootas ees tema vend, kes ei kandnud Säre perekonnanime.

      Säre oli madalal positsioonil, erinevalt oma vennast ei olnud tal diplomaatilist puutumatust, ta arreteeriti mingi mittepoliitilise sulitembu pärast ning ta istus Shanghai vanglas kuus kuud.

      On oletatud, et vanglamüüride taha ei ulatanud Kominterni ega OGPU/NKVD käsi ning seal värvatigi Säre Saksa luure poolt.

      Mikson pidas Säret vähemalt 2–3 luure agendiks, kuid loomulikult rajanes see osalt Säre ülestunnistustel, kuid suuremalt jaolt nende põhjal tehtud järeldustel ja oletustel.

      On väidetud, et oma luuretöös oli Särel kontakte Nõukogude poole võimeka agendi Richard Sorgega (keda arvatakse ka olnud mitme luure agent).

      Pärast vabanemist kutsutakse Säre tagasi Moskvasse, Eestis olid 1. detsembri putši mahasurumise järel jäänud EKP-st järele vaid tühised riismed, Säre suunatakse oma sünnimaale põrandaalust tööd tugevdama. 3. aprillil 1930 haavati Tallinnas surmavalt kuulilasuga selga Vabadussõja kangelast ja Tallinna garnisoni ülemat kindralmajor Johan Unti. Tapmises kahtlustatuna vangistati kommunistlik terrorist Paul Baumann, kuid et tema süüd ei suudetud tõestada, siis mõisteti ta 12 aastaks vangi; vabanes amnestiaga 1938 ja oli 1940–1941 ENSV töö rahvakomissari asetäitja, kes avalikult kiitles 1930. aasta mõrvaga. Vallandub uus vahistamislaine, Moskva otsustab Karl Säre päästa, ta kutsutakse uuesti Venemaale, ta õpib juurde professionaalse luuraja oskusi ning saadetakse tööle USA-sse ning Skandinaaviasse, tegutseb