Elitaarne mees Harry Männil. Olev Remsu

e mees Harry Männil

      Kui ma oleksin jäänud Nõukogude Liitu, oleksin astunud komparteisse.

*

      Riigile maksu maksmine on minu usu vastu.

Harry Männil

      1

      Lõuna-Ameerika koondub Harry Männilisse

      Ei mäletagi, kellel Eesti Telefilmist tuli aastal 1995 pähe mõte võtta käsile film Lõuna-Ameerika eestlastest. See teema oli puudutamata, kõigist teistest väliseestlastest oli juba juttu tehtud. Mäletame, et sovetiperioodil olid Läände rännanud rahvuskaaslased sootuks tabu, kõige põlglikumalt suhtuti aga neisse, kes lahkusid 1944. aastal. Igatahes olin ja olen tänagi väga tänulik, et stsenaristikohustused langesid mulle. Istusin ma siis öiti, mil maailma teises otsas kestis valge päev, vana telemaja ühes toas ning pidasin pikki telefonikõnesid. Teisel pool säärased unistuspaigad nagu Rio de Janeiro, Buenos Aires, Montevideo ja mis need kõik olid. Juba telefoninumbrite hankimine oli olnud tükk tööd, inimeste kättesaamine samuti, sest mobiiltelefone oli noil kaugetel aegadel ainult üsna näputäis, internet aga päris lapseohtu.

      Kuulsin vapustavaid asju – suur osa Brasiilia eestlasi suri maohammustuse tõttu ja alkoholismi. Surmaga ei lepiks, aga mao ja viinaga oleksin lahkelt nõus, peaasi, et Rio de Janeirosse saaks! Buenos Airese eestlanna kõneles puhast võro kiilt! Nendel seal ümberringi aina võrokesed, ei nemad ütle lahti armsast emakeelest. Üks Uruguay naine palus minult abi. Nooruses, eestlaste gaidilaagris Argentina pampas, kohtas ta kolme tüdrukut Paraguayst, nad said sõbratarideks, pärast pidasid kirjavahetust, nüüd on paraguailannad kadunud nagu maa alla, ega mina neist midagi tea? Mis aastal see gaidilaager oli? Kuulsin, et 1949. Siis, kui meil rahvast Siberisse küüditati, peeti Uruguays eestlaste gaidilaagrit. Väga huvitav fakt, ent kahjuks ei saa aidata, olin sunnitud vastama infopalvele.

      Vaat, sellest tuleb film, mis on alles film!

      Stsenaarium edenes.

      “Kas sa Harry Männiliga oled juba rääkinud?” küsis minult ühel päeval meie produtsent.

      Ei, tema olin ma jätnud viimaseks, maiuspalaks. Mäletan ka, kust tuli Männili telefoninumber mu märkmikusse. Selle olin ma hankinud endise EKP Keskkomitee esimese sekretäri, veel endisema NSV Liidu Venezuela suursaadiku Vaino Väljase kaudu. Numbrile lisaks veel õpetus, et ärgu ma jumala pärast Harryt miljonäriks nimetagu, see solvab inimest.

      Solvab?

      Meil oli see kõrgeks ja austavaks tiitliks, mis ajalehtedest ühtelugu seoses Männiliga läbi käis.

      Jah, tõesti, sotsialism ja kapitalism on ikka täiesti erinevad süsteemid.

      Keerutasin siis pikalt telefoniketast.

      Sain kätte võluva häälega daami, Harry Männili abikaasa Maxula Mannili. (Männili teisepoole eesnime on kasutatud ka kujul Masula ja Mazula, mina olen jäänud Maxula juurde põhjusel, et daam kasutas x-iga varianti minuga kirjavahetuses ise, ka on see tema meiliaadressis. Edaspidi tulevates tsiteeringutes olen ma jätnud nimepildi seesuguseks nagu on kirjas tsiteeritavates tekstides. Ja veel õigekirjast. Harry ehk Harri Männili eesnimi on mõnikord i-, valdavalt küll y-lõpuline, ma olen jätnud nõnda nagu refereeritud-tsiteeritud allikas esineb.

      Teatasin filmikavatsusest, vahetasime viisakuslauseid, lubasin järgmisel päeval sobivamal ajal uuesti helistada.

      Ega midagi, raamatukokku mälu värskendama, pikaks vestluseks eeltööd tegema.

      Õnneks oli meil tugev bibliograafiateenistus.

      Rahvusraamatukogus korjasin Artiklite ja Retsensioonide Kroonika abil üles iga trükisõna, kus tolleks ajaks oli olnud Harry Männilist juttu.

      Seda oli õige ohtralt, ent kuidagi hooti, kuidagi laineti. Tükk aega vaikust, siis kohe kuhjaga, jälle kõik lehed tihkelt täis. Vastavalt Harry Männili visiitidele Eestisse.

      Olgu siin katkenditena esitatud vaid pisipudemed sellest hiigelmaterjalist.

      Päevalehes 17. märtsil 1990 teatab Eve Osa, et pärast 47-aastast vaheaega jõudis 16. märtsil Moskvast Estonia rongiga koos abikaasaga kodumaale miljonär Harry Männil, saatjaks proua Mai Väljas.

      Esimene peatuskoht oli Gustav Adolfi Gümnaasium, kus Männil õppis, seal joodi hommikukohvi, võõrustajaks oli kooli direktor Uno Siimann, kaaslasteks klassivennad Uno Ussisoo ja Feliks Tamm ning geoloogiadoktorist vend Ralf Männil.

      Tere tulemast!

      Edasi.

      Jaak Talva intervjuu Harry Männiliga “Edukaks äriks on vaja tublit tööd, ligimesearmastust ja üksjagu õnne” (Õhtuleht, 20. märts 1990).

      “Missugused oleksid Eesti ettevõtetega koostöö tegemise võimalused?“

      “Igatahes loodan leida tegutsemisvaldkondi, mis oleksid kasulikud nii Eestile kui minu firmale. Ärisuhetes patriotismi ei eksisteeri – raha peab tegema raha.“

      Heino Laulik, “On küllalt põhjust tagasi minna suure optimismiga”, Kodumaa, 11. aprill 1990, jällegi usutlus:

      “Alustagem Venezuelast. [-] Kuidas te üldse sinna sattusite?“

      “Kõigepealt märkigem, et enamik Eestist lahkunuid otsis endale ikkagi sellise koha, kus on suurem eestlaste kontsentratsioon. [-] Mina ei saanud saatuse tahtel valida ühtegi neist kohtadest. Mul oli kohutav tarvidus Euroopast lahkuda. [-] Rootsis oleksin ma päris hästi ära elanud. Lihtsalt minu iseloom ei lubanud elada maal, kus ma ei tundnud end teretulnud.“

      “Teie muljed ja tähelepanekud Eestist?“

      “Kuigi mul pole briljantseid ideid Eesti majanduse edendamiseks, võite ometi pidada mind Eesti huvide esindajaks Ladina-Ameerikas. [-] Kõige positiivsem mulje on intellektuaalne nivoo, mida ma siin kohtasin. Kõige kurvem üllatus on kohutav hoolimatus majade, tänavate eest hoolitsemisel.“

      Enno Rüütel, “Rootsi majandusmudel ei sobi”, Päevaleht, 2. veebruar 1991:

      “Ta ütles: “Isiklikult leian, et Eesti ees seisvad majandusprobleemid on palju lähedasemad Lõuna-Ameerika riikide ees seisvatele probleemidele. Rootsit võib pidada sotsialistlikuks riigiks. Sotsialismi tingimustes on tegemist riikliku monopolismiga. Monopolid ei ole kunagi töötanud rahva huvides. [-] Samas olen arvamusel, et Eesti oludesse ei sobi Rootsi üliarenenud maksusüsteem. [-] Seetõttu arvan veelkord, et rohkem oleks Eestil õppida Lõuna-Ameerikalt.““

      Heino Laulik, “Kui õige õpiks Tšiililt?”, Kodumaa, 29. mai 1991:

      “Seekordne kokkutulek Tallinnas oli Eesti Vabariigi peaministri rahvusvahelise majandusekspertide nõukogu liikmetele esimene aastakoosolek. [-] Eelmise vestluse ajal rääkisite te eelseisvast Tšiili-minekust. Sai see teoks?“

      “Jah, Tšiilis sai ära käidud. Mul oli võimalus rääkida kõigi selle riigi liidritega, välja arvatud Pinochetiga, kes on edasi sõjavägede ülemjuhataja. [-] Nüüd on ta täiskapitalismile üle läinud ja nende edukus on harukordselt suur, neil ei ole peaaegu välisvõlga, neil on positiivne väliskaubandus, neil on stabiilne rahaühik, rahva elatustase kõrgeim kogu Lõuna-Ameerikas ja selle tõttu, nagu ma olen ka varem öelnud, on see üks koht, kust Eestil on rohkem õppida kui Rootsist või Soomest.“

      Valve Raudnask,“Miljonär ei ole elukutse”, Rahva Hääl, 17.–20. september 1991:

      “71-aastane Harry Männil on 3 autode ja autoosadega kaupleva firma juht. Ja – last but not least – Eesti Vabariigi rahvusvahelise majandusekspertide nõukogu president.

      Harry Männil, kes te nüüd olete? Miljonär ei ole ju elukutse? Või on?“

      “See on tiitel, mis tekitab segadust. Majanduslik edu tuleb alatihti töö tulemusena iseenesest. [-] Kui tekib üks firma, siis on vähe sellest, et teda tasemel hoida. Tuleb võidelda selle eest, et firma kasvaks. [-] Kõige tähtsam on hingerahu. Kui inimene hommikul ärkab ja tal tekib kohe hea meeleolu mõttest, mida kõike loodab päeva jooksul ära teha, siis on sel inimesel põhjust oma eluga rahul olla. [-]“

      “Aga mis saab Eestist, kui majandusvõimu juures on põhimõttelage seltskond?“

      “See toob meie kõnelusse eetikaprobleemid. Marksistlik süsteem pole üksnes kõige rikkama maa majanduse täielikult hävitanud. See on üldse destruktiivne süsteem. Aegamööda hakkas eetika