Salamise sõdurid. Javier Cercas

>Raül Cercasele ja Mercè MasileMis inimlast juhib, selle peitnud on taevased sootuksHesiodos, „Tööd ja päevad“

      Autori märkus

      See raamat on suure lugemise ja pikkade vestluste vili. Paljud, kellele ma tänu võlgu olen, esinevad tekstis oma ees- ja perekonnanimega. Nende seas, keda pole mainitud, tahan ära nimetada Josep Clara, Jordi Gracia, Eliane ja Jeanmarie Lavaud’, José-Carlos Maineri, Josep Maria Nadali ja Carlos Tríase, eriti aga Mónica Carbajosa, kelle doktoritöö pealkirjaga „1927. aasta põlvkonna proosa: Rafael Sánchez Mazas“ oli mulle suureks abiks. Aitäh neile kõigile!

      Saateks

      Javier Cercase „Salamise sõdurid“ (Soldados de Salamina, 2001) kõneleb suurtest teemadest: kangelaseks olemisest ja mitteolemisest, tõe võimalikkusest ja võimatusest, mäletamisest, elutahtest, elurõõmust. Dokumentaalset materjali ja fiktsiooni põimides käsitleb autor Hispaania kodusõda ja selle kaugeid kajasid kuuskümmend aastat hiljem ning kuigi loo mõistmiseks ei ole tingimata tarvis sõja käigu ega selle eel- ja järellooga lähemalt tuttav olla, pakume enne lugema asumist siiski lihtsustatult mõned Hispaania XX sajandi ajaloo põhipunktid, et aidata lugejal hõlpsamini järje peale saada. Lühimärkmed romaanis esinevate ajalooliste isikute kohta leiab raamatu lõpust.

      14. aprillil 1931, pärast monarhistlike parteide lüüasaamist valimistel, kuulutati Hispaanias välja Teine vabariik. Järgnenud periood oli aga rahutu ja kaugel üksmeelest; esimeste aastate vasakpoolse valitsuse läbi viidud reforme asus järgmine, paremvalitsus, tagasi pöörama; ägedaimaks vastasseisuks oli 1934. aasta üldstreik ehk nn oktoobrirevolutsioon, mille parempoolne valitsus sõjaväe abiga maha surus. 1936. aasta valimiste tulemus näitaski ühiskonna pooldumist napi eduga võitnud liberaalsete vasakpoolsete ning konservatiivsete vaadetega natsionalistide vahel.

      Viimaste leeri kuulus ka paar aastat varem asutatud üsna tühise tähtsusega fašistlik Falangi partei (Falange), mille liidriks oli endise diktaatori Miguel Primo de Rivera poeg José Antonio. Falang töötas välja oma sümboolikaarsenali, millest Franco hiljem oma režiimi tarbeks palju üle võttis: XV sajandil Hispaania ühendanud katoliiklikult kuningapaarilt laenatud ike ja nooled, Saksa ja Itaalia fašistidest inspireeritud sinised särgid, parteihümn „Cara al sol“ („Näoga päikese poole“), loosung „¡Arriba España!“ („Üles, Hispaania!“).

      Falangi sümboolika ja ideoloogia kujundamisel oli teiste seas üheks oluliseks figuuriks José Antonio lähedane sõber luuletaja ja ka proosakirjanik Rafael Sánchez Mazas, kes kodusõja lõpul ime läbi mahalaskmiselt eluga pääses ning hiljem Franco valitsuses mõnda aega ministriks oli. Tema lugu ongi selle romaani üheks teljeks.

      17. juulil 1936 – samal ajal, kui Barcelonas oli Berliini olümpia vastase protestiüritusena algamas rahvaolümpia – toimus Hispaania Maroko territooriumil sõjaväeline riigipöördekatse, mis vallandas kodusõja. Selle keerulist käiku lähemalt puudutamata olgu vaid nimetatud, et Madriid ja Barcelona jäid vabariiklaste kätte, mässuliste keskuseks kujunes aga Burgose linn Põhja-Hispaanias. Mõlemad vaenupooled said tuge välisriikidelt – ühed Itaalialt ja Saksamaalt, teised Nõukogude Liidult. Ülestõusnute käsutuses olid muu hulgas ka Maroko regulaarväelased (araablastest palgasõdurid), kes olid kardetud oma metsikuse poolest. Kummaski leeris tekkis sisevastuolusid: vabariiklaste seas anarhistide, kommunistide ja sotsialistide vahel, ülestõusnute hulgas nn vanade sinisärklaste (camisas viejas) ehk Falangi algliikmete ja uute sinisärklaste (camisas nuevas) ehk hiljem liitunute vahel.

      Barcelona langes mässuliste kätte 1939. aasta jaanuaris, Madriid märtsi lõpus ning 1. aprillil 1939 kuulutas kindral Franco kodusõja lõppenuks. Franco režiim püsis kuni diktaatori surmani 1975. aastal, seejärel algas üleminekuaeg. Demokratiseerunud Hispaania kuulutas välja amnestia kõikidele poliitvangidele ja sõlmis unustuskokkuleppe, millega kodusõjaaegsed ja – järgsed kuritööd said tabuteemaks. Sõjahaavad jäid aastakümneiks lahti rääkimata…

      Mis puutub siia aga 480. aastal eKr Salamise saare lähistel toimunud lahing? Salamise merelahing oli Kreeka-Pärsia sõdade üks pöördepunkte, mille Kreeka linnriikide ühendatud väed vaenlase suurele ülekaalule vaatamata võitsid, ja on väidetud, et pärslaste võit tähendanuks lääne tsivilisatsiooni lõppu. Mil moel elustuvad Salamise sõdurid XX sajandi ajaloosündmustes, selle üle saame juba raamatut lugedes kaasa mõtelda.

Tõlkija

      Esimene osa

      Metsasõbrad

      See oli 1994. aasta suvel, nüüd juba rohkem kui kuus aastat tagasi, kui ma esimest korda kuulsin Rafael Sánchez Mazase mahalaskmisest. Minu elus oli hiljaaegu juhtunud kolm asja: esiteks suri mu isa, teiseks jättis naine mu maha, kolmandaks jätsin oma kirjanikukarjääri. Valetan. Tegelikult neist kolmest esimesed kaks on õiged, vägagi õiged, kolmas mitte. Tegelikult ei olnud mu kirjanikukarjäär kunagi tõeliselt tuult tiibadesse saanudki, nii et mul olnuks raske seda jätta. Õigem oleks öelda, et jätsin selle, olles vaevalt alustanud. Olin 1989. aastal avaldanud oma esimese romaani; nii nagu kaks aastat varem ilmunud jutukogu, võeti seegi raamat vastu ilmse ükskõiksusega, kuid edevus ja ühe tollase sõbra ülistav arvustus veensid mind ühisjõul, et minust võib saada romaanikirjanik ja et kirjanikuks saamiseks on kõige õigem jätta töö ajalehetoimetuses ja pühenduda täielikult kirjutamisele. Selle elumuutuse tulemuseks oli viis aastat majanduslikku, füüsilist ja metafüüsilist ängi, kolm lõpetamata romaani ja õudne depressioon, mis surus mind kaheks kuuks tugitooli televiisori ette. Kui naisel sai kõrini arvete maksmisest – kaasa arvatud mu isa matuste oma – ja vaatamisest, kuidas ma väljalülitatud televiisori ees nutan, läks ta kodust minema niipea, kui ma taastuma hakkasin, ja mulle ei jäänud muud lahendust, kui unustada alatiseks kirjanduslikud ambitsioonid ja paluda end ajalehte tagasi võtta.

      Olin just saanud neljakümneaastaseks, aga õnneks – kas sellepärast, et ma ei ole hea kirjanik, aga ka mitte halb ajakirjanik, või tõenäolisemalt sellepärast, et ajalehes polnud kedagi, kes oleks seda tööd teha tahtnud nii niru palga eest nagu minu oma – võeti mind vastu. Mind määrati kultuuritoimetusse, kuhu määratakse inimesed, keda ei osata kuhugi määrata. Esialgu sunniti mind – küll väljaütlemata, kuid ilmselge eesmärgiga karistada minu ebalojaalsust, sest mõnede ajakirjanike jaoks on kolleeg, kes hülgab ajakirjanduse, et minna üle romaanižanrile, peaaegu reetur – tegema kõike peale peatoimetajale nurgabaarist kohvi toomise ja ainult mõni üksik kolleeg ei visanud minu kulul sarkastilist või iroonilist nalja. Küllap aeg leevendas mu truudusetust: varsti hakkasin koostama nupukesi, kirjutama artikleid, tegema intervjuusid. Ja nii intervjueerisin 1994. aasta juulis Rafael Sánchez Ferlosiot, kes pidas parajasti ülikoolis loengukursust. Ma teadsin, et Ferlosio on äärmiselt tõrges ajakirjanikega rääkima, aga tänu ühele sõbrale (õigemini selle sõbra sõbrannale, kes oli korraldanud Ferlosio peatumise meie linnas) õnnestus mul saada ta nõusse minuga veidike vestlema. Sest seda intervjuuks nimetada oleks liig; kui ta seda oli, siis oli ta ka kõige veidram, mille ma elus teinud olen. Alustuseks ilmus Ferlosio Bistroti terrassile sõprade, õpilaste, austajate ja kintsukaapijate pilvest ümbritsetuna; see asjaolu koos lohaka rõivastuse ja füüsisega, milles oma päritolu häbeneva Hispaania aristokraadi väljanägemine oli hargnematult põimunud vana idamaise sõdalase omaga – võimas pea, tuhkjate triipudega sagris juuksed; karm, kõhn ja raske nägu, juudinina ja habetunud põsed –, panid teadmatu kõrvaltvaataja arvama, et tegemist on jüngreist ümbritsetud usuguruga. Aga lisaks keeldus Ferlosio kategooriliselt vastamast ainsalegi küsimusele, mis ma talle esitasin, väites, et on oma raamatutes andnud parimad vastused, milleks ta on võimeline. See ei tähenda, et ta poleks tahtnud minuga rääkida – vastupidi: ta justkui oleks soovinud ümber lükata oma tõreda mehe kuulsust (või polnudki sellel ehk alust), oli äärmiselt südamlik ja õhtu möödus juttu puhudes kiiresti. Probleem seisnes selles, et kui mina oma intervjuud päästa püüdes küsisin (ütleme näiteks) karakterite ja kangelaste erinevuse kohta kirjanduses, õnnestus temal vastata arutlusega (ütleme näiteks) Pärsia laevade Salamise lahingus lüüasaamise põhjuste üle; kui aga mina püüdsin välja pinnida arvamust (ütleme näiteks) Ameerika vallutamise viiesajanda aastapäeva tähistamise kohta, andis tema, rikkalike žestide ja üksikasjadega illustreerides vastuse (ütleme näiteks) höövli õigest käsitsemisest. See oli kurnav vägikaikavedu ja alles õhtu viimase õlle juures jutustas Ferlosio oma isa mahalaskmise loo – loo, mis on mind kaks viimast aastat painanud. Ma ei mäleta, kes või kuidas Rafael Sánchez Mazase nimega lagedale