Võti. Mats Strandberg

see, mida Gustaf tol õhtul läbi elas, on nüüd Minoo peas. Ta on näinud Idat suremas nii enda kui Gustafi silmade läbi. Ta on näinud läbi teiste silmade liiga palju. Läbi Adriana silmade.

      Ja läbi Maxi silmade.

      Kui Max suunas sööklas püstoli Linnéale. Kui ta sundis Anna-Karinit haarama kööginuga ja tõstma selle endale kõrile. Kui ta Minoo peaaegu ära uputas. Kui ta Rebecka kooli katuselt alla tõukas. Kui ta sundis Eliast randmeid peeglikilluga läbi lõikama. Kui ta sundis oma pruudi Alice’i aknast alla kaljudele surnuks hüppama, sest too ei tahtnud enam temaga olla.

      Gustaf puudutab kergelt ta õlga. Puudutus äratab Minoo üles, peatab keerise, mis on teda Maxi mälestustesse kiskumas.

      „Kuhu sa nüüd kadusid?” küsib Gustaf.

      Minoo soovib, et võiks ausalt vastata, et võiks kõik ära rääkida. Ent Nõukogu seadused keelavad paljastada üldsusele, et ta on nõid, ja selle üldsuse hulka kuulub ka Gustaf. Väljavalitud peavad hoidma tagaplaanile, et Nõukogu neile taas kanna peale ei astuks. Ja ennekõike muretseb Minoo selle pärast, mida Nõukogu Gustafiga peale võiks hakata, kui too teada saaks.

      „Vabandust, pea on mõtteid täis.”

      „Ma ei müünud seda ideed ehk kõige paremini, aga päriselt ka, mis sa kostad? Läheks Levani juurde?”

      Äkitselt tunneb Minoo, et ta tõesti tahab minna. Et ta tahaks ühelainsalgi õhtul pääseda kohustusest olla tubli, teha õigesti, mõelda järele.

      Ta pöördub Gustafi poole, aga poiss on midagi märganud, tõstab käe ja tervitab. Minoo vaatab samas suunas.

      Nende poole tuleb Isabelle Mohlin, Rebecka ema. Rebecka väiksemad õed kõnnivad tal käekõrval. Ta on oma punakad juuksed lühemaks lõiganud, aga ta on ikkagi Rebecka moodi. Ta naeratab Gustafile rõõmsalt. Kui ta nende juurde jõuab, embab ta poissi pikalt ja soojalt.

      „Nii tore sind näha,” ütleb Rebecka ema ja laseb Gustafi lahti.

      „Minul sind ka,” sõnab Gustaf ja kükitab, tervitab Almat ja Moat.

      „Tere,” ütleb Isabelle ja naeratab Minoole.

      „Tere,” vastab Minoo.

      Kas Isabelle mõtleb sellele, et Minoo ja Gustaf olid need kaks, kes olid Rebeckale kõige lähedasemad? Kas ta mõtleb, et äkki nägid nemad märke, mida ta ise tähele ei pannud? Märke, mida ei olnudki olemas, sest Rebecka ei võtnud ise endalt elu.

      „Emme,” ütleb Moa käheda lapsehäälega. „Ma tahan pissile.”

      „Jah, kohe läheme,” vastab Isabelle ja pöördub Gustafi poole. „Ma pean terve pesakonna ära söötma, enne kui tööle lähen. Õnneks ei tööta ma enam kiirabis. Volbriöö kah veel.”

      „Emme!” pahandab Moa ja sikutab teda täiesti jõust käest.

      „Jah, kullake,” vastab Isabelle, Gustafilt pilku pööramata. „Sa tead, et võid igal ajal meid vaatama tulla. Aga ma saan aru, et enne kooli lõppu on palju tegemist.”

      „Varsti on viimased eksamid, pärast on rahulikum,” lausub Gustaf. „Te saate ka kutse minu lõpetamispeole.”

      „Nii tore,” ütleb Isabelle. „Proovime kindlasti tulla. Vähemalt keegi meist. Nägemiseni, Minoo.”

      Minoo ja Gustaf seisavad ja vaatavad neile järele.

      „Ma ei saa täna õhtul välja tulla,” ütleb Minoo. „Ma pean tõesti õppima.”

      Ta vaatab Gustafit ja näeb, kuidas poiss silmi pilgutab.

      „Saan aru,” sõnab Gustaf.

      Ta ei kallista Minood, kui nad lahku lähevad, ja Minoo mõtleb, kas see tähendab midagi. Ja ta vihkab ennast selle mõtte pärast, sest tegelikult oleks ta tahtnud, et Gustaf teda kallistaks.

      Minoo keerab välisukse lukust lahti, lükkab esikus kingad jalast, ruttab trepist üles ja heidab voodi peale. Mõtted on nagu tuhat väikest konksu, mis haagivad end kinni ja tirivad teda igas suunas.

      Ta tõstab käed ette, avab tõkked.

      Must suits hakkab sõrmede ümber keerlema. See liigub aeglaselt, suitsuloorid põimuvad üksteisega, muutuvad paksemaks ja laienevad, hõljuvad vaikselt tema kohal nagu tume vesi.

      Sinuga on midagi valesti. Aga seda sa tead ju isegi, kas pole?

      Sul on lausa maagia lõhn juures, aga see ei ole selline maagia, millega ma oleksin kokku puutunud. Kurat teab, mis see on. See ei meeldi mulle.

      Nädal pärast Ida matuseid läks Minoo tagasi Kristallkoopasse ja küsis Kirke käest, mida too õieti silmas pidas.

      „Ma teadsin juba enne sinuga kohtumist, et midagi on sinus imelikku,” ütles Kirke ja tõmbas huultele uue kihi sädelevat huulepulka. „Aga kui sa esimest korda siia tulid, siis sain ma aru, kui imelik see asi õieti on. Maagia võib ilmutada end mitmel moel, aga alus on alati sama.”

      „Sa pead silmas elemente?” küsis Minoo.

      „Muidugi elemente,” vastas Kirke kannatamatult. „Aga sinul ei ole elementi, on ju nii?”

      Ei ole, mõtleb Minoo nüüd ja jälgib suitsu sulnist liikumist, upub sellesse. Mul on midagi märksa paremat.

      Mõtted jäävad vakka. Tunded sumbuvad aeglaselt. Nagu lahustuks.

      Ta ei karda enam. Suitsu sees ei kahjusta teda miski, miski ei tee haiget. Vahet pole, kas valu tuleb väljast või seest, see ei küündi temani, kui kaitsjate maagia pulseerib tema sees, tema ümber.

      Esimest korda tundis ta seda siis, kui ta Maxi alistas. Ta tundis seda, kui peitis ära Adriana mälestused. Aga alles pärast Ida matuseid hakkas ta suitsu sisse põgenema. Ja võib-olla just see ongi kaitsjate suurim kingitus talle. Tema vabastamine iseendast.

      Minoo tõuseb istukile ja tõmbab öökapi sahtli lahti. Ta võtab välja „Mustrite raamatu” ja paneb selle enda ette voodi peale. Suits hõljub taltsalt tema käte ümber, kui ta raamatut lehitseb.

      Pärast Ida surma on Minoo kaitsjatega iga päev raamatu kaudu rääkinud. Nad vastavad tema küsimustele harva. Aga lohutav on juba seegi, et nad olemas on.

      Minoo näeb elemendimärke üle lehekülgede voogamas, üksteisesse sulandumas, lahknemas ja uusi mustreid moodustamas.

      Me peame sulle midagi näitama.

      Minoo tõmbab sõrmedega üle märkide. „Mida?” küsib ta.

      Äkki hakkab tal pea ringi käima.

      Tuba keerleb ja pea tundub kerge, otsekui oleks see heeliumi täis.

      Ta hõljub omaenda keha kohal, kerkib üha kõrgemale lae poole. Ta vaatab alla ja näeb iseend voodil istumas, raamat süles lahti.

      Siis näeb ta enda all katusekive.

      Ta vaatab üles, vaatab üle linna. Päike sirab taevas nagu hõõguv kera. Otse tema all on tema kodumaja. Kvartal, kus ta üles kasvas. Ta näeb seda kõike, näeb, kuidas see jääb üha väiksemaks, samal ajal kui tema üha kõrgemale tõuseb.

      Ta saab aru, et peaks hirmu tundma. Aga Engelsforsi linnulennult vaadeldes tunneb ta üksnes jahedat uudishimu.

      See on nii kaunis.

      Linna tänavad näivad ülevalt vaadates teistsugused. Mõned teevad lauge kaare, mida ta pole mööda neid kõndides kunagi tähele pannud. Ta näeb linna ümbritsevat metsa. Päike sädeleb Dammsjöni järve ja kanali veel. Ta näeb haiglat. Mõisa. Valitseb hauavaikus. Linn otsekui magaks. Kuskil ei liigu miski.

      Peale taeva.

      Ta vaatab Engelsforsi gümnaasiumi poole.

      Tumedad pilved kuhjuvad kandilise tellishoone taga ja nüüd roomavad nad igas ilmakaares üle horisondi, vallutavad terve taeva.

      Need ei olegi pilved.

      Must suits tungib hääletult Engelsforsi kohale. Selle kombitsad poevad kortermajade