Võti. Mats Strandberg

ole midagi,” sõnab Vanessa viisil, mis üksnes kinnitab risti vastupidist.

      „Kas peol juhtus midagi?”

      „Läks natuke jamaks küll.”

      Linnéa proovib Vanessa pilku tabada, aga Vanessa vahib üksisilmi hõõguvat sigaretiotsa, ilma et suitsu tõmbaks.

      „Mis mõttes läks jamaks?”

      „Tead, ma ei tahaks nendest praegu rääkida.”

      „Kellest nendest?”

      Vanessa ohkab.

      „Erik ja Robin tulid peole. Ja Erik ja Kevin läksid kaklema. Ja siis tekkis täielik kaos.”

      Linnéa näpib tekiserva. Tema käed on üllatavalt kindlad, kui mõelda sellele, kuidas tema süda juba ainuüksi nende nimesid kuuldes klopib.

      Ta vihkab, et ta on nii nõrk. Ta vihkab, et nõmedad argpüksid Robin ja Erik on ta selliseks muutnud. Ja ta vihkab, et Vanessa arvab, et peab teda siidkinnastes kohtlema.

      „Miks sa siis seda öelda ei võinud?” ütleb ta. „Sa ei pea minu eest asju varjama, et äkki ma lähen muidu endast välja. See ei ole üldse lahe!”

      „Sa ei saa aru!” nähvab Vanessa ja tõuseb püsti, viskab sigareti käest ja kahmab kingad kätte. „Sa ei saa üldse aru!”

      Linnéa tõuseb samuti püsti. Tekk libiseb õlgadelt maha, see võtab tuule alla ja kaob üle katuseserva.

      „Millest ma aru ei saa?” küsib ta. „Et sa kohtled mind nagu poolearulist?”

      Vanessa vaatab talle otsa. Seejärel pöörab ta ringi ja läheb ukse poole.

      Linnéa seisab edasi. Ta ei saa aru, kuidas see juhtus. Mis tegelikult toimus. Aga nii ei tohi minna nagu eelmine suvi, kui nad teineteisega ei rääkinud.

      Vanessa tõmbab trepikoja ukse lahti.

      Oota!

      Linnéa hõikab selle otse Vanessa pea sisse ja Vanessa jääb seisma.

      „Anna andeks,” ütleb Linnéa. „Palun ära mine.”

      Vanessa laseb lingist lahti ja uks vajub ta ees taas kinni. Aga ümber ta ei pööra.

      „Anna andeks. Tead ju küll, milline ma vahel olen,” ütleb Linnéa ja astub lähemale.

      „Jah,” lausub Vanessa vaikselt. „Tean küll.”

      „Nii minu moodi on lihtsalt ära pöörata. Ma olengi ju hull.”

      Ta proovib öelda seda kergel toonil, aga Vanessa pöörab kiiresti ringi ja vaatab talle tõsiselt otsa.

      „Sa ei tohi niimoodi rääkida,” sõnab ta.

      Linnéa jääb vait. Nad seisavad paigal ja vaatavad teineteist. Ja vaikuses muutub miski.

      „Nüüd ma teen selle ära,” ütleb Vanessa.

      Ja siis suudleb ta Linnéat.

      Kerge suudlus. Suu peale.

      Linnéa üllatub nii, et astub sammu tagasi. Vanessal näib olevat surmahirm. Nagu oleks ta teinud oma elu suurima vea ja seda just taibanud.

      „Anna andeks,” ütleb Vanessa.

      „Miks sa andeks palud?” küsib Linnéa.

      „Sa ju nagu ei tahaks… Et ma… Mis ma tegin.”

      Linnéa tahaks rääkida, kui sageli on ta sellest unistanud, kui väga ta on igatsenud. Aga sõnadest jääb puudu.

      Ta astub sammu Vanessale lähemale. Paneb ettevaatlikult käe Vanessa sooja kukla taha. Tunne on sama peadpööritav, nagu oleks ta end katuseservale alla hüppama sättinud.

      Seekord tunneb ta, et Vanessa huuled on täpselt nii pehmed, nagu ta on endale alati ette kujutanud.

      Vanessa paneb talle käed ümber, tõmbab ta endale lähemale ja Linnéa ei taipa, kuidas ta üldse söandab lasta oma vasemal käel libiseda mööda alaselga Vanessa jaki alla. Läbi kleidi õhukese kanga tunneb ta Vanessa keha soojust.

      Suudlus muutub üha sügavamaks. Otsekui vabalangemine, kukkumine otsejoones paralleelmaailma, kus see, mida kunagi ei juhtu, äkitselt juhtub, kus kujutlusest saab tõelisus, kus saad täpselt seda, millest unistanud oled.

      Valgus muutub aeglaselt eredamaks, pressib end läbi Linnéa laugude sisse. Nagu oleks päike taas tõusnud. Ja võib-olla ongi nii, võib-olla suudles ta Vanessat öö otsa, võib-olla koidabki juba.

      Vanessa vabastab end ettevaatlikult ja Linnéa avab silmad. Taevas nende kohal on leekivoranž.

      „Vaata,” ütleb Vanessa ja osutab silmapiiri poole.

      Eemal kauguses põleb Engelsforsi saekaater, lüües kogu taeva tohutu mailõkke kombel helendama.

      Linnéa telefon hakkab helisema.

8

      Tundub, nagu oleks keskpäev. Marsil.

      Minoo seisab Anna-Karini kõrval kiirabiosakonna tillukeses omastele mõeldud ruumis. Keegi oleks nagu taeva põlema süüdanud. Taamal kerkib pilvedesse tohutu suitsusammas.

      Kui Minoo Linnéaga telefonis rääkis, ütles Linnéa, et saekaater põleb. Saekaater, mille omanik on Ida isa.

      „Miks me midagi teada ei saa?” küsib Anna-Karin. „Miks nad ei ütle, millega nad tegelevad?”

      Hääl on sama väsinud ja tühi kui pilk.

      „Küll kõik saab korda,” ütleb Minoo.

      See on nii idiootne fraas, mida ütlevad idiootsed inimesed, kui midagi kohutavat juhtub. Ilmselt kuulub ka Minoo nende inimeste sekka.

      „Kuidas sa seda tead?” küsib Anna-Karin. „Sa ju ei tea isegi, mis tal viga on.”

      „Tähendab… Mia ei ole ju nii vana,” ütleb Minoo.

      Anna-Karin ei vasta. Pole mõtet. Minoo juba teab. Ega Mia nii noor ka ei ole. Ta on ahelsuitsetaja ega liiguta end üldse. Elusädet pole ollagi. Kuidas temasugune võidelda suudaks?

      „Ma igatsen Nicolause järele,” lausub Anna-Karin vaikselt.

      Tema nägu paistab väljast sisse voogavas valguses hõõguvat.

      „Mina ka,” ütleb Minoo.

      Ta paneb käe Anna-Karini käsivarrele, aga žest tundub tehtud.

      „Vanessa ja Linnéa tulevad varsti,” ütleb ta ja võtab käe ära. „Kas tahaksid kohvi?”

      Anna-Karin pomiseb midagi, mis võib olla ka jaatav vastus. Minoo läheb kohviautomaadi juurde, mis on pressitud seina ja väikese diivani vahele, ning paneb plasttopsi alusele. Ta kõhkleb. Kas Anna-Karin ütles tõepoolest jah? Kui nii, siis kas ta soovib ka piima kohvi sisse? Minoo ei tihka küsida. Tundub järjekordse idiootsusena hakata praegu piima kohta küsimust esitama.

      Ruumi seintel on bordüür ülemeelikute tallekestega, kes kepslevad lopsakas rohus. Talle tundub, nagu piidleksid nad teda süüdistavalt.

      Ta pakub huupi ja valib CAFÉ AU LAIT. Automaat ei näita elumärki. Ta proovib teisi nuppe. Ei midagi.

      Kõrged kontsad ja rasked tallad lähenevad mööda koridori ning peagi seisavad ukseavas Vanessa ja Linnéa. Vanessa minikleidis ja sätendavate kõrvarõngastega, Linnéa üleni mustas, teksastes ja kapuutsiga pusas. Tema silmad pika tuka all on tugevasti pliiatsiga toonitatud.

      Vanessa läheb otseteed akna juurde ja paneb käed Anna-Karinile ümber. Minoo näeb, kuidas Anna-Karini pinges õlad pisut lõdvenevad.

      Esimest korda terve õhtu jooksul tuleb Minoole nutt kurku. Aga ta neelab pisarad alla. Ta ei saa nutta, kui Anna-Karin ise ei ole nutnud. Seda ei ole Anna-Karinile praegu tõesti vaja, et keegi teine murduks.

      Minoo vajutab uuesti kohvimasina nuppe.

      Ma ei oska sellistes olukordades üldse käituda, kostab Minoo peas Linnéa hääl. Ma ei tea, mida ma peaksin talle ütlema.

      Mina