Messi. Väike poiss, kellest sai jalgpallilegend. Yvette Żółtowska-Darska

Leo ei kasva

      Leo käis kohalikus koolis nagu kõik teised lapsed. Koolitöö teda just ei vaimustanud, eriti matemaatika ja keeled. Ainukesed ained, mis talle hästi istusid, olid kehaline kasvatus, kunst ja muusika.

      Kuna ta ei tahtnud aga oma vanematele pettumust valmistada, oli ta koolis püüdlik, kuigi oleks parema meelega ainult jalgpalli mänginud.

      „Tule tuppa. Kas sul on kodused tööd tehtud? Kas sa pole kotti lahtigi teinud? Tule nüüd õppima,“ manitses ema.

      „Kohe tulen, ema, paar söötu veel,“ vastas Leo ikka.

      Koolis ootas Leo kannatamatult vahetunde, sest siis toimusid poiste vahel lühikesed jalgpallimängud. Iga mängu eel arutati, kummal pool Leo mängima hakkab.

      „Täna on ta meie pool. Homme tuleb teile!“ ütlesid ühed.

      „Homme on ju laupäev. See ei loe! Me tahame teda juba täna!“ vastasid teised.

      Leo seisis samal ajal kõrval ja ootas lõplikku otsust. Siis võttis ta palli ja ülejäänud meeskond jooksis talle järele. Sel hetkel oli mängu tulemus juba otsustatud, küsimus oli ainult selles, kui palju väravaid seekord lüüakse.

      Tundides oli Leo väga vaikne ja rääkis vähe. Ta istus ühe tüdruku kõrval, kelle nimi oli Cintia. Nad olid vanad sõbrad, sest Cintia Arellano elas ta naabruses. Messide ja Arellanode majad asusid kõrvuti ja nende aedasid eraldas vaid väike tara. Kui nad olid veel väikesed, tegid nende vanemad neist foto, mille taustal oli pulmakleidis nukk. Ilus nukk oli hoopis suurem kui lapsed.

      Leo kartis ise õpetaja poole pöörduda ja seepärast palus ta sõbralt abi.

      „Kuule, Cintia, ma ei saa sellest ülesandest aru. Kas sa paluksid õpetajal seda selgitada?“ sosistas poiss.