Maalingutega mees. Peter V. Brett

küll, aga kõik kuulasid sõna. „Sina mitte, Arlen,” ütles Selia, „tule siia.” Arlen pööras pilgu laulikult ning läks Selia juurde, kuhu oli jõudnud ka sõnumitooja.

      „Selia Viljatu?” küsis sõnumitooja.

      „Teie jaoks lihtsalt Selia,” vastas naine teravalt. Sõnumitooja silmad läksid pulka ja ta kohmetus, kahvatud põsesarnad habeme kohal tõmbusid sügavpunaseks. Ta hüppas hobuse seljast jalgele ning kummardas maani.

      „Andke andeks,” ütles ta. „See oli mõtlematu. Graig, teie tavapärane sõnumitooja, väitis, et nii teid kutsutakse.”

      „Tore on kõikide nende aastate järel kuulda, mida Graig minust arvab,” lausus Selia, kuid naise hääle järgi otsustades polnud see sugugi tore.

      „Arvas,” parandas sõnumitooja. „Ta on surnud, proua.”

      „Surnud?” küsis Selia, näoilme ühtäkki kurb. „Kas ta…?”

      Sõnumitooja raputas pead. „Talle tegi lõpu külmetus, mitte maa-alused. Minu nimi on Ragen, olen sel aastal teie sõnumitooja, et osutada teenet tema lesele. Uue sõnumitooja valib gild teile järgmise aasta sügiseks.”

      „Järgmist sõnumitoojat peab jälle poolteist aastat ootama?” küsis Selia, otsekui valmistudes kedagi hurjutama. „Viimasel talvel tulime ilma sügisese soolata vaevu toime,” jätkas ta. „Ma tean, et teie jaoks Milnis on sool igapäevane asi, aga meie lihast ja kalast läks pool ilma korraliku sissesoolamiseta pahaks. Ja mis saab meie kirjadest?”

      „Vabandust, proua,” ütles Ragen. „Teie asulad jäävad suurtest teedest kaugele ning on kulukas igal aastal maksta sõnumitoojale reisi eest, mis võtab kuu aega ja rohkemgi. Sõnumitoojate gildil napib mehi, nüüd, kus külmetus Graigi võttis.” Ta mühatas naerda ja vangutas pead, kuid märkas Selia pilku vastuseks tumenevat.

      „Ma ei mõelnud seda halvasti, proua,” lisas Ragen. „Ta oli ka minu sõber. Lihtsalt… meie, sõnumitoojate hulgas ei leia just paljud endale katust pea kohale, voodit külje alla ega noort abikaasat kõrvale. Enamasti saab öö meid enne kätte, te ju mõistate?”

      „Mõistan,” kostis Selia. „Kas teil on naine, Ragen?” küsis ta.

      „Jaa,” ütles sõnumitooja, „ehkki tema rõõmuks ja enda meelepahaks näen ma oma mära sagedamini kui oma pruuti.” Ta naeris, ajades segadusse Arleni, kelle meelest polnud naljakas, kui naine oma mehe järele ei igatsenud.

      Selia ei paistnud seda märkavat. „Aga kui te teda üldse ei näeks?” küsis asulavanem. „Kui teid seoksidki temaga vaid kirjad, mis saabuvad kord aastas? Mis tunne teil siis oleks kuulda, et kirjad hilinevad veel pool aastat? Siin asulas on neid, kel leidub Vabades Linnades sugulasi. Nood lahkusid koos ühe või teise sõnumitoojaga, mõned juba kaks inimpõlve tagasi. Need inimesed ei tule enam koju, Ragen. Peale kirjade pole meil nendega muud sidet, ega neil meiega.”

      „Olen teiega täiesti nõus, proua,” lausus Ragen, „kuid see otsus pole minu teha. Hertsog…”

      „Aga te ju kohtute hertsogiga, kui tagasi pöördute, eks?” küsis Selia.

      „Tõepoolest,” kinnitas mees.

      „Kas panen sõnumi teile kirjalikult kaasa?” küsis Selia.

      Ragen naeratas. „Usun, et mulle jääb niigi meelde, proua.”

      „Vaadake siis, et te ei unusta.”

      Ragen kummardas taas, veelgi sügavamalt. „Andke andeks, et saabusin külla sellisel süngel päeval,” ütles ta, pilk vilksamas matuseriidale.

      „Me ei saa ära hoida vihma, tuult ega külma,” vastas Selia. „Ega ka maaaluste rünnakuid. Seega peab elu minema edasi nende asjade kiuste.”

      „Elu lähebki edasi,” nõustus Ragen, „aga kui mina või mu laulik saame kuidagi aidata… Jõudu on mul küllalt ning maa-aluste tekitatud haavu olen ravinud palju kordi.”

      „Teie laulik juba aitabki,” tähendas Selia, noogutades noormehe poole, kes laulis ja tegi trikke, „lõbustades noorukesi, sellal kui täiskasvanud töötavad. Mis teisse puutub, siis on mul lähipäevadel kõvasti tegemist, kui tahame sellest kaotusest toibuda. Mul pole aega posti kätte viia ega lugeda ette neile, kes pole ise lugema õppinud.”

      „Neile, kes lugeda ei oska, võin ma lugeda küll, proua,” ütles Ragen, „kuid ma ei tunne teie asulat küllalt hästi, et kirju kätte toimetada.”

      „Selleks polegi vajadust,” lausus Selia, lükates ette Arleni. „Meie Arlen juhatab teid Kesktanumale kaupluse juurde. Andke kirjad ja pakid Rusco Kuldile, kui talle soola viite. Nüüd, kus sool on kohal, tulevad peaaegu kõik jooksuga, ja Rusco on asulas üks väheseid, kes oskab lugeda ning arvutada. See vana suli kindlasti viriseb ja nõuab, et talle makstaks, aga teie teatage talle, et rasketel aegadel peab terve asula õla alla panema. Öelge, et ta jagaks kirjad laiali ning loeks ette neile, kes ise ei oska, muidu ei liiguta ma sõrmegi järgmine kord, kui inimesed tahavad teda oksa tõmmata.”

      Ragen vaatas Seliale terase pilguga otsa, katsudes vahest ehk aru saada, kas naine naljatab, kuid tolle tardunud ilme ei reetnud midagi. Mees kummardas jälle.

      „Tehke siis ruttu,” käsutas Selia. „Sammu marss, siis jõuate mõlemad selleks ajaks tagasi, kui kõik hakkavad siit õhtu eel lahkuma. Kui teie ei taha laulikuga Ruscole toa eest maksta, siis pakub iga siinolija teile kindlasti rõõmuga öömaja.” Ta viipas käega, et nad kahekesi minema hakkaksid, ning pöördus, et hurjutada neid, kes olid töö katkestanud ja vahtisid uustulnukaid.

* * *

      „Kas ta mõjub alati nii… jõuliselt?” küsis Ragen Arleni käest, kui nad kõndisid laulikuni, kes etendas kõige noorematele lastele pantomiimi. Ülejäänud olid kamandatud tagasi tööle.

      Arlen turtsatas. „Te peaksite kuulma, kuidas ta räägib hallhabemetega. Teil vedas, et ta teid ära ei nülginud, kui teda „Viljatuks” kutsusite.”

      „Graig ütles, et kõik kutsuvad teda nõnda,” lausus Ragen.

      „Kutsuvadki,” kinnitas Arlen, „aga mitte tema kuuldes, kui nad just ei soovi maa-alusel sarvist haarata. Kõik hüppavad, kui Selia käsib.”

      Ragen mühatas naerda. „Ja ise on ta veel vanatütar,” muigas ta. „Seal, kust mina tulen, hüppavad kõik vaid emade käsu peale.”

      „Mis vahet seal on?” küsis Arlen.

      Ragen kehitas õlgu. „Ega ma õigupoolest ei tea,” möönis ta. „Lihtsalt Milnis käivad asjad nõnda. Inimesed lükkavad maailma liikvele ja emad sünnitavad inimesi, seega nende sõna maksab.”

      „Siin ei käi see niiviisi,” ütles Arlen.

      „Väikestes asulates ei käi see kunagi nii,” kostis Ragen. „Inimesi on selleks liiga vähe. Aga Vabades Linnades on teisiti. Kui Miln välja arvata, ei anta linnades naistele eriti hääleõigust.”

      „See tundub samuti tobe,” pomises Arlen.

      „See ongi tobe,” nõustus Ragen.

      Sõnumitooja seisatas ning ulatas Arlenile oma hobuse ratsmed. „Oota üks hetk,” ütles ta ning suundus lauliku poole. Kaks meest astusid kõrvale, et vestelda, ja Arlen nägi, kuidas lauliku näoilme taas muutus – see oli algul vihane, seejärel pahur ning viimaks alistuv, kui ta püüdis vaielda Rageniga, kelle näol püsis kogu aja tardunud ilme.

      Pilku laulikult pööramata viipas sõnumitooja käega Arlenile, kes tõi ratsu nende juurde.

      „…ei huvita, kui väsinud sa oled,” kõneles Ragen parajasti käheda sosinaga. „Neil inimestel on käsil vastik töö, ja kui sa pead ka terve pärastlõuna tantsima-žongleerima, et laste tähelepanu senikaua mujal hoida, siis, neetud, seda sa ka teed! Nüüd aga naerata ja hakka pihta!” Ta kahmas Arlenilt ratsmed ning viskas mehele.

      Arlen silmitses põhjalikult noore lauliku nägu, mis oli täis meelepaha ja hirmu, enne kui laulik poissi tähele