Maalingutega mees. Peter V. Brett

karjatas Marea, käsi suul. „Ma unustasin ta aia külge!”

      „Las ta jääb,” ütles Jeph. „Tõmba uks kinni.”

      „Mida?” hüüatas Arlen, uskumata oma kõrvu. Ta pöördus kannal ringi, et isale otsa vaadata.

      „Tee on alles vaba!” karjus Marea ning sööstis majast välja.

      „Marea, ei!” karjatas Silvy talle järele joostes.

      Ka Arlen jooksis ukse juurde, aga enne haaras Jeph tema tööpükste traksidest kinni ja sikutas ta tagasi. „Jää tuppa!” käsutas isa uksele minnes.

      Arlen tuikus korraks tahapoole, aga pani siis uuesti jooksu. Jeph ja Norine olid väljas verandal, kuid püsisid välimiste loitsude piires. Kui Arlen verandale jõudis, lippas koer temast mööda majja, kaelanöör ikka veel järele lohisemas.

      Väljas õuel ulgus tuul ja vihmapiisad nõelasid nagu putukad. Ta nägi Mareat ja ema tagasi maja poole jooksmas ning samal hetkel hakkasid deemonid kerkima. Tuledeemonid tulid esimesena nagu alati, nende udused kogud tõusmas maapinnast. Need kõige väiksemad maa-alused küürutasid kuju võttes neljakäpakil, õlakõrgus vaevalt kaheksateist tolli. Nende silmad, ninasõõrmed ja suu kumendasid suitsuselt.

      „Jookse, Silvy!” kisendas Jeph. „Jookse!”

      Jäi mulje, et nad jõuavadki, aga siis Marea komistas ja kukkus. Silvy pöördus teda aitama ning selsamal hetkel kehastus esimene maa-alune. Arlen tahtis ema juurde joosta, kuid Norine pigistas teda kinni hoides kõvasti ta käsivart.

      „Ära ole rumal,” sisistas naine.

      „Tõuse püsti!” anus Silvy, sikutades Marea käsivart.

      „Mu pahkluu!” karjus Marea. „Ma ei saa! Mine ilma minuta!”

      „Öö võtku, seda ma ei tee!” urises Silvy. „Jeph!” hüüdis ta. „Aita meid!”

      Nüüd võtsid maa-alused kuju juba kõikjal õues. Jeph seisis tardunult, sellal kui elukad naisi märkasid ja heameelest kriisates nende poole sööstsid.

      „Lase lahti!” urises Arlen, astudes valusalt Norine’i varvastele. Norine kiunatas ning Arlen tõmbas käe vabaks. Ta haaras lähima käepärase relva, puust piimaämbri, ja jooksis õuele.

      „Arlen, ei!” karjatas Jeph, kuid Arlen ei kuulanud teda enam.

      Üks suure kassi mõõtu tuledeemon hüppas Silvyle turja ning ema kisendas, kui küünised tungisid sügavale ihusse, kiskudes kleidiselja veristeks räbalateks. Silvy õlalt sülitas maa-alune Mareale tuld näkku. Marea kriiskas, tema nahk sulas ja juuksed süttisid.

      Järgmisel hetkel oli Arlen seal, viibutades kõigest jõust ämbrit. Hoop küll purustas selle, kuid deemon paiskus ema seljast maha. Ema lõi tuikuma, aga Arlen toetas teda. Neid piiras nüüd veelgi tuledeemoneid, sellal kui tuuledeemonid hakkasid tiibu sirutama ning tosinkond jardi eemal võttis kuju üks kivideemon.

      Silvy ägas, kuid tõusis jalule. Arlen tiris teda piinades karjuvast Mareast eemale, ent tuledeemonid tõkestasid tagasitee majja. Kivideemon märkas neid samuti ja ründas. Mõned tuuledeemonid, kes valmistusid õhku tõusma, jäid kogukale elajale ette ning tolle küünised lennutasid neid eemale sama hõlpsasti, nagu sirp lõikab maisikõrsi. Nad vuhisesid vigastatuna läbi õhu ning tuledeemonid kargasid neile kallale, rebides nad tükkideks.

      Viivitus kestis vaid hetke, aga Arlen kasutas selle ära, tõmmates ema majast eemale. Ka lauda juurde ei pääsenud, kuid tee loomaaedikusse oli alles vaba, kui nad suudavad maa-alustest kiiremini teha. Silvy kisendas, ja Arlen ei teadnud, kas valust või hirmust, aga naine komberdas poja kannul, pidades laiast seelikusabast hoolimata sammu.

      Kui poiss jooksu pistis, tegid seda ka neid pooleldi ümbritsenud tuledeemonid. Vihm tihenes ning tuul ulgus. Välk lõhestas taeva, valgustades nende jälitajaid ja loomaaedikut, mis oli nii lähedal, kuid ometi nii kaugel.

      Maapind õuel oli märjaks saanud ja libe, aga hirm kannustas neid tagant ning nad ei kukkunud. Kivideemoni sammud kõmisesid nagu kõu, kui elukas ründas, jõudes üha lähemale ja pannes maapinna oma jalge all vappuma.

      Aedikute juures jäi Arlen libastudes seisma ja pusis värava kallal. Selle viivu murdosa jooksul jõudsid tuledeemonid järele, küllalt ligidale, et kasutada oma kõige tapvamat relva. Nad sülgasid tuld ning leegid tabasid Arlenit ja ta ema. Vahemaa küll kahandas palangu jõudu, aga ometi tundis poiss riideid süttivat ning põlevate juuste lõhna. Teda haaras valuvahk, kuid ta ei teinud välja, saades aedikuvärava viimaks lahti. Ta tahtis juba ema väravast sisse toimetada, kui veel üks tuledeemon kallale kargas, surudes küüned sügavale ema rinda. Arlen kiskus ema hooga aedikusse. Kui nad loitsumärkide taha astusid, pääses Silvy vabalt läbi, ent võluvägi loitis ja maa-alune paisati tagasi. Eluka küünised, mis olid kõvasti Silvy külge klammerdunud, vallandusid, rebides ihu üleni verele.

      Nende riided põlesid ikka veel. Haarates kätega Silvy ümbert kinni, viskus Arlen koos temaga maha, tõrjudes põrutava löögi oma kehaga, ning seejärel veeresid nad leeke kustutades poris.

      Väravat polnud võimalik sulgeda. Deemonid tiirutasid nüüd ümber aediku, pekseldes vastu loitsuvõrku, pannes võlujõu loitma igal pool, kus nad võrku riivasid. Aga värav polnudki tähtis. Ega ka tara. Niikaua kui loitsupostid vastu peavad, on nad maa-aluste eest kaitstud.

      Kuid nad ei olnud kaitstud ilma eest. Külma vihma muudkui kallas, selle lõikavad valingud piitsutasid neid. Pikali vajunud Silvy ei suutnud enam tõusta. Ta oli üleni vere ja mudaga koos ning Arlen ei teadnud, kas ema kannatab välja mõlemad, nii haavad kui ka vihma.

      Ta komberdas küna juurde ja lõi selle jalaga ümber, tõugates sigade lõpetamata õhtusöögi jäänused porri. Arlen nägi, kuidas kivideemon ründab loitsuvõrku, aga võlujõud ei andnud järele ning deemon ei pääsenud läbi. Välgusähvatuste ja deemonite tulepursete valgel silmas ta Mareat, keda kattis tuledeemonite parv, nood rebisid naise küljest tükke ja tantsisklesid eemale õgima.

      Hetke pärast loobus ka kivideemon, trampides sinna ja kahmates vägeva küünisega Marea jalast, nagu mõni julmur krabab kinni kassi. Tuledeemonid pudenesid laiali, kui kivideemon viibutas naist õhus. Marea kähises ning Arlen taipas õudusega, et naine elab veel. Ta kisendas ning mõtles, kas söösta loitsuvõrgu tagant välja ja püüda naise juurde jõuda. Kuid siis virutas deemon naise õõvastava raksatusega vastu maad.

      Arlen pöördus eemale, enne kui elajas jõudis sööma hakata, ning kallav vihm pesi ta pisarad näolt. Küna Silvy juurde sikutanud, kiskus ta ära ema seelikupalistuse ja lasi sel vihma käes liguneda. Ta puhastas ema haavad porist nii hästi kui sai ning sidus ribadeks kistud palistusega kinni. See polnud puhas, aga ikkagi puhtam kui seaaediku pori.

      Ema värises, niisiis surus ta end ema vastu, et teda soojendada, ning tõmbas haisva küna neile peale, et see kaitseks neid paduvihma eest ja varjaks pilgu eest irvitavad deemonid.

      Kui ta küna serva langetas, sähvis välk veel korra. Kõige viimasena nägi ta oma isa, kes seisis ikka veel tardunult verandal.

      Kui seal väljas oleksid sina… või sinu ema… meenusid Arlenile isa sõnad. Aga lubadustest hoolimata näis, et Jeph Põldajat ei pane miski võitlema.

* * *

      Öö möödus lõpmata aeglaselt; polnud lootustki magama jääda. Vihmapiisad trummeldasid künal ühtlases rütmis, piserdades neile peale siseküljele kleepunud rokajäänuseid. Pori, milles nad lamasid, oli külm ning lehkas seasita järele. Silvy vappus palavikus ning Arlen embas teda kõvasti, püüdes oma vähest kehasoojust emale edasi anda. Tema enda käed ja jalad olid tuimad.

      Meeleheide võttis võimust ning ta nuttis ema õla vastas. Aga ema oigas ja patsutas ta kätt ning see lihtne vaistlik liigutus peletas minema hirmu ja pettumuse ja valu.

      Ta oli võidelnud deemoniga ning ellu jäänud. Ta oli seisnud deemoneid täis õuel ning pääsenud eluga. Maa-alused võisid ju olla surematud, aga neid oli võimalik üle kavaldada. Neist oli võimalik kiiremini joosta.

      Ja nagu kivideemon