Maalingutega mees. Peter V. Brett

Читать онлайн.
Название Maalingutega mees
Автор произведения Peter V. Brett
Жанр Героическая фантастика
Серия
Издательство Героическая фантастика
Год выпуска 2016
isbn 9789985337684



Скачать книгу

alingutega mees

      Otzile, algupärasele Maalingutega Mehele

Tänuavaldused

      Eriline tänu kõigile, kes seda raamatut prooviks lugesid: Dani Myke, Amelia, Neil, Matt, Joshua, Steve, ema, isa, Trisha, Netta ja Cobbie. Teie nõuanded ning julgustav suhtumine aitasid muuta hobi millekski enamaks. Samuti tahan tänada oma toimetajaid Lizi ja Emmat, kes riskisid uue autoriga ning õhutasid mind tõstma latti enese jaoks veelgi kõrgemale. Ilma teieta poleks ma hakkama saanud.

      I OSA

      OJAÄÄRSE

      319

      pärast Naasmist

      1. RÜNNAKU TAGAJÄRJED

      319 pN

      Suure sarve hääl kaikus.

      Arlen katkestas töö, tõstes pilgu puhtasse lavendlikarva koidutaevasse. Udu rippus alles õhus ja sellega kaasnes niiske kirbe lõhn, mis oli liigagi tuttav. Tema kõhukoopas tärkas tasakesi hirm, kui ta hommikuvaikuses ootas, lootes, et oli häält endale ette kujutanud. Ta oli üheteistkümneaastane.

      Järgnes paus ning siis puhus sarv kiiresti kaks korda järjest. Üks pikk ja kaks lühikest tähendas lõuna- ja idakaart. Metsaveeret. Tema isal oli puuraidurite hulgas sõpru. Arleni selja taga avanes majauks ning ta teadis, et seal seisab ema, mõlemad käed suu ees.

      Arlen asus uuesti tööle, teda polnud vaja tagant kiirustada. Mõni töö kannatas päevakese oodata, kuid loomad tuli ikkagi sööta ja lehmad lüpsta. Ta jättis loomad lautadesse ja avas heinaküünid, andis sigadele roka ette ning jooksis puust piimaämbri järele. Ema kükitas juba esimese lehma udara taga. Poiss kahmas teise järi ja nad leidsid töös ühise rütmi, piim trummeldamas vastu puust ämbripõhja nagu matusemarss.

      Kui nad liikusid edasi kahe järgmise lehma juurde, nägi Arlen, et isa rakendab vankri ette nende kõige tugevamat hobust, viieaastast raudjat mära, kelle nimi oli Preilna. Askeldava isa näoilme oli morn.

      Mida nad seekord eest leiavad?

      Peagi olid nad juba vankris ja kihutasid väikese metsaservale jääva kobarküla poole. Seal oli ohtlik – lähima loitsumärkidega ehitiseni oli rohkem kui tund aega joosta –, aga puitu läks ju tarvis. Arleni ema, kulunud suurrätt ümber, kallistas teda sõidu ajal kõvasti.

      „Ma olen suur poiss,” kaebas Arlen. „Sa ei pea mind kallistama nagu pisikest last. Ma ei karda.” See polnud päriselt tõsi, kuid ta ei tahtnud, et teised lapsed näeksid teda saabudes ema külge klammerdumas. Nad narrisid teda juba niigi küllalt.

      „Mina kardan,” kostis ema. „Mis siis, kui hoopis mind peab kallistama?”

      Ühtäkki uhkust tundes puges Arlen jälle ema ligi, kui nad mööda teed sõitsid. Ema ei petnud teda kunagi ära, aga teadis sellegipoolest alati, mida öelda.

      Ammu enne sihtkohta jõudmist teatas tihke suitsusammas neile rohkem, kui nad oleksid soovinud. Põletati surnuid. Ja see, et tuleriidad olid süüdatud nii varakult, ilma et oleks kõiki palvetama saabujaid ära oodatud, tähendas, et surnuid on palju. Liiga palju, et igaühe juures palvetada, kui taheti tööga enne videvikku valmis saada.

      Arleni isa talust oli Metsaveerele üle viie miili. Kui nad kohale jõudsid, olid viimasedki põlema jäänud majakesed kustutatud, kuigi tõtt-öelda polnud tuli suurt midagi alles jätnud. Viisteist maja; kõik muutunud rusudeks ja tuhaks.

      „Puiduvirnad samuti,” sõnas Arleni isa, sülitades üle vankriserva. Ta nõksatas lõuaga mustendavate riismete poole, mis olid järele jäänud terve hooaja raiepuidust. Arlen krimpsutas nägu mõtte peale, kuidas logisev aedik, milles hoiti loomi, peab vastu pidama veel ühe aasta, ja tundis end otsekohe süüdlaslikult. Lõppude lõpuks oli see ju ainult puit.

      Kui vanker peatus, astus lähemale nende asula vanem. Selia, keda Arleni ema mõnikord kutsus Selia Viljatuks, oli vintske naisterahvas, pikka kasvu ja kõhn, otsekui pargitud nahaga. Tema pikad hallid juuksed olid seotud tihedasse krunni ning oma suurrätti kandis ta nagu ametimärki. Ta ei kannatanud vastuvaidlemist ja Arlen oli korduvalt tema malakalt õpetust saanud, kuid täna mõjus naise kohalolu poisile rahustavalt. Nagu isa, nii tekitas ka Selia Arlenis kuidagi julge tunde. Ehkki Selia polnud ise kunagi lapsi sünnitanud, käitus ta nõnda, nagu oleksid kõik Ojaäärsel tema lapsed. Vähesed olid sama targad kui tema, ja sama kangekaelseid leidus veelgi vähem. Selia soosing näis pakkuvat kaitset kogu maailma vastu.

      „Hea, et sa tulid, Jeph,” ütles Selia Arleni isale. „Tere, Silvy ja nooruke Arlen,” jätkas ta nende poole noogutades. „Me vajame kõiki abikäsi. Ka poisist on kasu.”

      Arleni isa uratas vankrist maha ronides. „Tõin oma tööriistad kaasa,” vastas ta. „Näita aga, kus käed külge lüüa.”

      Arlen korjas väärtuslikud tööriistad vankri tagaosast kokku. Ojaäärsel nappis metalli, ja isa oli uhke oma kahe labida, kirka ning sae üle. Neid kõiki läheb täna ohtrasti tarvis.

      „Kui mitu hukkunut?” küsis Jeph, kuigi jäi mulje, et tegelikult ei taha ta teada.

      „Kakskümmend seitse,” vastas Selia. Silvy ägas ning kattis kätega suu, pisarad silmi valgumas. Jeph sülitas jälle.

      „Kas ellujäänuid on?” küsis ta.

      „Mõned,” ütles Selia. „Manie,” osutas ta sauaga ühe poisikese poole, kes seisis, silmad pärani, matuseriida juures, „jooksis pimedas minu maja juurde välja.”

      Silvy ahmis õhku. Mitte keegi polnud veel nii kaugele jooksnud ja ellu jäänud. „Brine Puuraiduri kodu loitsud pidasid enamiku ööd vastu,” jätkas Selia. „Tema ja ta pere nägid kõike pealt. Mõned teisedki põgenesid maa-aluste eest ja leidsid seal varjupaiga, kuni tuli levis laiali ja nende katus süttis. Nad ootasid põlevas majas, kuni talad hakkasid murduma, ning riskisid siis veidi enne koitu välja minna. Maa-alused tapsid Brine’i naise Meena ja nende poja Pouli, kuid ülejäänud pääsesid. Põletushaavad paranevad ja lapsed toibuvad üsna varsti, teised aga…”

      Tal polnud vaja lauset lõpetada. Deemonirünnaku üle elanud surid sageli õige pea. Mitte kõik, isegi mitte suurem osa, aga küllalt paljud. Mõned võtsid endalt ise elu, teised üksnes põrnitsesid tuimalt, keeldudes söömast-joomast, kuni hinge heitsid. Räägiti, et rünnak on tõeliselt üle elatud alles siis, kui möödas on aasta ning üks päev.

      „Tosin inimest on ikka veel kadunud,” ütles Selia üsna lootusetul häälel.

      „Me kaevame nad välja,” kinnitas Jeph süngelt, silmitsedes kokkuvarisenud maju, millest mitmed alles tossasid. Puuraidurid ehitasid oma kodud enamasti kivist, et tulekahjude eest kaitstud olla, ent kui loitsumärgid alt vedasid ning ühte kohta kogunes piisavalt tuledeemoneid, võis süttida isegi kivi.

      Jeph liitus teiste meeste ja mõne tugevama naisega, ja üheskoos koristati rususid ning kärutati surnuid matuseriidale. Endastki mõista tuli surnukehad põletada. Keegi ei tahtnud, et teda maetaks samasse maapinda, kust igal öösel kerkisid deemonid. Hingekarjane Harral, käärinud üles rüüvarrukad ja paljastanud jämedad käsivarred, tõstis kõik surnud ise riidale, pomisedes palveid ning joonistades õhku loitsumärke, kui leegid neid õgisid.

      Silvy ühines teiste naistega, kes kogusid nooremad lapsed kokku ja hoolitsesid haavatute eest Ojaäärse taimetundja, Coline Tubli valvsa pilgu all. Kuid ellujäänute valu ei leevendanud ükski ravimtaim. Brine Puuraidur, keda hüüti ka Brine Laiaõlgseks, oli mees nagu karu, kes tavatses mürinal naerdes Arlenit õhku loopida, kui nad tulid endale puitu kauplema. Nüüd istus Brine oma maja varemete kõrval tuhas, tagudes pead aeglaselt vastu mustunud seina. Ta pomises endamisi ja hoidis kätega keha ümbert kinni, nagu oleks tal külm.

      Arlen ning ülejäänud lapsed pandi tööle vett tassima ja sorteerima puudevirnu, et otsida kasutuskõlblikuks jäänud puitu. Mõned soojad kuud olid sel aastal veel ees, aga terve talve jaoks polnud enam aega puid raiuda. Tänavu tuleb jälle sõnnikut põletada, mis paneb maja haisema.

      Taas kord kihvatas Arlenis süütunne. Tema ei lamanud matuseriidal ega tagunud pead vastu seina, olles kõigest ilma jäänud. Sõnniku järele lehkav maja polnud sugugi halvim saatus.

      Hommiku edenedes saabus üha rohkem külaelanikke. Tuues kaasa oma pered ja niipalju varusid, kui saadi