Võluv soolestik. Kogu tõde ühe alahinnatud elundi kohta. Giulia Enders

pikemat aega mandlites peita suudab ja seal istudes immuunsüsteemi ärritab. Viimase kolmekümne aasta jooksul on arstid sageli kirjeldanud juhtumeid, kus pärast mandlite eemaldamist leevenes ka nahahaigus või raviti see hoopis välja. Sellepärast uurisid Islandi ja USA teadlased 2011. aastal seda seost lähemalt. Nad jagasid 29 sageli kurguvalu põdevat psoriaasipatsienti kahte rühma. Pooled lasid mandlid eemaldada, pooled mitte. 13 inimesel 15-st, kes lasid mandlid välja võtta, kulges haigus pärastpoole tunduvalt kergemalt ja seda pika aja jooksul. Nende tervises, kellel mandlid alles jäid, ei täheldatud erilisi muutusi. Ka reumaatiliste haiguste puhul tuleb tänapäeval kõne alla mandlite eemaldamine, kui on tekkinud kahtlus, et mandlid on haiguse põhjustajad.

      Olgu mandlid alles või mitte – mõlema olukorra kasuks räägivad mitmed argumendid. Neil, kes juba varases eas kurgumandlitest loobuma peavad, pole põhjust muretseda, et immuunsüsteem seetõttu kõikidest suust tulevatest tähtsatest õppetundidest ilma jääb! Selle ülesande võtavad õnneks enda kanda keelemandel ja kurgumandel. Need, kellel mandlid alles on, ei peaks samuti kartma peitupugenud baktereid. Paljudel inimestel polegi mandlites nii sügavaid vagusid ja seega pole ka nendega kaasnevaid probleeme. Keelemandel ja tema kaaslased ei paku haigusetekitajatele peaaegu kunagi pelgupaika. Need on teistsuguse ülesehitusega – neil on näärmed, mille abil nad end reeglipäraste vaheaegade järel ise puhastavad.

      Meie suus toimub kogu aeg midagi: süljepunktid tulistavad välja mutsiinivõrke, hoolitsevad meie hammaste eest ja kaitsevad meid liialt suure tundlikkuse eest. Neeluring hoiab võõrastel silma peal ja valmistab nii ette oma immuunsõdurite armeed. Meil poleks kõike seda vaja, kui suust tagapool enam midagi ei toimuks. Suu on ikkagi ainuke sissepääs maailma, kus võõrast saab oma.

      Soolestiku ülesehitus

      On asju, mis valmistavad pettumuse, kui neid paremini tundma õppida. Reklaamis nähtud šokolaadivahvleid ei küpsetagi suure armastuse saatel Baieri rahvarõivais koduperenaine, need tulevad hoopis ühe neoontorudega valgustatud vabrikuhoone konveierilindilt. Koolis ei ole üldse nii lõbus, nagu esimesel koolipäeval tundus. Eluteatri lava taga oleme kõik üles mukkimata. Seal leidub palju sellist, mis eemalt hoopis parem välja näeb kui lähedalt.

      Soolestiku puhul see nii ei ole. Sooletoru paistab eemalt veider. Suu tagaosas saab alguse kahesentimeetrise läbimõõduga allapoole suunduv söögitoru, mis teeb mao ülaosa juures kõrvalepõike ja ühineb siis maoga külje pealt. Mao parem pool on vasakust palju lühem – sellepärast painutab magu end poolkuukujuliseks vildakaks paunakeseks. Peensool lookleb kõige oma seitsme meetriga sihitult kord paremale, kord vasakule, kuni läheb viimaks üle jämesooleks. Selle küljes ripub omakorda esmapilgul tarbetu pimesool, kes ei oska peale põletikku jäämise midagi muud teha. Peale selle on jämesoolel selgelt eristatavad väljasopistused. Välja näeb see nagu nukker pärlikee imitatsioon. Eemalt jälgides on sooletoru parajalt ilmetu, sarmitu ja ebasümmeetriline voolik.

      Sellepärast vaatamegi nüüd asja korraks distantsilt. Meie kehas pole ühtegi teist organit, mis muutuks lähemale suumides järjest ja järjest põnevamaks. Mida rohkem me soolestiku kohta teame, seda ilusamaks ta läheb. Vaatamegi järgmisena kõige tähelepanuväärsemad kohad täpsemalt üle.

      Rohmakas söögitoru

      Kõigepealt hakkab silma, et söögitoru ei oska sihtida. Selle asemel et tulla lühimat teed pidi ja kohe üleval võtta kurss mao keskkoha peale, jõuab ta sihile mao paremal küljel. Geniaalne malekäik. Teeb küll väikese ringi sisse, aga asi on seda väärt. Kui me kõnnime, kahekordistub surve kõhus iga viimase kui sammu ajal, sest me pingutame kõhulihaseid. Naerdes ja köhides kasvab surve lausa neljakordseks. Kuna kõht surub altpoolt maole peale, oleks asi halvasti, kui söögitoru maabuks täpselt mao ülaosa keskel. Kuna ta on üle viidud külje peale, langeb talle ainult osa survest. Kui ennast pärast sööki liigutame, pole meil seetõttu vaja igal sammul röhitseda. Tõsise naeruhoo puhul oleme nutikale sopikesele ja tema sulgurmehhanismidele tänu võlgu selle eest, et meie naeru saadavad rõõmsad puuksatused ehk ainult haruharva. Naeruoksendamisest ei ole keegi üldse kuulnudki.

      Küljel asuva sissepääsu kaasnähtuseks on maopõis. Röntgenipiltidel on näha seda mao ülemises osas paiknevat õhukotikest. Õhk tõuseb ju ülespoole ega otsi kõigepealt külgmist väljapääsu. Sellepärast peavad paljud inimesed röhitsemiseks natuke õhku alla neelama. Neelamise ajal liigub söögitoru avaus õhupõiele pisut lähemale ja röhitsus saab hopsti vabadusse tõusta. Kes tahab lamades röhitseda, sellel õnnestub see palju lihtsamini vasakul küljel olles. Surve all oleva kõhuga kogu aeg paremal küljel lamades peaks ennast vahepeal lihtsalt teisele küljele keerama.

      Ka söögitoru rohmakas välimus muutub ilusamaks, kui esmapilgul paistis. Kui täpsemalt ja lähemalt vaadata, on näha, kuidas mõned lihaskiud spiraalina söögitoru ümber looklevad. Nemad põhjustavadki rohmakaid liigutusi. Kui nad sirgeks tõmmata, siis nad ei rebene, vaid tõmbuvad lauatelefoni kuuldetoru juhtme kombel spiraalina kokku. Söögitoru on kiududest krookpaela abil ühendatud selgrooga. Kui istume sirgelt ja vaatame üles, tõmbame söögitoru sirgu. Ta läheb nii kitsamaks ja sulgub kindlamalt nii alumises kui ka ülemises otsas. Seega on hapude röhitsuste vältimiseks pärast külluslikku söömaaega parem sirgelt istuda või seista ja mitte kägarasse tõmbuda.

      Pildil: Maos oleva õhu paremaks kujutamiseks on joonistatud vastupidine pilt röntgenipildist. Tavalisel röntgenipildil paistavad tihked materjalid, nagu hambad ja luud, heledana, ja vähem tihked piirkonnad, nagu maos ja kopsudes olev õhk, tumedana.

      Vildakas maopaunake

      Magu paikneb tunduvalt kõrgemal kui arvame. Ta algab natuke maad vasakust rinnanibust allpool ja ulatub parema roidekaare alla. Kõik, mis selle vildaka pauna piirkonnas valu teeb, ei ole magu. Kuigi paljud inimesed arvavad, et nende maol on midagi viga, on probleem tegelikult soolestikus. Mao peale toetuvad süda ja kopsud. Sellepärast on raskem sügavalt sisse hingata, kui oleme õige tublisti söönud.

      Perearstidele jääb sageli kahe silma vahele Roemheldi sündroom. Makku koguneb nii palju õhku, et see hakkab altpoolt südamele ja sisikonna närvidele peale suruma. Asjaosalised reageerivad sellele erinevalt. Võib tekkida peapööritus või hakata halb. Mõnel läheb asi nii kaugele, et neil tekivad hirmutunne või hingamisraskused, teised tunnevad lausa tugevat valu rinnus nagu infarkti ajal. Arstid kohtlevad selliseid inimesi sageli liialt kartlike simulantidena, kes kõike ainult ette kujutavad. Rohkem abi oleks küsimusest: „Kas olete proovinud röhitseda või kõhutuult lasta?” Pikas plaanis tuleb järgida ettekirjutust loobuda puhitusi tekitavast toidust, taastada mao- ja soolefloora ning loobuda ka alkoholi tarbimisest suurtes kogustes. Alkohol võib gaase tekitavate bakterite arvu suurendada kuni tuhat korda. Nimelt kasutavad mõned bakterid alkoholi toiduna (mõnikord on seda maitset tunda käärima läinud puuviljades). Kui soolestikus istuvad usinad gaasitootjad, saab öisest diskost hommikune trompetikontsert. Säh sulle siis, et „alkohol desinfitseerib”!

      Ja nüüd mao muljetavaldava kuju juurde. Mao üks külg on teisest palju pikem, nii peab see organ ennast kõverasse painutama. Seeläbi tekivad mao sisemuses suured voldid. Võib öelda ka, et magu mängib seedimisorganite seas Quasimodo rolli. Aga tema vormitul välimusel on sügavam mõte sees. Kui neelame lonksu vett, saab vedelik söögitorust otse piki mao paremat, lühemat külge voolata ja maabub joonelt peensoole ukse taha. Toit aga potsatab mao suuremasse poolde. Nii eraldab seedimispaun äärmise hoolikusega üksteisest selle, mida on vaja peenemaks sõtkuda ja mida võib kiiremas korras edasi saata. Magu pole üldse vildakas, tal on lihtsalt kaks eksperdi oskustega külge. Üks saab paremini hakkama vedelikega, teine tahke kaubaga. Kaks magu, kui nii võib väljenduda.

      Ringi keerutav peensool

      Kõhus asub kolm kuni kuus meetrit pikk peensool. Ta on seal üsna vabalt, silmus silmuse järel. Kui meie batuudil hüppame, põrkab ka tema kaasa. Kui istume lendu alustavas lennukis, pressitakse ka tema tooli seljatoe poole. Kui tantsime, keksib ka tema reipalt siia-sinna. Ja kui me kõhuvalu käes vaeveldes nägu kõverdame, võtavad tema lihased pingutades peaaegu sama kuju.

      Ainult vähesed inimesed