Sa oled alati kohal. Teadveloleku meditatsioon igapäevaelus. Jon Kabat-Zinn

kui olla täielikult igas hetkes. Mitte midagi tehes. Sellised mittetegemise hetked on ehk suurim kingitus, mida saab iseenesele teha.

      Thoreau istus sageli oma ukselävel tundide kaupa ja lihtsalt vaatas, lihtsalt kuulas, kui päike liikus üle taeva ning valgus ja varjud hoomamatult vaheldusid.

      Tuli ette aegu, kus ma ei raatsinud käesoleva hetke võlu ohvriks tuua ühelegi tööle, olgu vaimsele või kehalisele. Ma ei armasta lahtriteks jagatud elu. Mõnel suvehommikul istusin ma pärast tavapärast kümblust päevatõusust lõunani mõtteisse süvenenult oma päikesele avatud uksel keset mände ja hikkoripuid ja sumahhe, segamatus üksinduses ja rahus, kuna linnud ümberringi laulsid või hääletult läbi mu toa sähvisid, kuni läänepoolsesse aknasse langev päike või eemalt maanteelt kostev teelise vankrihääl meenutasid mulle aja kulgu. Säärastel kordadel ma kasvasin, nagu kasvab mais öisel ajal, ning see oli hoopis parem kui mis tahes käsitsitöö. Pole võimalik seda aega mu elupäevadest maha arvata, pigem oli see tohutu lisa mu määratud osale. Mulle sai selgeks, mida mõtlevad hommikumaalased süüvimuse ja toimetustest loobumisega. Enamiku ajast ei pannud ma tundide möödumist tähele. Päev edenes otsekui selleks, et heita valgust minu teosele: alles oli hommik, ja näe, juba on õhtu – ja ometi pole ma korda saatnud midagi erilist. Ma ei osanud lindude kombel laulda, küll aga naeratasin ma vaikselt oma jätkuva hea õnne pärast. Nõnda nagu oli oma sädin varblasel, kes istus mu ukse all hikkoripuul, nii oli minul oma kõkatus või tasane lõõritus, mida tema minu pesast kuulda võis.

THOREAU, „WALDEN” (ERKKI SIVONENI TÕLGE)

      PROOVI ära tunda käesoleva hetke võlu, kui tegeled igapäevase mediteerimisega. Kui ärkad varakult, püüa minna välja ja vaadata (püsivalt, teadlikult, tähelepanelikult) tähti, kuud, puhkevat koitu. Tunneta õhku, jahedust, soojust (püsivalt, teadlikult, tähelepanelikult). Mõista, et maailm su ümber magab. Tähti vaadates meenuta endale, et vaatad miljonite aastate taha. Minevik on siin ja praegu, olevikus.

      Seejärel istu mediteerima või tee seda lamades. Las see või iga mediteerimine olla selline aeg, mil lased lahti tegemisest ja vahetad selle olemise vastu, sa viibid lihtsalt vaikuses, oled teadlik ja saad osa olevikuhetkede üksteise kannul lahtirullumisest. Sa ei lisa sellele midagi, ei võta midagi ära, kinnitades: „See see on.”

      Mittetegemise paradoks

      Mittetegemise mõnu ja puhast rõõmu on ameeriklastel raske mõista, sest meie kultuur väärtustab väga tegemist ja arengut. Isegi meie puhkus kipub olema rutakas ja sõge. Mittetegemise rõõm seisneb selles, et mitte midagi ei pea juhtuma selleks, et see hetk oleks täiuslik. Mittetegemise tarkus ja sellest tulenev meelerahu seisneb teadmises, et midagi kindlasti juhtub.

      Kui Thoreau räägib, et „alles oli hommik, ja näe, juba on õhtu – ja ometi pole ma korda saatnud midagi erilist”, mõjub see inimestele, kes pidevalt midagi jahivad ja mõtlevad ainult edust, nagu punane rätik härjale. Kuid kes võib öelda, et see, mida ta taipas terve hommiku lävel istudes, ei ole nii märkimisväärne või et sellel on vähem väärtust kui eluaegsel kiirustamisel, hindamata küllaldaselt vaikust või praeguse hetke võlu?

      Thoreau sõnu oli vaja kuulda siis ja on vaja kuulda ka nüüd. Kuni tänase päevani näitab ta kõigile, kes on valmis kuulama, kui suur tähtsus on järelemõtlemisel ja sellel, et ei oldaks seotud mitte mingi muu tulemusega kui puhta olemisrõõmuga, „see oli hoopis parem kui mis tahes käsitsitöö”. See meenutab vana zen-budismi meistrit, kes ütles: „Hohoo. Nelikümmend aastat olen ma jõe ääres vett müünud ja mu pingutustest pole olnud mulle mingit kasu.”

      See lõhnab paradoksi järele. Et teha midagi, millel on väärtust, peavad su püüdlused tulenema mittetegemisest ja sa ei tohi hoolida sellest, kas neist on kasu või mitte. Teisisõnu, ligi võivad hiilida enesekesksus ja ahnus, mis moonutavad su suhet töösse või tööd ennast, nii et see on mingil moel erapoolik, ebapuhas ega paku lõppude lõpuks täit rahuldust, isegi kui õnnestub hästi. Head teadlased tunnevad seda meeleseisundit ja on selle suhtes valvsad, sest see takistab loomeprotsessi ning moonutab võimet näha seoseid selgelt.

      Mittetegemine tegevuses

      Mittetegemine võib ilmneda nii tegevuses kui ka vaikuses. Tegija sisemine vaikus sulab niivõrd kokku välise tegevusega, et tegu teeb ennast ise. See on pingutuseta tegutsemine. Midagi ei sunnita tagant. Tahtepingutus puudub, nagu ka väiklane „mina”, „mulle” või „minu”, mis puudutab tulemust, ja siiski ei jää midagi tegemata. Mittetegemine on igal tegevusalal meisterlikkuse nurgakivi. Hiinast 3. sajandist eKr pärineb järgmine klassikaline lugu.

      Kokk Ding lõikas isand Wen Hui’le härja keret lahti. Käsi suskas, õlg toetas, jalg astus, põlv nõtkus – raksaki ja matsaki. Lõikas noaga – siuh-säuh ja ei läinud rütmist välja. Otsekui oleks ta mänginud „mooruspuumetsa tantsu” ja liikunud Jing Shou muusika järgi.

ISAND WEN HUI ÜTLES: „OI, SUUREPÄRANE!KÜLLAP SINU KUNST ON TÄIELIK!”

      Kokk Ding viskas noa käest ja vastas: „Sinu teenija ei pea kalliks kedagi peale Tao, mis on üle kunsti. Kui sinu teenija alustas härgade lahtilõikamist, ei näinud ta midagi peale härja. Läks kolm aastat ja ma ei näinud enam tervet härga.

      Nüüd saan temaga kokku vaimus, ma ei vaata teda silmaga. Meel ja mõte on vakka, vaim liigub nagu tahab. Minu tugi on Taevakord. Lõikan läbi suurte aukude. Liigun läbi suurte õõnte. Käin selle järgi, mis on kindel. Ma ei puutu kunagi kõõluseid, saati veel suuri konte.

      Liigestes on ju vahekohad ja noateral ei ole paksust. Sellega, millel ei ole paksust, tungid vahekohta.

      Kui palju ruumi on teral seal liikuda! Kui palju vabadust! Sedasi on mu noatera püsinud üheksateist aastat nagu luisult tulnud.

      Iga kord, kui jõuan mõne liigese juurde ja näen, et see on keeruline, olen ettevaatlik ja valvel.

      Hoian pilgu paigal, olen liigutustega aeglane. Liigutan nuga natukehaaval. Kere laguneb koost ja on maas nagu savitükk.

      Seisan seal, nuga käes, ja vaatan ümberringi, rahul ja rõõmsa meelega. Pühin noa puhtaks ja panen ära.”

      Isand Wen Hui ütles: „Suurepärane! Ma kuulsin kokk Dingi juttu ja sain teada, kuidas hoida elu.”

ZHUANGZI (JAAN KAPLINSKI TÕLGE)

      Kuidas teha mitte tehes

      Mittetegemisel pole midagi pistmist laiskuse või tegevusetusega. Lausa vastupidi. Mittetegemise arendamiseks nii paigal istudes kui ka tegutsedes on vaja kõvasti julgust ja energiat. Samuti ei ole lihtne pidevalt leida aega mittetegemiseks, seistes silmitsi kõigega, mida on vaja teha.

      Mittetegemine ei pea aga kohutama neid, kes tunnevad, et peavad alati kõik ära tegema. Nad võivad avastada, et mittetegemist praktiseerides teevad nad isegi enam „ära” ja teevad seda paremini. Mittetegemine tähendab lihtsalt seda, et kõigel lastakse olla ja lubatakse asjadel areneda omal moel. See võib tähendada tohutut pingutust, aga see on pehme, teadlik, pingutuseta pingutus, „tegijata tegemine”, mida arendatakse terve elu.

      Pingutuseta tegutsemine tuleb hetketi ilmsiks tantsus ja spordis nende kõige kõrgemal tasemel. Kui see juhtub, lööb see kõigil hinge kinni. Aga seda juhtub igal inimtegevuse alal, alates maalimisest kuni auto remontimiseni ja lapsevanemaks olemiseni. Vahel ühinevad aastatepikkune praktiseerimine ja kogemus uueks võimeks lasta tulemusel teostuda nii, et see on enamat kui tehnika, pingutus ja mõtlemine. Siis muutub tegutsemine puhtaks kunsti, olemise, kogu tegemisest lahtilaskmise väljenduseks, ühendades tegutsemises meele ja keha. Me saame elamuse suurepärasest esitusest, olgu siis spordis või kunstis, sest see laseb meil osa saada tõelise meisterlikkuse maagiast, tõstab meid kas või korraks kõrgustesse ja näitab võib-olla, et meist igaüks võib omal moel saada osa sellistest graatsia ja harmoonia hetkedest omaenda elus.

      Thoreau