Täheaeg 12: Musta Roosi vennaskond. Raul Sulbi

ja nii nägin kosmodroomi kiiresti allapoole vajuvat, kuni see hääbus punakas kumas. Nägin maad enda all kokku tõmbumas ja lõpuks palliks muutumas.

      «Miks ma tähti ei näe?» uurisin musta tühjust.

      «Sa ei näe?»

      «Ei näe.»

      «Ilmselt peab su silm pimedusega harjuma, et tajuda tähevalgust. Planeet on liiga hele.»

      Mõtlesin hetke ja kirjutasin vastu: «Tõepoolest, heledasti valgustatud ruumist tulles kulub ka aega, enne kui tähti nägema hakata.»

      Me ei räägi. Nad ütlesid, et nende keele äratundja annab kõigele vaatamata siiamaale vigu ja nad ei hakka minu keelega üldse üritamagi, ja nii kirjutame mõlemad. Minu kirjutatu ilmub minu tahvlile ladina keeles ja kohe selle alla tõlge. Tema näeb neid ka kohe ja tema kirjutatuga on vastupidi – nii on mul võimalus ka nende keelt õppida. See on taas pikem lugu, kuid nende kirjakeel ei ole kunagi põhinenud räägitaval keelel. See pole ka hieroglüüfkiri, see on midagi sellist, mille inimesed võiksid saada, ristates piltkirja reaalteaduste valemitega.

      Ja ütlen meelega «tahvel», kasutamata 20. sajandi sõnu nagu näiteks «diskii». See ei ole puutetundlik ekraan, see on asukohatundlik ekraan. Selle raami sisse tekitatav ruumiline kujutis on viiekihiline ja arvuti teeb erinevaid asju sõltuvalt sellest, kuidas sa oma sõrmi erinevates kihtides liigutad. Viis kihti on standardmiinimum, nende spetsialistid töötavat kuni 17 kihis, kuigi tavalisel krabil pidi üle 9 raskusi tekkima.

      Tuhanded detailid…

      «Läheme reisijateruumist välja,» ütles Tumepull. «Nagu kokku leppisime – harjutame süstikus olemist.»

      Sellel suuremal laeval oli reisijateruumis gravitatsioonigeneraator, väiksemad süstikud asusid aga selle mõjupiirkonnast väljas. Mäletan siiamaale selgelt, kuidas läksime mööda koridori ja kuidas mu kaal vähenes. Tekkis lõputu kukkumise tunne. Tumepull ootas mind järele umbes kümnekonna sammu kaugusel. Rippudes laes. Nad ei roni ega hüppa kunagi, kuid seal kaalutuses näis ta muutuvat uuesti tagasi mereelukaks. Võtsin end kokku ja muutsin kukkumise ujumiseks. Mõistus leppis sellega ja korraga oli mul väga hea olla. Huvitav, kas mina saan ka mereelukas olemisega hakkama? Mul oli niipalju mõistust, et mitte hõljuda, sest juba need esimesed sekundid näitasid, et kätega õhus aerutamisest pole suuremat kasu. Nii ma siis proovisin pigem ahv olemist, tõugates end seinast ära. See läks hästi, kuni suund õige oli, ja minu õnneks olid kõik seinad täis haaramiseks sobivaid nagasid. Ma ei tea, kumb meist kaalutuses paremini hakkama sai – tema libises ühtlaselt, esijäsemetega end kinni hoides ja edasi tõugates, tagajäsemeid peamiselt tüürimiseks kasutades, mina kargasin seinast seina, sest hüppest ei tule seal ju midagi välja, «alla» tagasi sa ei tule – nagu ma kähku avastasin…

      Meie kogemus sai ruttu otsa, sest koridori oli vaevalt poolsada sammu. Mahutasime end süstikusse, mis polnud suurem korralikust hobuvankrist. Ootasime ja vaatasime, mis kaalutus minuga teeb.

      Midagi ei teinud. Siis hoiatas Tumepull, et hakkame pidurdama. «Me teeme seda tavaliselt kiiremini, kuid seekord hoiab kapten meile mõeldes kahekordset ülekoormust.»

      Kiirendus algas ja lõppes sujuvalt, mingit loopimist või pöördeid ma ei tundnud. Jah, sellel ajal olid liikmed nagu tina täis, kuid mis siis?

      Meie kõrval tühjuses hõljus nagu hiiglaslik… Ma ei tea, mis asi – natuke nagu vaal, ent mõne koha pealt meenutas see putukat.

      «Lähme siis,» ütles Tumepull ja vajutas hoovale. Eraldusime nõksatusega oma laevast ja hakkasime tolle teise poole hõljuma. Sain rahus ringi vaadata, sest mingi kavalusega oli päike niimoodi kinni kaetud, et see otse silma ei paistnud. Sain aru, et too teine laev on hiigelsuur, mitu korda suurem kui umbes sada sammu pikk laev, mis meid kosmosesse oli toonud, nii et süstik oli selle kõrval nagu sääsk elevandi kõrval.

      Mis oli hea, sest muidu poleks me sisse saanud. Selgelt olid näha vigastused, laevakerest oli suur tükk puudu. Libisesime ava kaudu sisse. Päike sinna ei paistnud, kuid süstikul süttisid prožektorid. Muide, lambid põlesid seal sees ka, kuid Tumepull ütles, et need on krabide pandud.

      «Me leidsime selle laeva sinu aja järgi umbes kümme aastat tagasi. See liikus umbes kümnendikuga valguse kiirusest ja kuna sellise kiirusega liikuvad looduslikud objektid on üliharuldased, saatsime sõjalaeva asja uurima. Me ei tea, kellele see laev kuulub ja kust tulnud on. Me ei tea midagi selle laeva valmistajatest või eesmärkidest. Ma ei hakka sind tüütama detailidega, mis sulle midagi ei ütle, igatahes oli see laev piisavalt intrigeeriv, nii et me otsisime ja leidsime võimaluse see meie planeedi orbiidile tuua. Üks neist intrigeerivatest detailidest oli leitud näidistekogu. Vaata, siin olid sügavkülmutatud kapslid. Sina olid siin.»

      Meie ees olid riiulid või traadist kandurid – need traadid olid käsivarrejämedused – ja mõnes kohas olid neil ikka veel tuhmpeegeljad kapslid. Erinevatel riiulitel olid need erineva suurusega. Kollane valgussõrm meie süstikult osutas ühte tühja kohta.

      «Me ei usu, et näidiste kogumine oli selle laeva põhiülesanne, kuid välistada seda muidugi ei saa. Igatahes külastas see laev millalgi sinu kodu. Korjas näidiseid. Sina olid üks neist. Vaata, elusolendit ei saa niisama lihtsalt külmutada selliselt, et teda pärast elustada saaks. Ma rääkisin sulle rakkudest – vee külmumine lõhub rakuseinad. Seda on võimalik vältida teatud meetoditega, kuid see on nii riskantne, et endi puhul me seda teha ei taha. Nemad ilmselgelt ei hoolinud. Laeva meeskond on arvatavasti põgenenud, sest me ei ole leidnud nende jäänuseid. Laeva peaarvutid on kas ligipääsmatud või tühjendatud, kuid need kapslid sisaldavad piisavalt infot, et me võisime proovida nende sisu taaselustada. Loodetavasti sa mõistad, et ka meile oli see ülihuvitav. Me küll ei tea, kust näidised pärit, kuid sellises koguses võõraid eluvorme uurimiseks oli tohutu, kordumatu võimalus. Nii me ruttasimegi seda kasutama.»

      «Kümme aastat…» See oli siis absoluutne miinimum, mis ma juba kodunt eemal olin olnud, kuid ma olin juba piisavalt tark mõistmaks, et see võib olla väike murdosa kogu ajast. «Kui kaua aega tagasi see Maa juures oli?»

      «Seda on võimatu öelda. Ma olen korra maininud, et näiliselt tühi tähtedevaheline ruum ei ole absoluutselt tühi ja eriti sellise kiirusega liikuv objekt hakkab kuluma. Selle järgi saab ligikaudu välja arvutada, kui kaua objekt teel on olnud. See laev on liikunud surnuna läbi tähtedevahelise tühjuse tuhat kuni poolteist tuhat sinu aastat.»

      Ma muidugi teadsin seda juba oodata. Ma ei ole rumal ja ma kahtlustasin midagi sellist hetkest, kui nad selgitasid mulle universumi mõõtmeid ja relatiivsusteooriat. Ta lasi seda mul natuke aega seedida ja jätkas: «Meil oli aastaid mõelda ja proovida nende eluvormidega, mida rohkem oli. Ühel hetkel muutus elustamine poolautomaatseks ja see on järjekordne põhjendus ja vabandus sellele, et me ei pööranud sulle erilist tähelepanu. Vaata, mõistuslikud eluvormid on niivõrd haruldased, et kohata üht sellise näidistehulga juures on peaaegu olematu võimalus. Pealegi poleks me eales eeldanud, et nad hoiavad mõistuslikku olendit lihtsalt suvaliste teiste näidiste hulgas. Et nad üldse võtavad mõistusliku olendi näidiseks. Kuid üldine reegel universumis on – sa ei saa teisi enda järgi hinnata. No ja teatud tasemel… kõik siin on niikuinii lootusetult oma elukeskkonnast välja kistud. Isegi parimate eetiliste kaalutluste juures puudub meil vähimgi võimalus midagi siit oma loomulikku keskkonda tagasi viia. Me ei teagi, kust näidised pärit, ja lõpmatult sügavkülmas elusolendeid hoida ei saa.»

      «Kui palju tähti on 150 valgusaasta kaugusel selles sektoris, kust laev tuli? Teate te neist midagi?»

      «Nende hulgas Maad kindlasti ei ole. Me ei ole üldse kindlad, et Maa oli viimane koht, mida laev külastas. Näidiste ladustamise konfiguratsioon lubab arvata, et Maa oli pigem teine-kolmas tagantpoolt. Ja siin on veel üks asjaolu, mida mul on väga raske selgitada. Vaata, me usume, et see laev liikus mingil viisil valgusest kiiremini, nii nagu liiguvad valgusest kiiremini ka meie tähelaevad. Valgusest kiiremini liikumiseks pead sa maailma mingil viisil petma ja selleks on mitu kardinaalselt erinevat meetodit. Me ei tea sellest veel palju, kuid julgeme väita, et valgusest kiiremini liikuda on lihtsam, kui sellisele laevale valguse kiiruse lähedane kiirus anda. Me oleme ikkagi juba tuhandeid aastaid tähelaevu konstrueerinud ja julgeme väita,