Islandil. Kohalolek ja rändamine. Risto Laur

Kohalolek ja rändamine

      Pole kunagi vaja sukelduda liiga sügavale eluookeani.

      Ikka nii, et munad oleksid külmas, aga kukalt paitaks päike.

      Jätkugu elu!

      Risto Laur

      ALUSTUSEKS

      My story

      Üldiselt algas 1972. aasta sitalt. Mõnel mehel polnud veel aastavahetuse šampusest vuntsidki kuivada jõudnud, kui toimus Verine Pühapäev Derrys. Ja ega sellele järgnev elu kuivade vuntsidegagi parem saanud. Otsa sadas Verine Reede Belfastis ning justkui sellest kõigest oleks veel vähe olnud, suleti Abruka algkool! Ning kui ilmakuulus nõukogude maadlejanna Alissa Galljanova otse hobuse vägistamiselt tabati, ei imestanud enam keegi. Selle aasta võis sisuliselt maha kanda. Ei toonud suuremat lusti ka Eurovisiooni võitnud Luksemburg oma hädise lauluga „Apres toi” ning uudis, et alates järgmisest kvartalist on Harku sovhoosis tomatitega spekuleerimisel kriips peal. Elu kulges ja kuhtus. Loovinimesed vaikisid ning isegi Mart Saar ei kirjutanud mitte üks koorilaul. Istus ja jõllitas läbi oma ümmarguste prillide Hüpassaare tontlikke horisonte ning mõtles, keda oma peiedele kutsuda.

      Aga siis toimus muutus. Järsku, ette hoiatamata sündisin mina. Kõik see toimus kõledal neljandama septembrikuu öösel kell 2.55 ja pärast seda hakkasid asjad imeväel paremuse suunas liikuma. Edukalt startis Apollo 17, Tarmak ja Talts said Münchenis kulla, Andide lennuõnnetusest päästeti 16 ohvrit ning ABC kauplus Mustamäel sai lõpuks ometi endale uue ja ausa juhataja. Vorst püsis letil ja inimestes hakkas taas lootus tärkama. Ja üleüldse läkski kogu elu sellest hetkest peale järjest paremaks ehk uhkemaks ning kommunism liikus otse tiigrihüpetega kaugustest meie suunas ja kui võim vahetus, siis tiiger jäi. Hüppas omi tiigrihüppeid nüüd juba Koit Pikaro näol, kes iseseisvuse õrnadel aastatel kõikvõimalikud Solikamski ja Kemerovo pasapead omavahel nii riidu ajas, et viimastel polnud muud, kui üksteisel kõrid läbi närida. Võõras veri aga väetas Eesti põlde ning ausad inimesed vahetasid tasapisi kartulikoored päris ehtsate kartulite vastu. Lennujaama peldiku gulagipärastele aukudele istutati kaunid Gustafssoni potid ning ülelahe soomlased hakkasid massiliselt meie maailmasõbralikku hinnapoliitikat austamas käima. Tiiger aga muudkui hüppas ja hüppas. Nüüd juba infotehnoloogia vallas, mis tõi kaasa Eestile terve rea ennekuulmatuid mugavusi ning mille tõttu terve maailm meid enesele vankumatuks eeskujuks seadis. Ja poleks ma 86-ndal aastal pioneerijuhile diskol viinajoomisega vahele jäänud, siis võiks täie veendumusega väita, et minu sünnist alates on absoluutselt kõik asjad siin ilmas hästi läinud. Ma pole eriti lehti lugenud ja seetõttu pole mul ka põhjust enda väites kahelda.

      Oma haridusteest võin rääkida niipalju, et olles lasteaias, tahtsin ma kooli ja olles koolis, tahtsin ma tagasi lasteaeda. Ning lõppeks olles ülikoolis, tahtsin ma tööle ning olles tööl, tahtsin ma maale vanaema juurde – vaatamata sellele, et polnud mul ei maad ega vanaema.

      Vot nii, see oleks lühiresümee mu elu tähtsamatest pidepunktidest ning kui keegi tahab midagi lisada, siis tehku seda nüüd või vaikigu igavesti. Punkt ja ei mingit koma.

      Raudne otsus!

      Muusikutel olid just lõppenud nn uinutavad aastad, mil iga kõrtsi pillimees enesele kuupalga eest auto osta võis ehk teisalt silmagi pilgutamata pangas rusika lauale lüüa tohtis, mispeale miljonilaen kandikul kätte toodi. Ja-jaa, ilus unenägu lõppes kui noaga lõigatult ning muusik pidi asuma oma endise ameti juurde – kes taksojuhiks, kes Säästumarketisse kassapidajaks. Joppas neil, kes juba ürgajast ERSO-s või Estonias juhtusid mängima. Tõsi küll, palga üle lääne kolleegidega mõtteid vahetades ei saa viimased küll teps mitte aru, kas tegemist meie puhul siis nädala- või suisa päevapalgaga, aga asi seegi. Ning mis peamine, ikkagi erialane tegemine.

      Minu puhul oli tegu keerulisem, sest mitte üks orkester ei vaja ju enda ridadesse stabiilsele palgale üht lampjalgset klaverikunstnikku ning tuligi minna ajutiselt justkui asumisele ühe maalilise väikelinna mitte nii maalilisse muusikakooli klaveriõpetajaks. Kui oleks tol hetkel kellegi läänlasega palgast juttu tulnud, siis poleks küll nende silmis hetkekski kahtlust tekkinud, et tegu on tunnipalgaga. Aga ju seda siis oli ikkagi tarvis, sest teadupärast liigne luksus ja logelemine ajab vedelaks. Külm reaalsus ajas siiski sedavõrd mõtlema, et niiviisi see asi kauem jätkuda ei saa! Tore pere polnud sellist ekstreemsporti lihtsalt väärt ning ühel hetkel tundsin, et pole mitte midagi parata, tuleb teha mitte kannapööre, vaid kogu kere pööre. Hirmutavaks asjaoluks kujunes pigem koduigatsus, kui siiani ravimatuna tunduv fakt. Omal ajal Soomes käies oli juba kolme päeva pärast selline koduigatsus, et oleksin hea meelega oma kaks paari pükse nahka pistnud, kui vaid Lasnamäe perverssete paneeljurakate manu oleks saanud. Vot selline häiriv pisiasi, sest emigreerumisega ei pidanud ma sugugi mitte silmas kolmepäevast tolgendamist Kesk-Soomes. Tegu pidi olema ja teoks pidi saama midagi määratumalt palju suuremat ning mis peamine pikemat, kaugemat. Ilmselt igavest (olles Eesti suhtes kibe realist). Ning leidsingi tõhusa vahendi oma üüratu foobia ehk koduigatsuse vastu! Selleks oli: kindlasti mitte kolida Soome. Isegi mitte Rootsi või Saksamaale. Vaid kuhugi nii ajuvabalt kaugesse kohta, kus koduigatsus lihtsalt kahvatub või jäätub (oma lõplikku valikut silmas pidades). Island oli selleks sobilik paik päris mitmes mõttes. Esiteks juba kauguse ja eksootilisuse koha pealt on temale vastast üpriski raske leida.

      Teiseks oli kunagi 12 aastat tagasi samasuguse sisemise heitluse läbi teinud mu endine koolivend, kes siin juba ilusti ees ootas ja kogu süsteemi läbi ja lõhki jagas. Loomulikult ei oodanud ta siiski mind, vaid kogu kupatus oli üks õnnelik asjade kokkulangevus. Omades sidemeid mitmeski muusikakoolis, sondeeris ta veidi pinda ning taeva tahe oli, et just Akureyri linnas vajatigi momendil kibekiiresti suurde ja uhkesse muusikakooli pop/jazz-klaveriõpetajat. Kui olin oma jah-sõna kõhklematult ära öelnud ning nii-öelda kolm veretilka postiga teele saatnud … hakkas hirm. Mida ma tean Islandist? Mida ma tean islandi keelest ja kultuurist? Polnud eales islandi keelt kuulnudki ega elusat islandlast ihusilmaga näinudki! Olgem ausad, päris täpselt ei teadnud, kus seesinane maa asubki. Aga aeg ei küsi ning kuna õpetajat oli vaja suht kohe, siis väljasõidupäev mitte ei tulnud, vaid lausa tormas lähemale. Ning käes ta oligi! Kuidagi kohmetu tunne läbis mind sel hommikul. Kohver oli põrandal ristseliti lahti. Mida siis võtta või jätta? Palju nagu ei osanudki eriti pakkida. Hunnik raamatuid, pesu, mingid särgid, püksid … olin nagu vati sees. Liigutasin end automaatselt. Naine kõrvaltoast hõikas, et kuule, seal olla päris karmid lumetormid vahel … selge, järelikult oleks vaja nagu tormiülikonda või miskit ka. No aga pole ju sellist. Mingil hetkel oli kohver koos ning asusingi teele. Mäletan seda tunnet. Naisega tegime musi-musi ning tunne oli selline veidi naljakas nagu oleks hakanud Pärnu sõitma. Noh, et eks siis õhtul näeme jne. Aga Pärnut seekord polnud. Isegi Tartut mitte. Oli suur tundmatus. Ainuke kindel asi oli see, et kohe-kohe algab mu töö.

      Nu vot, nii ma siis asusingi teele millegi müstilise ning kauge poole, millest puudus vähimgi aim.

      Teekond

      Kume ja õõnes laevavile kõlas pikalt. Justkui oleks miski igavikuline kohtupasun su eluaegset kinnitanud. Kõrval kai ääres pikalt seisnud loots hakkas tasapisi liikuma. Aga kuna ta tegi seda vastassuunas ning ühes sadamakai ning kogu reisiterminaaliga, sain aru, et tegelikult liigume hoopis meie. Ja õiges suunas. Esimese õlle lipsu taha lasknud, otsustasin veidi ringi kooserdada. Vaatasin siia ja kiikasin sinna, kuni ühel hetkel sammud mind märkamatult tekile viisid. Augustiõhtu oli päris pime ning kui arglikult mahajääva koduranna suunas pilgu heita söandasin, paistis kätte vaid üks lõputu tuledemeri. Päris võimas vaatepilt oli. Tahes-tahtmata püüdsin ette kujutada, kuidas see jalgalaskmine 40-ndate esimesel poolel käis. Ei siis olnud sul selja taga mingit tuledemerd ega kõrvupaitavat süldimusa kõrval asuvast Sky baarist. Siis oli heatahtlik naabrimees, kes sulle põlvede värinal pirruga majakat mängis ning muusikagi sai kõlama alles hulk aega hiljem, pooltühjas kodutalus, mil mahajäänud sugulane oma kandlel sind hiirvaikselt mälestada võttis. Siiski-siiski. Tol hetkel baarist kostnud „Alice”-is oli midagi sümboolset … Oli kuidagi pull tunne küll. Kobasin taskust sigareti järele. Ei midagi. Ei mingit suitsupakki. Välgumihkligi olin ilmselt suure kiiruga maha unustanud. Küsisin esimeselt mööda jalutavalt rangisjalgselt soome proualt ühe sigareti. Andiski, ning kui juba tikule tuld rapsima hakkas, meenus mulle järsku,