Plokipoiss. Isa, poeg ja autism. Keith Stuart

sa, poeg ja autism

      „Plokipoiss“ – inspireeritud autori kogemusest oma pojaga – on liigutav, teravmeelne ja mis kõige tähtsam, tõsieluline lugu armastusest, perest, „Minecraftist“ ja autismist.

***

      „Ennekõike näitab raamat, et autismi ei pea suhtuma kui diskreetsesse või tabuteemasse, vaid kui seisundisse, mis heidab valgust inimolemuse tähtsaimatele aspektidele.“

John Harris, The Guardian

      „Tegu on humoorika, kaasahaarava süžee ja südamliku teosega. Vaevalt leidub lugejaid, kelle silmad sündmuste kulmineerudes kuivaks jäävad. Peategelane Alex on oma ekslikkuses väga veenev ja Keith Stuartil on õnnestunud äärmiselt hästi leida tasakaal tema ülima inimlikkuse ja huumorimeele vahel, mida ta enesekaitseks kasutab. Iga lehekülg on tulvil teravalt tabavaid tähelepanekuid.“

Graeme Simsion, raamatute „Naiseotsing“ ja „Abielu Rosiega“ autor

      „„Plokipoiss“ on südantsoojendav, naljakas ja väga eriline. Suurepärane raamat! Ma lausa neelasin seda.“

Sarah, Turner, blogi „The Unmumsy Mum“ autor

      „Äärmiselt humoorikas, terav ja läbinägelik. Võimas!“

Jenny Colgan, kirjanik

      Pildi autor: Ashley Bird

      2012. aastal diagnoositi ühel Keith Stuarti pojal autismispektri häire. Algul tundusid haiguse tagajärjed ületamatud, ent siis hakkas Keith koos mõlema pojaga videomänge mängima, eriti „Minecrafti“. Keith oli eluaeg videomängudega tegelenud ja alates 1995. aastast neist ka kirjutanud, kõigepealt erialastele ajakirjadele, nagu Edge ja Official Playstation, ning siis Guardianile, kus ta on viimased kümme aastat toimetajana töötanud. Loominguline tegevus pere keskis ja tänu sellele õitsele löönud suhtlus andiski ainest „Plokipoisi“ sünniks.

      

@keefstuart

      Moragile, Zacile ja Albiele – kõige eest

      1. peatükk

      Ma läksin lahku.

      See on esimene mõte, mis mul peast läbi käib, kui uksest välja astun, üle tee lähen ja meie mõlkis universaali ronin. Tegelikult oleks vist õigem öelda, et meie läksime lahku, aga eks see ole ilmselt suuresti minu teene. Heidan pilgu tahavaatepeeglisse ja näen oma naist Jodyt uksel seismas, pikad juuksed sassis ja sõlmes. Vastu Jody puusa puurib peaga meie kaheksa-aastane poeg Sam, üritades samal ajal kätega silmi ja kõrvu katta. Tean, et see ei ole seepärast, et ta ei taha mind näha. Ta hoopis ennetab mootorimüra, mis on talle liiga vali.

      Tõstan käe tobedaks vabandavaks žestiks, nii nagu tehakse siis, kui ristmikul kellelegi kogemata ette sõidetakse. Seejärel keeran süütevõtit ja asutan pikkamisi minekule. Järgmisel hetkel märkan Jodyt, kes koputab õrnalt juhipoolsele aknale. Kerin akna alla.

      „Ole tubli, Alex,“ ütleb ta. „Ja palun mõtle asjad enda jaoks lõpuks selgeks. Sa oleksid pidanud seda juba aastaid tagasi tegema, siis, kui me veel õnnelikud olime. Kui sa oleksid seda teinud, siis ma ei tea. Võib-olla oleksime praegugi õnnelikud.“

      Ta silmad on märjad ja ta pühib käeseljaga vihaselt ära ühe pisara. Siis vaatab ta mulle uuesti otsa ja mu süüdlaslik kurb nägu avaldab talle ilmselt mõju. Ta pisaraist sätendav pilk leebub veidi.

      „Kas sa mäletad veel seda puhkusereisi, kui me käisime Cumbrias matkamas? Siis, kui kitsed sõid meie telgi ära ja su jalg sai külmakahjustuse? Meie praegune olukord ei ole pooltki nii hull, eks!“

      Noogutan sõnagi lausumata, lükkan käigu sisse ja võtan suuna tänavale. Uuesti tahavaatepeeglisse piiludes näen, et Jody ja Sam on sisse läinud ja välisuks on kinni.

      Ja ongi kõik. Üheksa aastat kooselu, mis võib nüüd läbi olla. Ja mina sõidan meie vana autologuga minema ning mul pole aimugi, kuhu.

      Sam oli imeilus beebi. Ta on alati väga ilus olnud. Sündides olid tal paksud tumedad juuksed ja suured pruntis huuled – justkui Mick Jaggeri põiepidamatusega minikoopia.

      Temaga oli kohe algusest peale raske. Ta ei söönud ega maganud hästi. Muudkui nuttis ja nuttis – siis, kui Jody teda süles hoidis, ja siis, kui ta minema viidi. Nagu oleks ilmaelu peale vihane. Kulus rohkem kui päev, enne kui ta lõpuks veidi piima jõi. Meeleheitel ja magamata Jody hoidis teda rinna otsas ja nuttis suurest kergendusest. Mina vaatasin kurnatud ja segaduses ilmel pealt, hoides kramplikult käes Sainsbury kotti, mis oli täis šokolaaditahvleid ja ajakirju, noorele emale täiesti mõttetut kraami. Sain üsna ruttu aru, et mul pole Jodyle pakkuda midagi, mis ta olukorda kergendaks. Ja oligi kõik. Selline meie elu nüüd oligi.

      Me olime nii elevil.

      „Sa võid siia jääda nii kauaks, kui tahad,“ ütleb Dan, kui ma lõpuks kakskümmend kolm minutit hiljem tema juures maandun. Ma teadsin, et Dan on minu jaoks olemas, või siis vähemalt seda, et ta on pühapäeva pärastlõunal kindlasti kodus, taastudes eelmise õhtu sündmustest: uue klubi avamisest, juhuseksist või siis mõlemast.

      „Sa võid selle tühja toa võtta,“ ütleb ta, kui me lifti astume. „Mul peaks kuskil üks täispuhutav madrats olema. Kuigi see laseb vist õhku läbi. Tegelikult need kõik lasevad. Oled sa kunagi maganud täispuhutaval madratsil, mis ei laseks õhku läbi? Eks ju, mul on õigus? Oi, pardonks! Sul on praegu vist muudki mõttes. Ma jään kohe vait.“

      Seejärel seisan hämmeldunult tema ukselävel, hoides ikka veel käes Nike spordikotti, kuhu ma mahutasin enam-vähem kõik oma riided, sülearvuti, mõned CDd (milleks?), mustapesukoti ning foto Jodyst ja Samist, mille ma tegin neli aastat tagasi puhkusereisil Devonis. Nad istuvad rannas ja naeratavad, kuid tegelikult on see teeseldud. Kogu see nädal oli täielik õudusunenägu, sest Sam ei suutnud uues veidras voodis ja võõra raske teki all magada. Pealegi kartis ta kohutavalt kajakaid. Nii et ta magas meiega ühes voodis, niheledes öö otsa ja ärgates mitu korda üles – ja nii iga öö, kuni me olime lõpuks nii väsinud, et ei suutnud autosuvilast väljagi minna. Pärast seda me puhkusereisidel enam eriti ei käinud.

      „Tahad, lähme välja ja joome ennast täis?“ pakub Dan.

      „Ma … On see okei, kui ma panen oma asjad ära ja lihtsalt istun korraks?“

      „Jaa, muidugi. Ma panen kannu tulele. Mul on vist küpsiseid ka. Raudselt peab kusagil olema.“

      Dan suundub kööki ja mina longin tühja tuppa, viskan koti põrandale ja vajun Dani arvuti taga olevale kontoritoolile. Hetkeks kaalun, kas lülitada arvuti sisse ja saata Jodyle meil, kuid selle asemel jõllitan hoopis aknast välja. Mida mul talle kirjutada oleks? „Tere, Jody. Vabandust, et ma meie abielu tuksi keerasin. Kas on mingi variant, et võiksime viimased viis aastat ära unustada? ROFL.“

      Ausalt öelda ei tea ma enam isegi, kuidas temaga kõneleda, rääkimata kirja kirjutamisest. Peaaegu kogu meie kooselu on kulunud Sami pärast muretsemise peale: tema vihapursete ja vaikimiste, päev läbi meie peale karjumise või voodisse peitu pugemise ja meie täieliku ignoreerimise pärast. Ja nii päevast päeva ja kuust kuusse, püüdes ennetada ta järjekordset raevuhoogu. Kõige sellega toime tulla püüdes hääbus see, mis minu ja Jody vahel oli. Ja nüüd, kus ma olen Samist vaevalt paar tundi eemal olnud, tunnen end kuidagi veidralt – pinge on küll kadunud, kuid selle asemele on hiilinud kurbus. Loodus ei salli emotsionaalset tühjust.

      Dani kaheksanda korruse korterist äärelinna uues moodsas elamurajoonis avaneb vaade kogu Bristolile, nii kaugele, kui silm ulatub: munakividega ääristatud viktoriaanlikele ridaelamutele, kirikutornidele ja kuuekümnendate kontorihoonetele, mis nügivad üksteist nagu läbematud reisijad ühistranspordis. Seal kuskil on tuhanded kodud ja pered – pered, mis ei ole just äsja purunenud.

      Hakkan vaikselt mõtlema, et üks drink pole sugugi paha mõte. Selle üle juureldes tunnen, kuidas mu silmad muutuvad ähmaseks, ja mul kulub paar sekundit aega, et mõista, mis toimub. Jah. Ma nutan. Hiigelsuured pisarad jooksevad mööda nägu alla, jättes endast järele märjad triibud, mu nina luriseb tatist ja ma värisen üleni.

      „Tee on valmis!“ hõikab Dan. „Ma arvasin, et mul on šokolaadiküpsiseid, aga leidsin vaid paki teeküpsiseid. Ehk ajavad asja ära?“

      Ta ilmub uksele, vaatab maha ja näeb