Mõrv ei ole lapsemäng. Alan Bradley

subtitle>SIR WALTER RALEIGH OMA POJALE

      Need kolm kõik edenevad kenasti,

      on omaette vääris iga neist;

      kuid päeval, saatus mil need kokku viib,

      kolm kokku viidult määndavad üksteist.

      Need kolm on puu, kiudkanep ja kelm mees.

      Puupalgist puusepp võlla püsti seab;

      on kanepist nöör poomiskoti ees;

      ning kena kelmi all sind silmas pean.

      Sa kuula, kulla poiss – kui lahus kolm,

      siis lehib kanep, puu, kelm trikke teeb;

      kuid kokku viidult puust saab kõdutolm,

      ning nöör – poob lapse kõdunema see.

      Inglise keelest tõlkinud Peep Ilmet

      ÜKS

      Lebasin surnuna kirikuaias. Sellest hetkest, kui leinajad oma viimased kurvad hüvastijätusõnad laususid, oli veninud mööda tunnike.

      Kell kaksteist, täpselt siis, kui me oleksime muidu istunud lõunasöögilauda, oli alanud minu ärasaatmine Buckshaw’st: minu poleeritud roosipuust kirst toodi võõrastetoast välja, kanti aeglaselt alla mööda laiu kiviastmeid sissesõiduteele ning libistati südantmurdva kergusega ootava surnuvankri avatud tagaosast sisse, kus see muljus laiaks väikese metsalillekimbu, mille üks leinav külaelanik oli hellalt sinna asetanud.

      Sellele oli järgnenud pikk sõit mööda kastanialleed Mulfordi väravateni, mille tagajalgadel seisvad greifid vaatasid meie möödudes eemale, kuid kas kurbusest või põlgusest, seda ei saa ma iial teada.

      Dogger, isa truu meistrimees kõigi tööde peale, oli mõõdetud sammudega aeglaselt liikuva surnuvankri kõrval astunud, pea langetatud, käsi kergelt vankri katusele asetatud, otsekui tahaks ta kaitsta minu maiseid jäänuseid millegi eest, mida vaid tema nägi. Väravate juures oli üks surnumatja tumm abiline käeviibete abil ta lõpuks renditud autosse juhatanud.

      Ja nii olidki nad mu Bishop’s Lacey külasse toonud, möödudes süngelt nendestsamadest rohelistest radadest ja tolmuste hekkidega ääristatud teedest, kus ma oma elu ajal olin iga päev jalgrattaga sõitnud.

      Püha Tancredi kiriku pungil surnuaias olid nad mu õrnalt surnuvankrilt maha tõstnud ning kandnud mu teosammul mööda pärnadealust teerada üles. Siin olid nad mu hetkeks värskelt niidetud murule maha pannud.

      Sellele oli järgnenud matuseteenistus haigutava haua ääres ja vikaari hääles oli kõlanud siira leina noot, kui ta tavapäraseid sõnu lausus.

      See oli esimene kord, kui ma matmissõnu sellise nurga alt kuulsin. Eelmisel aastal olime käinud isaga küla poodniku, vana härra Deani matustel. Tema haud oli tegelikult vaid mõne jardi kaugusel kohast, kus mina praegu lamasin. See oli juba sisse vajunud ega olnud jätnud endast maha muud kui rohuse ristkülikukujulise lohu, mis oli suurema osa ajast täis seisvat vihmavett.

      Minu vanim õde Ophelia ütles, et see vajus sisse, kuna härra Dean oli surnust üles ärganud ning tema keha ei olnud enam hauas, samas kui Daphne, minu teine õde, ütles, et lohk oli tekkinud sellepärast, et ta oli kukkunud alla vanemasse hauda, mille omanik oli ära kõdunenud.

      Mõtlesin enda all olevale kontide supile: supile, mille koostisosaks mina pidin nüüd saama.

      Flavia Sabina de Luce, 1939–1950, kirjutatakse minu hauakivile, tagasihoidlikule ja maitsekale hallile marmorile, kus pole ruumi võltside sentimentaalsuste jaoks.

      Kahju. Kui ma oleks elanud piisavalt kaua, oleksin jätnud kirjalikud juhised, mis oleksid näinud ette pisukest Wordsworthi:

      Ei leidund neid, kes teadnuks seal

      ta ilu armastada. 1

      Ja kui nad oleksid selle ees tagasi kohkunud, oleks olnud minu teine valik see:

      Truu süda reetlikust teost

      kõige enam meelehärmi tunneb.

      Ainult Feely, kes oli neid ridu klaveri taga laulnud, tunneks selles ära loo Thomas Campioni „Kolmandast aariaraamatust” ning tema oleks süüdlaslikust leinast liiga hõivatud, et kellelegi ütlema minna.

      Minu mõtisklused katkestas vikaari hääl.

      „… mullast oled sina võetud, mullaks pead sina saama ja mullast äratab sind Issand Jeesus Kristus viimsel päeval jälle üles…”

      Ja korraga olidki nad läinud, jätnud minu üksinda maha – üksinda vaklasid kuulama.

      Oligi kõik: vaese Flavia teekonna lõpp.

      Nüüdseks oli perekond juba tagasi Buckshaw’s ja kogunenud ümber pika söögisaali laua: isa istub oma tavapärases jäises vaikuses, Daffy ja Feely embavad teineteist, näod lõdvad ja pisaraist märjad, sellal kui proua Mullet, meie kokk, kannab sisse kandiku ahjupraega.

      Mulle meenus miski, mida Daffy mulle kord öelnud oli, kui „Odüsseiat” endasse ahmis: et küpsetatud liha oli iidses Kreekas traditsiooniline matusetoit, mille peale mina olin vastanud, et proua Mulleti kokaoskusi arvestades ei olnud viimase kahe ja poole tuhande aasta jooksul just palju muutunud.

      Aga nüüd, kui olin surnud, mõtlesin, et võib-olla peaksin veidi lahkust harjutama.

      Dogger oleks muidugi lohutamatu. Kulla Dogger: ülemteenerautojuht-toapoiss-aednik-mõisavalitseja, vaene posttraumaatilise šoki sündroomi põdev hing, kelle erinevad anded tulid ja läksid nagu tõusuvesi; Dogger, kes oli hiljuti päästnud minu elu ja selle järgmiseks hommikuks unustanud. Ma hakkan temast koledasti puudust tundma.

      Ja ma hakkan tundma puudust ka oma keemialaborist. Ma mõtlesin kõigile neile helgetele tundidele, mille olin veetnud selles Buckshaw’ hüljatud tiivas, õndsalt üksi oma pudelite, destilleerimisnõude, rõõmsalt mulksuvate torude ja katseklaaside keskel. Ja mõelda, et ma ei näe neid enam kunagi. See oli peaaegu väljakannatamatu.

      Kuulasin tõusvat tuult, kui see minu pea kohal jugapuudes sosistas. Siin Püha Tancredi kellatorni varjus hakkas juba viludaks tõmbama ning varsti ongi pime.

      Vaene Flavia! Vaene kivikülm surnud Flavia.

      Nüüdseks soovivad Daffy ja Feely juba, et ei oleks tema lühikese üheteistkümne aasta jooksul siin maal oma väikese õe vastu nii vastikud olnud.

      Selle mõtte peale hakkas mööda mu põske nirisema pisar.

      Kas Harriet ootab mind ja tervitab mind taevas?

      Harriet oli minu ema, kes oli hukkunud mägironimisõnnetuses aasta pärast minu sündi. Kas ta tunneb mind ära, nüüd, kümme aastat hiljem? Kas tal on endiselt seljas mägironimisvarustus, milles ta oma elu kaotas, või on ta selle nüüdseks vahetanud valge rüü vastu?

      Noh, olgu tal seljas mis tahes, ma teadsin, et see näeb kindla peale stiilne välja.

      Kostis ootamatu tiivaplagin, mis kajas valjult vastu kiriku kiviseintelt ning võimendus pooleaakrilisel vitraažaknal ja mind ümbritsevatel hauakividel ärevust tekitavalt valjuks. Tardusin.

      Kas see oli ingel – või veelgi tõenäolisemalt, peaingel –, kes taevast alla laskus, et Flavia õnnis hing paradiisi viia? Kui ma veidi silmad avasin, võisin läbi ripsmete oma ümbrust näha, kuigi ähmaselt.

      Aga mul polnud õnne: see oli hoopis üks räsitud hakk, kes alati Püha Tancredi läheduses passis. Need hulkurid olid kirikutornis pesitsenud sellest ajast saadik, kui torni kolmeteistkümnendal sajandil ehitanud müürsepad oma tööriistad kokku pakkisid ja lahkusid.

      Nüüd oli see idioodist lind maandunud kohmakalt ühe skulptuuri taeva poole osutava marmorsõrme otsa ning uuris mind rahulikult oma säravate naeruväärsete nööpsilmadega, pea ühele küljele kallutatud.

      Hakid ei õpi ka kunagi. Pole vahet, kui palju ma nendega seda nalja tegin, varem või hiljem tuli üks neist tornist alla asja uurima. Haki ürgse arusaama järgi tähendab kirikaias horisontaalselt lebav keha vaid üht: toitu.

      Nagu ma olin tosin korda varemgi teinud, kargasin püsti ning heitsin linnu poole kivi, mida

1

Rida William Wordsworthi „Lüürilistest ballaadidest”, tõlkinud Märt Väljataga. – Siin ja edaspidi tõlkija märkused.