Kolmandad Eesti kohalikud muistejutud. Matthias Johann Eisen

kirikul puudunud vanasti kell. Kogudus nõu pidama, kudas kella saada. Varsti otsus tehtud: neiud võtavad hõbesõled kaelast, nooredmehed hõbesõrmused sõrmest, eided, taadid preesid rinnast – kõik kirikukella heaks. Meister valab kokkutoodud varandusest peaaegu puhashõbedase kella. Kellal nii armas, nii mahe hääl, kui ei kellegil muul kellal ligidal ega kaugel. Kes kellaheli iganes kuuleb, ei suuda vasta panna: sammub kirikusse kas ilma tahtmata. Kogudus uhke oma kella peale.

      Sõda tõuseb. Vaenlased tungivad maale, hävitavad kiriku siin, laastavad teise seal, viivad kellad sõjasaagiks kaasa. Vigala kogudusel hirm, et vaenlased nende kella niisama ära viivad kui teiste kirikute omad. Kogudus arvama, kuhu kella vaenlaste eest varjata. Eks ole jõgi kiriku külje all? Mis muud kui kell jõkke. Noored nutavad, vanad kaebavad, kui kell nende silmist vette kaob.

      Pea vaenlased Vigalas väljas. Riisuvad kiriku tühjaks. Otsivad kella: ei kella kusagil. Kell jõe põhjas magusat und puhkamas.

      Viimaks lõppeb sõda. Vaenlased lahkuvad maalt. Kogudus kella jõest välja tooma. Otsivad, otsivad, ei leia. Lähevad targalt nõu küsima.

      Tark õpetama: “Kella võib ainult pühapäeval jutluse ajal veest välja võtta!”

      Kogudus pühapäeval kella jõest võtma. Kuus paari muste härgi pannakse ikke, tõmmatakse köis jõest läbi, lastakse härgi jõe äärt mööda köit vedada.

      Eks kell hakkagi köie taha kinni. Härjad kisuvad kella veest välja. Kell juba näha.

      Sel silmapilgul lõppeb kirikus jutlus. Õpetaja ütleb just aamen.

      Valju pahinaga langeb kell jõkke tagasi.

      Küll pannakse härjad uuesti köit vedama, küll võetakse hiljemini veel mitu korda otsimisekatse ette, aga asjata kõik: kell ei kerki enam vee peale. Puhkab praegu alles jõe põhjas edasi.

      Jaani öösel kuuldakse jõe põhjast vaikist, mahedat kellaheli. Kes seda heli kuuleb, selle süda kipub sees sulama. Iga kuulja igatseb, et kell alati tornis kõlaks, kuid soov jääb vagaks sooviks.

      89. Haanja mõisa ehitamine

      Rõuge kihelkonda Haanjasse hakatud vanal ajal mõisat ehitama. Veetud koormate kaupa kiva kokku, aga ei leita nende jaoks sobivat nurgakivi. Otsitakse, otsitakse, kuid asjata kõik otsimine.

      Viimaks üks ehitaja ütlema: “Eks Munamäe hommikupoolsel küljel ole kivi, mis meie nurgakiviks just nagu loodud. Suur küll natuke, aga suuremal nurgakivil seisab ehitus seda paremalt.”

      Teised nõus. Hulk mehi kivi ära tooma. Meestel nõu kivi mäest alla veeretada. Lähevad kivi juurde, tahavad veeretada: ei suuda. Kivi sügavasti maa sees. Küll kangutavad ja kangutavad, aga ei suuda maast välja kangutada. Mehed võtavad kangutamise ajal härjad appi. No eks nüüd kerki viimaks kivi maast välja.

      Mehed rõõmsad, hakkavad kohe kivi mäest alla veeretama. Aga oh häda! veeremisel lõhkeb kivi keskelt pooleks. Siiski ei hooli veeretajad sellest, arvavad: poolgi kivi kõlbab väga hästi nurgakiviks. Panevad kivi härjavankrile, viivad sinna, kuhu Haanja mõis peab saama. Kaevavad sügava augu, veeretavad kivi sisse nurgakiviks.

      Nüüd ehitajad kohe müüri tegema. Õhtuks tükk müüri valmis. Hommikul müürisepad ametisse: nurgakivi kadunud. Otsivad, otsivad, ei leia kusagilt.

      Ehitajatel ei aita muud nõu kui lähevad, toovad maha jäänud poole kivi Munamäelt Haanja mõisa nurgakiviks.

      Jälle algab ehitus. Öösel pannakse mees vahtima, et nurgakivi jälle ära ei kaoks.

      Vaht valvab ehituse juures. Kesköö läheneb.

      Korraga näeb vaht: Munamäelt tuleb pikupäka mees mustana koguna alla, liigub mõisa poole.

      Vaht natukese maad kivist eemal.

      Must kogu nurgakivi juurde, hakkab kivi ära viima.

      Vaht jookseb pikupäka mehe juurde, hüüab: “Kuhu sa mu kivi viid?”

      “Pole see sinu kivi ühtigi, vaid minu kivi!”

      “Mis ajast saadik see sinu kivi on? Me tõime kivi Munamäelt!” pahandab vaht.

      “Jah, röövisite meie käest. See kivi meil tähtis kivi, meie vahitorn. Kalevipoeg küll Munamäe teinud, aga mitte nii kõrgeks kui ta praegu. Sammaltest tehtud Munamägi vajub ikka madalamaks. Kui vägimees korra meid kõiki ähvardas hävitada, põgenesime kartusel siia Munamäe juurde ja valisime selle asupaigaks, tegime suure koopa mäkke. Vaatasime, märkasime; tarvis mäge ja ümbrust korraldada. Kalevipoja jalad küll Vasknajärve tekitanud, kuid see oli liig madal. Tegime järve sügavamaks, järve põhjast saadud mulla aga kandsime üles Munamäe harjale. Tegime mäe nii kõrgeks, et sealt üle teiste mägede võib vaadata ja niisama Peipsi ümbrust, kust Kalevipoeg tihti siia veerde tulnud. Sellel kivil, mille te siia toonud, pidasime alati vahti, et Kalevipoja tulekul kohe vasta hakkamiseks valmis olla. Selle kivi viskame talle kohe vasta pead. Sellepärast ei või me kivi siia jätta, vaid pean ta Munamäele tagasi viima.”