Kolmandad Eesti kohalikud muistejutud. Matthias Johann Eisen

>

      Matthias Johann Eisen

      Kolmandad Eesti kohalikud muistejutud

      84. Vali karistus

      Paavst ei lubanud ju vanal ajal preestrid abielusse heita, nagu ta praegugi ei luba. Üks Haapsalu preester läinud Saksamaale, heitnud seal paavsti keelu vasta abielusse. Ei julenud ometi prouaga Haapsalusse tagasi tulla. Saksamaale ei tahtnud noorikut ka mitte jätta.

      Kaval preester arvab viimaks hea nõu välja. Paneb prouale poisi riided selga, sõidab poisiga Haapsalusse tagasi. Jutustab igaleühele, et enesele Saksamaalt poisi kaasa toonud. Prouast poiss võõraste nähes preestri teener.

      Mõnda aastat elab proua seda viisi poisina preestri juures. Viimaks saab piiskopp kudagi haisu ninasse, et preestril poisi asemel naine majas. Piiskopp asja hoolsalt uurima. Eks tulegi välja, et preestri poiss tõe poolest preestri proua.

      Piiskopp kohe kohut pidama. Kohtunikkudeks teised preestrid. Süü tehakse selgeks. Kohus määrab: surma mõlemad, preester kui ka naine!

      Sel ajal ehitatud Haapsalu lossikiriku kõrvale ümmargust kabelit. Piiskopp lasknud preestri proua kinni võtta ja kabeli seina sisse müürida. Talle jäetud nii palju ruumi, et seinas ennast võinud vähä liigutada. Leivatükk ja veekruus pandud ta suu ette ja siis müüritud õõnsus kinni. Kaua kuuldud õnnetuma proua nutmist ja vingumist veel müüri seest.

      Preester lastud ümmargusesse, kummitud vangihoonesse lossi värava kõrval laest sisse, jäetud sinna. Ei antud talle süüa ega juua. Sinna ta pea nälga surnud.

      85. Jumida kabel

      Korra olnud Soome lahes laev maru ajal merehädas. Maru murdnud mastid, laened pesnud laevalage; näkid ujunud laeva ümber, käsi välja sirutades laevamehi kinni püüdma.

      Surmahirmus kapten tõotama: “Kui eluga kaldale pääsen. ehitan sinna püha koja”.

      Näkid ometi laeva kallale, kisuvad ühe laua teise järele laeva küljest lahti. Pea vajub kogu laevakoorm vette, mehed sulpsatavad laenete turjale.

      Aga näe imet: näkk näeb kapteni ja mehi küll laeva laudadel laenete turjal ujuvat, aga ei puutu külge. Maru veeretab mehi ühte lugu kaldale lähemale.

      Pea tunneb kapten: jalad ulatavad põhja. Mõni minut veel ja ju veeretavad laened kapteni ja mehi kuivale maale Kuusalu Jumida neemele.

      Neemel Kuusalu mehed lahkelt vasta, viivad oma koju, soojutavad, annavad kuivi riideid, söödavad, joodavad.

      Kapten enne vette langemist taskud raha täis toppinud. Kui ka laev hukka läinud, raha ometi veel küllalt.

      Jumidal kapten kohe antud tõotuse peale mõtlema. Kohalikud elanikud rõõmsad, et võõras merehädaline neile tahab kabeli ehitada.

      Kabel tarvis muidugi Jumida neemele ehitada, kus laevamehed maale pääsnud. Aga kuhu kohta nimelt?

      Pea leitakse nõu koha äramääramiseks.

      Kapten võtab sõela, laseb meres vett täis. Siis sõelaga maa poole jooksma. Jookseb seni kuni viimane vesi sõelast lõppeb. Sinna viskab sõela maha, sinna heidab isegi põlveli, annab Jumalale tänu merehädast ärapääsmise eest.

      Laevamehed kirved kätte, lähedast männikust puid raiuma. Palgid veetakse ehitusekohale, hakatakse ehitama. Iga palk nagu ehituse jaoks valatud. Töö edeneb, kabel kerkib.

      Ehitavad nädala, ehitavad teise. Nelja nädala pärast ju kabel valmis. Ei ehitusel mingisugust äpardust ega takistust. Just kui salavägi aitab ehitajaid takka.

      Tänutäheks paneb ehitaja uue kiriku altarile käevarrejämedused vahaküünlad põlema. Küünlad põlevad ja põlevad, põlevad aasta ja teise, aga otsa ei lõppe. Näha, et kabeli peal iseäralik õnnistus hingab. Sõja ajal teotatud kabel ära. Sest ajast peale kadunud kabeli pealt iseäralik õnnistus.

      86. Kuldkala

      Korra sattunud hiidlased laeval merehädasse. Seitse päeva eksinud nad mööda merd. Ei teadnud viimaks enam, kuhu torm neid ajanud. Hädaohus tõotanud mehed kabeli ehitada, kui Hiiumaale tagasi jõuavad. Kohe pöörnud tuul. Hiidlased saanud söömavahega Hiiumaale tagasi.

      Ei nüüd muud kui kabelit ehitama. Kalanina randa ehitavadki nägusa kabeli. Kabelisse panevad kuldkala. See kuldkala pöörab ennast iga päev isekülge. Pea hiidlaste aru käes: kuhu poole kuldkala pea näitab, seal hea kalasaak.

      Enne kalale minekut hiidlased iga päev kabelisse vaatama, kuhu külge kala nina näitab. Sinna lähevad püüdma. Tulevad iga päev suure kalasaagiga tagasi.

      Aastad kuluvad. Kabel kipub lagunema. Keegi ei hooli parandamisest. Veel mõni aasta ja kabelist varemed järel. Kabel varemetes, kuldkala kadunud, hiidlaste kalaõnn kadunud. Küll püüavad mehed ööd, päevad, aga ei saa kala sabagi.

      Ei muud nõu enam kui uut kabelit ehitama. Ehitavad uue kabeli, aga ei saa uut kuldkala enam kabelisse. Kalaõnn jääbki kadunuks.

      Seni ajani saadud Hiiu rannas silku. Nüüd tulnud muugalased Kassaarde silku püüdma. Hiidlased võõraste kalapüüdjate peale kadedad. Riisuvad muugalaste võrgud, kihutavad muugalased minema.

      Muugalased võtavad kaks silku, teise isase, teise emase, panevad hõbevardale, päästavad merde vallale. Ütlevad ise: “Hiidlased ajavad meid kadeduse pärast ära. Kadedad ärgu saagu siit enam kalu!”

      Merde päästetud silgud ujunud Pärnu randa. Varsti Hiiu rand silkudest tühi, Pärnu rannas silgurikkus.

      Sest ajast peale peavad Kassaare mehed alati Pärnu randa minema kala püüdma.

      87. Kellamägi

      Simuna kihelkonna Pada küla lähedal olevat Kellamäge hüütud muiste Kallasmäeks, sest lõunapoolne mäekülg on kaldataoline. Praeguse nime on ta järgmisel viisil saanud.

      Sakslased hakanud meie maal ristiusku kuulutama, rahvast ristima, kirikuid ehitama. Mungad tulnud Simuna kihelkonda, otsinud kiriku ehitamiseks parajat paika. Eks Kallasmägi meeldinud neile. Mungad kohe Kallasmäele väikest kirikut ehitama. Sunnivad eestlasi kiva ja palka kokku vedama, sunnivad ehitamagi. Ise juhatavad tööd. Aga kudas mungad ka Kellamäge õnnistavad, kudas ka kümme risti püsti panevad, ei edene ehitus ometigi. Müürid varisevad ühte lugu kokku, seinad lagunevad.

      Mungad arvama, et nad ehk hästi küllalt ei oska tööd juhatada. Kutsuvad kaugelt osavamaid meistrid. Eks nüüd hakkagi kirikuehitus paremini edenema. Kirik saab valmis. Torn paistab mäelt kaugele üle kihelkonna. Aga veel üks viga. Tornis puuduvad kellad. Siiski saadakse sellestki pahest üle. Keegi kingib kirikule ilusad kellad.

      Kellad seatakse torni üles, pannakse kellamees ametisse. Kellamehele tehakse kohuseks igal õhtul kella helistada. Kellamees läheb õhtul helistama. Teisel päeval otsitakse kellameest taga: helistaja kadunud. Otsitakse kellameest mõnda päeva. Kadunud mis kadunud. Ei aita, pannakse uus kellamees ametisse.

      Uus kellamees kuulutab esimesel õhtul õhtu tulekut kelladega. Oodatakse kellameest tornist alla tulevat. Ei tule ega tule. Minnakse torni otsima. Ei kellameest torniski. Kadunud nagu esimenegi. Jääbki kadunuks.

      Kolmas kellamees ametisse. Helistab esimese korra kellad ära, aga kaob kohe selle peale nagu esimesed. Keegi ei tea, kuhu kellamees saanud.

      Veel pannakse Simuna Kallasmäel mitu kellameest ametisse, aga igaüks kaob juba esimese kellahelistamise järele.

      Pea ei taha keegi enam kellameheks hakata.

      Mungad aga otsivad kellahelistajat edasi. Viimaks meelitavad üht tütarlast kellahelistajaks hakkama.

      Tütarlaps helistab õhtul kellad ära. Mungad lähevad kaasa kellahelistamist vaatama. Tulevad tütarlapsega üheskoos tornist õnnelikult tagasi. Rõõmsad, et nüüd viimaks kellahelistaja saanud.

      Öösel kuulevad ümberkaudsed elanikud kohinat ja mühinat. Ei saa aru, mida niisugune kohin, mühin tähendab. Keegi ei julge välja minna vaatama.

      Hommikul välja minnes otsivad Kallasmäelt oma kena kirikut. Mägi oma koha peal, aga kirik kadunud. Kadunud ka kellahelistaja. Ei leia kirikut ennast ega kiriku varemeidki. Kirik nagu maa pealt ära pühitud.

      Kellamäe ligidal on suur heinamaa, kuhu kevadel lume sulamisel nagu järv tekib. Sel