Õnnelik tänav. Liza Marklund

noogutas taas, vaatas rahulikult Ninat.

      „Mendislängi me siin ei kasuta,” ütles ta. „Me püüame olla erilised, siin on kõrvalekalded ainult eeliseks. Me tahame tööle naisi, homosid, sisserännanuid, lesbisid, haritlasi, igasugu normist kõrvalekaldujaid.”

      Kas mees püüab teda šokeerida? Siis peaks ta küll rohkem pingutama. Või tahtis ta teada Nina seksuaalseid eelistusi?

      Nina ei vastanud.

      Mees muigas kergelt.

      „Kuna sa oled väljaõppinud politseinik, siis on sul ikka politsei õigused, seega võid sa läbi viia ülekuulamisi ja nii edasi, kui sa seda vajalikuks pead, kuid su ametinimetus on niisiis operatiivanalüütik. Kui vajalikuks sa seda sissejuhatavat kursust pead.”

      Nina vaatas mehele otsa ega vastanud.

      „Ma pean silmas, et ajaarvestust sa ju oskad pidada, Lamia korraldab läbipääsuloa ja arvuti ja sisselogimise, kolleegid läbi käia ja ennast tutvustada võid ju ka töö käigus?”

      Lamia oli see blondiin.

      Nina oleks hea meelega kursuse läbi teinud, ta ei olnud üldse kindel, kas ta enam mäletab, kuidas aega arvestada. Süsteemi oli kindla peale ajakohastatud nende nelja aasta jooksul, mis ta politseiametist ära oli olnud.

      Luureteenistuse juht võttis tema vaikimist jaatava vastusena.

      „Kas sulle Ingemar Lerbergi nimi on tuttav?” küsis ta.

      Nina soris sekundi murdosa vältel mälus, ametist lahkunud poliitik.

      „Jah, muidugi.”

      Komissar Q avas teise kausta ja sättis prillid taas nina peale.

      „Lerberg leiti oma kodust Solsidani linnaosas Saltsjöbadenil kehaliselt väärkohelduna, ei ole kindel, kas ta jääb ellu. Nacka lähipolitsei palub meilt abi, kas sul on seal mõni kontakt?”

      Solsidan, kas see polnud mitte komöödiaseriaal?

      „Ei, mitte päris.”

      Mees ulatas mapi üle kirjutuslaua.

      „Me koostame tänase päeva jooksul uurimisgrupi, hakatuseks ainult paar-kolm inimest. Ma tahaksin, et sina sõidad kohale ja vaatad asja üle. Ära karda küsida, kui midagi teada tahad, võta seda kui sissejuhatust töösse.”

      Komissar vaatas Ninale otsa ja naaldus vastu seljatuge.

      „Kohtume homme hommikul kell üheksa tööjaotusruumis. Võta kaasa, mis sul on. Lamia korraldab sulle auto.”

      MAJA ASUS omaette, tänava lõpus, väikese raudteejaama lähedal.

      Annika Bengtzon lülitas kojamehed välja, kallutas end ettepoole ja vaatas kissitades läbi tuuleklaasi. Kliimaseade sülitas näkku sooja, läppunud õhku, ta keeras ventilaatori maha ja vaatas piki tänavat alla.

      Nacka politsei oli ära piiranud tagasipöördekoha ja sõidutee vastaspoole, terve krundi ja ka osa naaberkrundi muruplatsist. Mitu teist ajakirjanikku olid oma sõidukid juba teepeenrale parkinud ja kas istusid uduste akendega autodes, kliima sisse lülitatud, või passisid politseilindi taga. Esimene uudistelegramm oli väitnud, et Ingemar Lerberg on surnud, kuid siis muudeti teadet ja öeldi, et mees on „väga raskelt vigastatud”. Esialgses sõnumis sisaldunud viga seletaski arvatavasti seda märkimisväärselt suurt meediahuvi. Mõrvatud poliitik on ju alati mõrvatud poliitik, kui ta ka istus ainult Nacka kohaliku omavalitsuse sotsiaalkomisjonis. Pealegi oli Lerberg olnud ka vastuoluline Riigipäevaliige, kellest oli arhiivis hulgaliselt fotosid.

      Annika tõmbas sügavalt hinge. Vägivald tekitas temas ikka veel ebamugavustunnet, peaaegu sama tugevat kui suured ajakirjanikehordid.

      Ta otsustas autosse jääda nii kauaks kui võimalik.

      Elumaja asus krundi tagumises osas ja oli poolenisti peidetud hõreda sireliheki ja paari õunapuu taha, mis kõik tilkusid niiskusest. Maja taga kõrgus lage kollakashall kuluga kaetud kiviküngas. See ei olnud mingi eriline maja. Punaseks värvitud ja valgete nurkadega, mansardkatus, ehitatud tõenäoliselt kahekümnendatel aastatel, kuid renoveeritud ja uue fassaadi ja panoraamaknad saanud seitsmekümnendatel aastatel. Tulemuseks oli segapuder, ponnistatud katse olla moodne. Oli raske võtta seda hoonet uudisteosakonna juhataja kirjeldatud luksusvillana. See probleem Annikat enam eriti ei ärritanud. Kõik on suhteline, kirjatehniline küsimus. Annika ema jaoks kodulinnas Hälleforsnäsis liigitub ümberehitatud puumaja Saltsjöbadenis absoluutselt luksusvillaks. Kõlbab küll.

      Hetkeks läksid ta mõtted ta enda pragmaatilise hoiaku peale, millal see õieti tekkis?

      Lerberg oli haiglasse viidud, nii palju oli Annikal teada. Youtube’is oli juba üleval mobiilikaameraga võetud filmilõik, mis näitas, kuidas mees kiirabiga ära viidi. Pildi-Pelle rääkis uudise autoriga ja taotles õigust film Õhtulehe saidile üles riputada, kuid kaotas rikkamale lehele Konkurent.

      Paistis, et vihm ei lakka. Suur telebuss pööras kitsale tänavale sisse ja parkis nii, et Annika maja enam ei näinud. Nüüd ei olnud pääsu. Ta lülitas mootori välja, tõmbas vihmajope kapuutsi üles, heitis koti õlale, haaras statiivi ja väljus autost. Tuul haaras kohe jopehõlmast. Oli tõepoolest kuradi külm. Annika teretas lühidalt TV 4 ja Hommiku-uudiseid, kuid teeskles, et ei näe Bosset Konkurendist. See seisis tagasipöördekohal ja rääkis liiga valjusti mobiiltelefoniga. Annika vaatas käekella. Sel nädalal ei olnud lapsed küll tema juures ja aja pealt minema ta ei pidanud, kuid siit tahtis ta kindlasti ära saada nii kiiresti kui võimalik. Ta elukaaslane Jimmy pidi täna õhtul süüa tegema ja naine oli lubanud söögiajaks kodus olla. Ja siin ei toimunud ju ka midagi erakorralist, pole midagi välja kaevata ega paljastada, tuleb lihtsalt kohustuslikus korras kohal olla. Kiiresti ja tõhusalt. Teha fotod veebi-TVle ja tsiteerida mõne politseiniku kommentaari ja siis püüda faktikildudest lugu kokku heegeldada.

      Omaenda kodus julmalt piinatud. Väga rasked vigastused.

      Annika pani statiivi üles kohaliku raadio reporterist vaid mõne meetri kaugusele piirangulindi ette, õngitses videokaamera kotist välja ja kinnitas statiivile.

      „Kas ma hoian vihmavarju kaamera kohal?” pakkus raadioreporter, pikk ja sale mees, keda ta nägupidi tundis, kuid kelle nime ei teadnud. Mehel oli seljas nelja antenni ja pisikese vilkuva lambiga saatekeskus, mis muutis ta putukataoliseks. Ettevaatlikult naeratas Annika mehele.

      „Õudselt kena sinust. Kuigi mu kaamera on praeguseks saanud juba kuldujuja märgi ja õppinud loovima ka rasketes oludes.”

      „Täielik hullumaja,” nõustus putukmees. „Kust kõik need sademed tulevad? Ükskord peab see ju ära lõppema …”

      Annika surus mikrofonijuhtme heliauku, köhatas, vajutas kaamera käima ja asus kaamera taha.

      „Siin Saltsjöbadenis,” ütles ta ja vahtis üksisilmi kaamerasilma sisse, „keset idüllilist Solsidani villarajooni leiti täna hommikul raskesti väärkohelduna poliitik Ingemar Lerberg. Ta viidi kiirabiga Stockholmi Lõunahaiglasse, kust teatatakse, et tema seisund on jätkuvalt kriitiline.”

      Annika vaatas raadioreporterile otsa.

      „Kas tuli viisteist sekundit?”

      „Äkki neliteist.”

      Annika laskis mikrofoni alla, läks kaamera juurde, alustas uut võtet ja laskis pildi traalida üle ümbruskonna: tilkuv politseilint, meediahordid, varjud, kes üleval majas ettetõmmatud kardinate taga vilksatavad. Pilte kavatses ta kasutada jutu taustana, kui ta juhtunu kohta rohkem teada on saanud. Reporter hoidis vihmavarju ikka veel tema kohal.

      „Siin ei olegi nii luksuslik, nagu ma arvasin,” lausus mees.

      „Aadressid on peened, majad mitte,” ütles Annika.

      Ta vajutas kaamera kinni ja pani kotti. Reporter võttis vihmavarju ära.

      „Kas sa tead, kes teatas?”

      „Ainult seda, et teade tuli 9.36.”

      Annika vaatas maja poole. Midagi palju suurejoonelisemat oli peale raadiopoisi ja uudisteosakonna juhataja lootnud ka tema ise. Ingemar Lerberg