Gitandžali. Aednik. Puuvilja kogum. Rabindranath Tagore

lamp pole läidetud ja ma ei saa teda paluda oma majja.

      Elan lootuses teda kohata, kuid seda kohtumist pole veel mitte.

      14

      Mu ihasid on palju ja mu hüüd on hale, aga Sina oled mu päästnud alati karmide keeldumistega ja see vali halastus on põimitud mu ellu läbi ja läbi.

      Päev päeva järel teed mind nende lihtsate, suurte andide vääriliseks, mida annad mulle palumata: see taevas ja valgus, see keha ja elu ja meel, päästes mind liialdase iha ohtudest.

      On aegu, mil ma rammalt kõhklen, ja aegu, mil ärkan ja kiirustan, otsides oma sihti, aga julmalt Sa peidad enda mu eest.

      Päev päeva järel teed mind oma täieliku poolduse vääriliseks, lükates mind tagasi ühtelugu, päästes mind nõrga, heitliku iha ohtudest.

      15

      Olen siin Sulle laulmas laule. Selles Su kojas mul on nurkmine ase.

      Sinu maailmas mul pole teha mingit tööd, mu kasutu elu võib vaid puhkeda otstarbeta viisidesse.

      Kui tund tuleb Su vaikseks kummardamiseks kesköö pimedas templis, käsi mind, mu isand, seista Sinu ette laulma.

      Kui hommikuõhus kuldset kannelt häälestatakse, austa mind, käskides mind olla päral.

      16

      Olen saanud kutse selle maailma pidustusele ja nõnda mu elu on olnud õnnistatud. Mu silmad on näinud ja mu kõrvad kuulnud.

      Mu osaks sellel peol oli mängida oma mänguriistal ja ma olen teinud kõik, mis suutsin.

      Nüüd, küsin ma, kas viimaks aeg on tulnud, mil võin minna sisse ja näha Su palet ja pakkuda Sulle oma vaikiva tervituse?

      17

      Ma vaid ootan armastust, et anda end viimaks ta kätte. Sellepärast just on nii hilja ja sellepärast olen olnud süüdi säärastes eksimustes.

      Nad tulevad oma seaduste ja oma seadusraamatutega siduma mind kinni, aga ma lipsan alati nende käest, sest ma ootan vaid armastust, et anda end viimaks ta kätte.

      Rahvas sõitleb mind ja hüüab mind hoolimatuks, ma ei kahtle, et neil on õigus nende sõitluses.

      Turupäev on möödas ja usinail on tehtud kogu töö. Need, kes asjatult tulid kutsuma mind, on läinud tagasi meelepahas. Ma vaid ootan armastust, et anda end viimaks ta kätte.

      18

      Pilved kuhjuvad pilvile ja ilm pimeneb. Ah, arm, miks lased mind jumalaüksi oodata väljas uksel?

      Südapäeva töörahmitsemise viivudel olen rahva hulgas, aga sel pimedal, üksildasel päeval oled vaid Sina see, kellele loodan.

      Kui Sa mulle ei näita oma palet, kui mu jätad üldse kõrvale, ma ei tea, kuidas pean veetma need pikad, vihmased tunnid.

      Ma aina vaatlen taeva kaugelist pilkust ja mu süda hulgub halades rahutu tuulega.

      19

      Kui Sa ei kõnele, täidan oma südame Su vaikimisega ja talun seda. Seisan vagaselt ja ootan nagu öö tähisel valvel, pea painutatud madalale kannatlikkuses.

      Hommik tuleb kindlasti, pimedus kaob ja Su hääl voolab alla kuldseis ojades, murdes läbi taeva.

      Siis Su sõnad tõusevad lendu lauludes igast mu linnupesast ja Su viisid puhkevad õiteks kõigis mu laanesaludes.

      20

      Päeval, mil lootos õitses, paraku, mu meel oli hälbimas ja ma ei teadnud seda. Mu vakk oli tühi ja lill jäi tähele panemata.

      1

      vt. ka: Ain Kaalep, „Kooskõlaline Tagore“ – „Loomingu“ aamatukogu 1974, 45/46, lk. 5–12