Ülitundlik inimene. Elaine N. Aron

mitte mõõde. Enamik meist kas on ülitundlik – või siis ei ole.

      On raske öelda, kui suur protsent konkreetsest populatsioonist osutub ülitundlikuks, sest ühel või teisel põhjusel võib neid olla rohkem või vähem keskmisest arvust, milleks on 15 kuni 20 protsenti. Lisaks mõjutavad testi sooritamisel saadavat hinnet paljud tegurid ning mõned inimesed asetuvad skaala keskele muudel põhjustel. Võimalik, et nad annavadki kõigele teistest madalama hinnangu või häiris neid miski testi sooritamise päeval. Lisaks saavad mehed reeglina madalama tulemuse – vaatamata sellele, et nende hulgas on nimetatud tunnuse kandjate osakaal täpselt sama, mis naiste hulgas. Miskipärast mõjub testimine meestele teistmoodi. Siiski jääb suurem osa inimesi kuskile skaala keskele, kuid sellele vaatamata neil vastav tunnus kas esineb või ei esine.

Seda tunnust kirjeldab SÜET

      Kirjutades 2001. aastal raamatut „Psychotherapy and the Highly Sensitive Person“ (eesmärgiga aidata terapeutidel paremini mõista meid ning ennekõike seda, et ülitundlikkus ei ole haigus ega häire), töötasin välja eelpool viidatud lühendi, mis aitab terapeutidel konkreetset tunnust hinnata. Mulle on see meeltmööda kui vahend, mis aitab kirjeldada nii meid endid kui meid puudutavaid teaduslikke uuringuid.

      „S“ tähistab töötlemisprotsessi sügavust

      Ülitundlikkuse kui tunnuse alus on kalduvus informatsiooni teistest sügavamalt töödelda. Kui anda inimesele telefoninumber ning tal puudub võimalus seda üles kirjutada, üritab ta seda meeldejätmiseks tõenäoliselt teatud viisil töödelda, näiteks korrata numbrit mitu korda, keskenduda numbris esinevatele mustritele või tähendustele või fikseerida nende sarnasust millegi muuga. Ta teab, et kui ta saadud infot üldse ei töötle, läheb number meelest. ÜTId lihtsalt töötlevad kõike rohkem, luues seoseid ja võrreldes täheldatut oma varasemate samateemaliste kogemustega. Nad teevad seda alati, teadlikult või mitte. Kui me teeme otsuse teadmata, kuidas me selleni jõudsime, nimetame seda intuitsiooniks ning ÜTIdel on hea (kuigi mitte eksimatu!) intuitsioon. Otsuse teadlikul kujundamisel võivad nad avastada, et on teistest aeglasemad, sest kaaluvad kõik võimalused põhjalikult läbi. Ka see iseloomustab töötlemisprotsessi sügavust.

      Tunnuse töötlemisega seotud aspekte vaatlevais uuringuis on võrreldud tundlike ja mittetundlike inimeste ajutegevuse aktiveerumist erinevate tunnetuslike ülesannete lahendamisel. Jadzia Jagiellowiczi juhitud uurimistöö viis järelduseni, et ülitundlikud inimesed kasutavad teistest enam aju neid osi, mis on seotud informatsiooni „sügavama“ töötlemisega, ennekõike nüansside märkamist eeldavate ülesannete täitmisel. Teise uuringu kohaselt, mille läbiviimises me ka ise osalesime, anti nii tundlikele kui mittetundlikele inimestele nende päritolukultuurist olenevaid tunnetuslikke ülesandeid, mille kohta oli juba ette teada, et need on rasked (nõuavad suuremaid pingutusi või ajutegevust). Mittetundlikud inimesed kogesid tavapäraseid raskusi, kuid ülitundlike katseisikute ajudel, olenemata kultuuritaustast, ilmselt raskusi ei esinenud. Tundus, et nendele oli oma kultuurinormide piiridest kaugemale vaatamine ja asjade nägemine sellistena, „nagu need on“, igati loomulik.

      Bianca Acevedo ja partnerite tehtud uuring näitas, et ÜTIdele on iseloomulik intensiivsem ajutegevus piirkonnas, mis kannab nime aju saar ehk insula; selles piirkonnas töödeldakse hetkeinfot meie tunnete ja emotsioonide, kehaasendi ja väljaspool aset leidvate sündmuste kohta. Mõned nimetavad seda teadlikkuse piirkonnaks. Kui me tunnetame paremini nii sees- kui väljaspool toimuvat, on loomulik oodata, et jõuame ka täpsemate tulemusteni.

      „Ü“ tähendab ülestimulatsiooni

      Kui te olete üks neid inimesi, kes märkab igas olukorras vähimaidki pisiasju, nii et olukord muutub teile keeruliseks (palju asju tuleb korraga meelde jätta), intensiivseks (palju müra ja objekte) või kestab liiga kaua (kahetunnine teekond), siis on ilmselge, et te väsite kiiremini, sest töötlemist vajavat informatsiooni on niivõrd palju. Teised, kes ei märka nii paljut (või üldse mitte midagi), ei väsi sama kiiresti. Neile võib tunduda kogunisti kummaline, et teile kujunes vaatamisväärsustega tutvumisele kulunud päev liiga kurnavaks ning te ei taha õhtul ööklubisse minna. Nemad võivad ennastunustavalt edasi vadistada, kui teie vajate vaikset hetke, et võtta aega mõtlemiseks, või nautida „energiast pulbitsevat“ restorani või pidu, kui teie suudate vaevu müra taluda. Tõepoolest, sellist käitumist panevad tihti tähele teised ja meie ise samuti – ÜTId satuvad ülestimulatsiooni (sotsiaalne stimulatsioon kaasa arvatud) tagajärjel kergesti stressi või, kui nad on oma õppetunni saanud, väldivad intensiivseid olukordi rohkem kui teised.

      Hiljaaegu Saksamaal Friederike Gerstenbergi korraldatud uuring uuringus anti tundlikele ja mittetundlikele inimestele ülesandeks otsustada, kus tuli otsustada, kas üle arvutiekraani laiali paisatud L-tähtede seas leidub erinevates asendites T-tähti. ÜTId olid kiiremad ja täpsemad, kuid ülesande sooritamise järel ühtlasi ka suuremas stressis. Kas tegemist oli tunnetusliku pingutusega või pelgalt eksperimendis osalemisega kaasnenud emotsionaalse mõjuga? Igatahes, olenemata põhjusest olid nad stressis. Täpselt samuti, nagu ülekoormatud metallitükk hakkab ülepinge märke välja näitama.

      Ülitundlikkus ei ole siiski ennekõike seotud kõrge stimulatsioonitasemega kaasneva stressiga, nagu on väidetud – kuigi seegi on loomulik, kui peame korraga liiga palju välja kannatama. Ülitundlikkust ei tohi segamini ajada mõne probleemse seisundiga: sensoorne ebamugavustunne võib olla tingitud ka probleemidest sensoorsel töötlemisel, mitte üliheast sensoorse töötlemise võimest. Nii näiteks kurdavad sensoorse ülekoormuse üle autismispektri häiretega inimesed, kes aga teistes olukordades võivad täielikult alareageerida. Nende probleemiks tundub olevat segadus mõistmisel, millele oma tähelepanu koondada ja mida eirata. Kellegagi juttu ajades võivad nad vestluspartnerile otsa vaatamist pidada sama vähetähtsaks kui parketimustri või laelambi silmitsemist. Nad võivad õigusega kurta, et liigne stimulatsioon rõhub neid. Nad võivad isegi rohkem pisiasju tähele panna, kuid eeskätt sotsiaalsetes olukordades märkavad nad pigem ebaolulist, sellal kui ÜTId tajuvad paremini näoilmete vaevumärgatavaid muutusi, vähemalt siis, kui nad ei ole ülierutunud.

      „E“ tähendab emotsionaalset reageerimisvõimet

      Jadzia Jagiellowiczi eestvõttel läbi viidud uuringute seeria tulemusena täheldati, et ÜTId reageerivad mitte-ÜTIdest enam „positiivse valentsiga“ piltidele. (Varasemate uuringute ja eksperimentide põhjal kogutud andmete kohaselt oli juba tõendust leidnud fakt, et ÜTId reageerivad teistest tugevamini nii positiivsetele kui ka negatiivsetele kogemustele.) Fakt pidas kõige kindlamalt paika meeldivate lapsepõlvekogemustega katseisikute puhul. Need aju-uuringud tõid esile, et reaktsiooni positiivsetele piltidele ei täheldatud üksnes tugevate emotsioonide esmase kogemisega seostatavas piirkonnas, vaid ka „kõrgemates“, rääkimise ja tajumisega seotud piirkondades, ehk teisisõnu, osaliselt samades piirkondades, mis varasemate uuringute kohaselt vastutavad ajus sügavuti töötluse eest. Asjaolu, et tugevam reaktsioon positiivsetele piltidele võimendub meeldiva lapsepõlve korral veelgi, sobib ühtlasi uue kontseptsiooniga, mille autoriteks on Michael Pluess ja Jay Belsky, kelle „tundlikkuseelise“ idee eesmärk oli tuua välja tundlike inimeste potentsiaalne võime positiivsetest asjaoludest ja sekkumistest kasu lõigata.

      Ühtlasi tähistab „E“ empaatiat. Bianca Acevedo teise uurimistöö raames lasti tundlikel ja mittetundlikel inimestel vaadata fotosid, mis kujutasid nii võõraid kui neile armsaid inimesi väljendamas õnne, kurbust või neutraalseid emotsioone. Alati, kui fotodel oli kujutatud emotsiooni, täheldati tundlike inimeste insula aktiveerumist, kuid ka suuremat aktiivsust nende peegelneuronite süsteemis, seda ennekõike armastatud inimeste õnnelike nägude vaatamisel. Aju peegelneuronid avastati hiljuti, viimasel kahekümnendil. Kui me näeme kedagi midagi tegemas või midagi tunneme, aktiveerub nimetatud neuronite kogum meie ajus samamoodi, nagu teatud osa vaadeldavate inimeste neuronitest. Nii näiteks rakenduvad samad neuronid – erineval määral – jalgpalli lüües, nähes kedagi jalgpalli löömas, kuuldes jalgpalli löömisel tekkivat heli ja isegi siis, kui kuuleme või lausume sõna „löö“.

      Needsamad hämmastavad neuronid aitavad meil õppida matkimise kaudu ja on koos teiste, ÜTIde puhul eriti aktiivsete ajupiirkondadega meile abiks teiste kavatsuste ja tunnete taipamisel. Seega on just need neuronid suurel määral