Ülitundlik inimene. Elaine N. Aron

ction>Mida arvavad lugejad Elaine Aronist ja tema raamatust „Ülitundlik inimene“

      „Lõpetasin just „Ülitundliku inimese“ lugemise ja olen selle suurepärase raamatu kirjutamise eest teile äraütlemata tänulik – te olete selgelt ja arusaadavalt sõnastanud kõik selle, mida olen enda kohta alati teadnud. Raamatut lugedes tundsin esimest korda elus, et keegi saab päriselt aru, mida tähendab elu ülitundliku inimesena … Teie raamat on minu loetutest ainus, mis ei piirdu ülitundlike inimeste omaduste kirjeldamisega, vaid näitab, et meie ühiskond vajab neid.“

– M. C., Rockaway, New Jersey

      „Esmalt lubage mul väljendada oma tänu. Lõpetasin just teie raamatu lugemise … Te annate mulle lootust uue elu alustamiseks viiekümne kahe aastasena. Mul on raske kirjeldada lohutust ja rõõmu, mida mulle pakkusite … Veel kord: tänan teid, tänan teid, tänan teid!“

– J. M., New York

      „Ma ei suuda teid ära tänada teie raamatu abiga leitud sisemise rahu eest!“

– S. P., Sacramento, California

      „See raamat avas mu silmad tõsiasja suhtes, et ma pole oma tundlikkuses üksi ning selline olemises ei ole midagi halba. … Olen alati tundnud, et mul on midagi viga. … Tänu raamatule hakkasin asjadest aru saama. … Seega tänan teid tehtud uurimistöö ning julgustavate sõnade eest. Mõlemad olid tõeliseks õnnistuseks.“

– M. G., Belle River, Ontario, Kanada

      „Kirjutan, et avaldada Elaine Aronile tänu tema kirjutatud raamatu „Ülitundlik inimene“ eest. Ma naersin ja nutsin; ma tundsin, et tean, millest ta räägib. Ma sain oma tunnetele kinnitust. Ülitundlik olemine pole mitte üksnes täiesti OK, vaid tõeline kingitus. Tänan teid.“

– L. H., Findlay, Ohio

      „Tänan teid selle suurepärase raamatu kirjutamise eest.“

– R. P., Norwalk, California

      „… sellest oli palju abi iseenda paremini tundmaõppimisel.“

– E. S., Westerville, Ohio

      „Ei mäletagi, millal ma viimati maha istusin ja raamatu ühe päevaga kaanest kaaneni läbi lugesin. See tekitas minus tunde, et kuulun paljude omasuguste hulka ega pruugigi olla mingi veidrik. … Loen seda raamatut suure rõõmuga jälle.“

– K. J., San Francisco, California

      „Jumaldan seda raamatut!“

– S. R., Springfield, Massachusetts

      „Lõpetasin äsja Elaine Aroni suurepärase raamatu lugemise. … Tema loodud kirjeldus sobib minuga täiuslikult! See oli innustav, informatiivne ja ühtlasi emotsionaalne.“

– R. D., San Francisco, California

      „Minu meelest on dr Aroni raamatu hindamatu väärtusega.“

– L. J., Provo, Utah

      „Olen üritanud välja selgitada, kes ma selline olen ja mida teha suudan. Paljud raamatus kirjeldatud olukorrad sarnanevad minu kogetud olukordadega. … Soovin, et saaksin selle raamatu saata kõigile, keda tunnen või tundma õpin.“

– C. M., Riverside, California

      „Lugesin teie raamatu äsja läbi ja see on erakordne! Absoluutselt parim ja paljude loetute hulgas kõige enam abiks. … Olete teinud ära tohutu töö ning teie öeldu liigutas mind sügavalt.“

– S. S., New York

      „Raamat „Ülitundlik inimene“ oli mulle tõeline ilmutus.“

– A. A., Tustin, California

      „Teie raamat … on mind väga palju aidanud.“

– A. B., Lethbridge, Alberta, Kanada

      „„Ülitundlik inimene“ oli tõeline ilmutus nii minule kui ka mitmetele teistele, kellele seda soovitasin.“

– D. R., Irvine, California

      „Elaine Aroni raamat „Ülitundlik inimene“ on esimene raamat, mis mind tõeliselt kõnetas.“

– M. J., Houston, Texas

      „Nautisin teie raamatu „Ülitundlik inimene“ lugemist ning minule on selles leiduv informatsioon ja selgitused ääretult väärtuslikud.“

– M. F., Mountain View, California

      PhD Irene Bernadicou Pettit’le – olles ühtaegu poeet ja põllumees, teadis ta täpselt, kuidas seda seemet mulda panna ning taime eest õide puhkemiseni hoolt kanda.

      Artile, kes armastab väga lilli – veel üks meie ühistest kiindumustest.

Tänusõnad

      Soovin avaldada eriti suurt tänu kõigile ülitundlikele inimestele, keda ma olen usutlenud. Teie olite esimestena valmis tulema ja rääkima sellest, mida olite enda kohta salamisi teadnud juba kaua aega, muutudes niimoodi üksikutest indiviididest arvestatavaks grupiks. Samuti tänan neid, kes tulid minu koolitustele, konsultatsioonidele või psühhoteraapiaseanssidele. Iga viimne kui sõna selles raamatus peegeldab kõike seda, mida ma teie käest õppisin.

      Suurima tänu on ära teeninud ka mind uurimuse läbiviimisel toetanud assistendid – keda oli eraldi nimetamiseks liiga palju – ning minu agent Barbara Kouts ja minu toimetaja Caroli juures Bruce Shostak, kes pingutasid selle nimel, et see raamat teieni jõuaks. Barbara leidis visiooniga väljaandja; Bruce tegi käsikirja korda, hoides mind vajalikes kohtades tagasi, kuid andes mulle muus osas vabad käed.

      Raskem on mul leida sobivaid sõnu pöördumiseks oma abikaasa Arti poole. Loetlen siiski mõned neist: sõber, kolleeg, toetaja, armastatu – suur tänu, kogu südamest.

      Sellegipoolest usun ma aristokraatiasse – kui see on ikka õige sõna ja kui üks demokraat tohib seda kasutada. See pole võimu-, vaid vaimu- ja hoolivusaristokraatia … Selle esindajaid leidub kõigi rahvuste ja ühiskonnaklasside seas, neid on igas vanuses ning kohtudes tekib nende vahel salajane mõistmine. Nad esindavad inimlikke traditsioone kõige ehedamal kujul, meie veidra rassi igavest võidutsemist julmuse ja kaose üle. Tuhanded nende seast jäävad alatiseks tundmatuks, vaid üksikud nimed saavad tuntuks. Nad on tundlikud nii iseenese kui ka teiste suhtes; nad on hoolivad, olemata seejuures sekeldajad; nende südikus pole mitte ärplemine, vaid vastupanuvõime …

E. M. Forster, „What I Believe“,raamatust „Two Cheers for Democracy“1

      Autori eessõna, 2012

      1998. aastal, pärast raamatu esmakordset ilmumist, kirjutasin sellele uue eessõna pealkirjaga „Pidu meie tänavas“. See oli üleskutse tunda rõõmu kõigi nende inimeste üle, kes said teadlikuks oma ülitundlikkusest ning pidasid raamatut vajalikuks, aga ka selle üle, et ülitundlikkuse idee leidis pidepunkti teadusmaailmas. Täna on meil tähistamiseks umbes viiskümmend korda suurem põhjus. Raamat „Ülitundlik inimene“ on tõlgitud neljateistkümnesse keelde, alates rootsi, hispaania ja korea keelest ning lõpetades heebrea, prantsuse ja ungari keelega. Kogu maailmas on mitmed mõjukad väljaanded avaldanud artikleid ülitundlikkuse kohta. Ameerika Ühendriikides on sellised väljaanded Psychology Today, milles avaldati mainitud teemal eriartikkel; ajakiri Time avaldas lühema arutelu ning teemat on käsitlenud paljud naiste- ja terviseajakirjad, näiteks O Magazine, samuti netiväljaanded. Korraldatakse „ÜTIde kokkutulekuid“ ja koolitusi, lisaks muidugi kõikvõimalikud YouTube’i videod, raamatud, ajakirjad, uudiskirjad ja veebilehed ning igasugused üksnes ülitundlikele inimestele mõeldud teenused – suurem osa neist head ja mõned mitte nii väga head. Kümned tuhanded inimesed tellivad minu enda uudiskirja „Comfort Zone“ aadressil hsperson.com, kus on tänaseks arhiveeritud sadu uudiskirjas avaldatud artikleid, mis hõlmavad ülitundlikkuse kõiki aspekte. Me oleme läbi käinud pika tee.

Kolm täiendatud väljaannet ühes kohas

      Arvestades seda, et raamat sai kirjutatud ajal, mil algas väikest viisi revolutsioon, olen pidanud plaani seda pisut ümber kirjutada. Kuid raamatut üle vaadates leian ikka, et ei muudaks suurt midagi. See täidab oma ülesannet, kolme erandiga. Esimene ja kõige olulisem – ma soovisin lisada laiapõhjalise teadusuuringu põhjal tehtud järeldusi. See on väga oluline, sest aitab meil kõigil uskuda, et raamatus kirjeldatud tunnus on päriselt olemas. Käesolev

1

E. M. Foster (1. jaanuar 1879 – 7. juuni 1970) oli inglise romaanikirjanik, lühilugude autor, esseist ja libretist. Saavutas tuntuse ennekõike oma irooniliste, hästi läbimõeldud süžeega romaanidega, mis kirjeldavad 20. sajandi Briti ühiskonna klassierisusi ja silmakirjalikkust (tlk).