Ulenspiegel ja Lamme Goezdak. Charles de Coster

>Ulenspiegel ja Lamme Goedzak

      ÖÖKULLI EESSÕNA

      Härrad kunstnikud, mu isandad, härrad kirjastajad, ja härra poeet – ma pean tegema mõningad märkused teie esimese trüki puhul. Kuidas! Selles raamatumürakas, selles elevandis, mida katsusite kaheksateistkümnekesi nihutada kuulsuse teele, ei leidnud te tibatillukestki kohta Minerva linnule, targale öökullile, mõistlikule öökullile? Saksamaal ja Flandrias, mida te nii väga armastate, matkan ma alati Ulenspiegeli õlal, keda nii hüütakse vaid sellepärast, et ta nimi tähendab: öökull ja peegel, tarkus ja jant, Uyl en Spiegel. Dammes, kus ta kuuldavasti olevat sündinud, täishäälikute liitumise tõttu ja harjumusest öelda Uy asemel U, räägitakse „Ulenspiegel”. Kuid see on nende asi.

      Teie olete sepitsenud uue tähenduse: Ulen pro Ulieden Spiegel – teie peegel – teie, härrad talupojad ja aadlikud, valitsetavad ja valitsejad: terve ajajärgu rumaluste, lolluste ja roimade peegel. See on küll teravmõtteline, ent mitte mõistlik. Kunagi ei maksa purustada traditsioone.

      Võib-olla teile tundus imelik kehastada tarkust linnu kujul, kes – teie arvates – on sünge ja naljakas, prillidega pedant, palagani silmamoondaja, pimeduse sõber, hääletult lendav ja varem tappev, kui kõrv püüab ta ilmumise – nagu surm ise. Ja ometi, teeseldult-malbed pilkajad, te sarnanete minuga. Kas pole teiegi ööde keskel selliseid, mil veri voolas ojana mõrva löökidest, mis on hiilinud vildist taldadel, et poleks kuulda ta lähenemist? Ja kas teie üldine ajalugu ei mäleta mõningaid kahvatuid koidikuid, millede ähmased kiired valgustavad meeste; naiste ja laste laipadega kuhjatud tänavaid? Millest elatab end teie poliitik sest ajast, mil vallutasite maailma? Verevalamistest ja tapmistest.

      Mina, öökull, ilge öökull, tapan seks, et elada, et toita oma poegi, ma ei tapa seks, et tappa. Kui te mulle ette heidate linnukeste pesakonna õgimist, kas ei või siis minagi teile ette heita kõige maa peal hingava tapmist? Te olete täitnud terved raamatud liigutavate lugudega linnu kiirest lennust, ta armuelust, ta ilust, ta pesaehitamistaidest, emalinnu hirmust poja pärast, ent seejärel te arutlete, millises soustis tuleb lind lauale asetada ja mis kuul ta on kõige maitsvam ja rasvasem. Mina ei kirjuta raamatuid, hoidku jumal – muidu ma kirjutaksin, et kui te ei saa süüa lindu, siis sööte pesa, et vaid hambad ei jääks tööta.

      Mis puutub sinusse, meeletu poeet, siis oleks sul olnud kasulikum märkida minu osavõttu su loomingust, millest vähemalt kakskümmend peatükki kuulub mulle; muud jätan sinu täielikuks omanduseks. See on veel väiksem pahe – olla piiramatuks valitsejaks kõigi lolluste üle, mida trükid. Ülekeev poeet, sa paljastad valimatult neid, keda nimetad oma isamaa timukaiks, sa naelutad Karl V ja Philipp II ajaloo häbitulpa: sa pole nagu öökull, sa ei ole mõistlik. Oled sa veendunud, et siin maailmas ei leidu enam karl viiendaid ja philipp teisi? Ent mis juhtub, kui tähelepanelik tsensuur leiab su elevandi üsas viiteid tähtsaile kaasaegseile – kas sa ei karda? Miks sa ei lase neid rahulikult magada oma haudades – seda keisrit ja seda kuningat? Miks haugutad sa selliseid kõrgeid isikuid? Kes hoope otsib, see hukkubki hoopidest. On inimesi; kes sulle ei andesta mingil tingimusel, ja samuti ei andesta sulle mina: sa rikud ära minu korraliku väikekodanliku seedimise.

      Milleks selline kangekaelne lapsepõlvest peale julma (ta on ju inimene), vihatud kuninga kõrvutamine Flandria rahvaga, mida püüad meile esitada nii ennastohverdava, elurõõmsa, ausa ja töökana? Kes sulle ütles, et rahvas oli hea, kuningas aga halb? Mina võiksin sulle mõistlikkude väidetega tõendada vastupidist. Sinu tähtsamad tegelased on eranditult lollpead ehk hullumeelsed: su võrukael Ulenspiegel haarab relva südametunnistuse vabaduse eest võitlemiseks, ta isa Klaas sureb tuliriidal oma religioossete veendumuste kinnitamiseks, ta ema Soetkin laseb end piinata ja sureb piinamise tagajärjel, kuna ta tahtis aaret hoida oma pojale, su Lamme Goedzak kõnnib elus sirget rada, nagu piisaks siin maailmas headusest ja aususest, su väike Nele, kes on ju üsna kena, armastab eluaeg vaid ühte meest… Kus on nähtud midagi säärast? Haletseksin sind, kui sa poleks mitte naeruväärne.

      Tõsi, pean tunnistama, et sul nende meeletute isikute kõrval leidub mõningaid kujusid, mis on mulle meelepärased: need on su hispaania sõdurid, su lihtrahvast põletavad mungad, su inkvisitsiooni spioon Gilline, su ihnuskoi kalakaupleja, salakaebaja ja libahunt, su tähtis isand, kes öösiti mängib saatanat, et võrgutada mõnd lühiarulist eite, eriti aga see „tarkpea” Philipp II, kes rahapuuduse tõttu korraldas pühakujude rüüstamisi kirikuis, et siis karistada mässu eest, mille osavaks algatajaks oli ta ise. Tehakse suuremaidki asju, kui ollakse kutsutud nende pärijaks, keda tapad.

      Kuid mulle näib, nagu räägiksin tühja. Sa, võib-olla, ei teagi, mis on õieti öökull. Seletan sulle kohe.

      Öökull on see, kes salamahti pritsib laimu inimestele, kes talle millegipärast ei meeldi; kui aga temalt nõutakse vastutust oma sõnade eest, hüüab ta targasti: „Mina ei kinnita midagi. Räägitakse.” Ta teab väga hästi, et see „Räägitakse” on tabamatu.

      Öökull on see, kes poeb aulikku perekonda, käitub peigmehena, varju heites tütarlapsele, laenates raha ja vahel makstes, ning kadudes, kui enam midagi pole võtta.

      Öökull on poliitik, kes varjab end vabamõtlemise, äraostmatuse ja inimesearmastuse maskiga ja parajal momendil ilma hoiatamata lämmatab mõne inimese või rahvuse.

      Öökull on kaupmees, kes võltsib oma veini ja toiduaineid, kes annab toitva asemel seedimisrikkeid, lõbususe asemel viha.

      Öökull on see, kes varastab nii osavasti, et võimatu on tal kraest kinni haarata, kes kaitseb valet tõe vastu, röövib leski ja orbusid, ning võidurõõmutseb rasvas nagu teised võidurõõmutsevad veres.

      „Öökullinna” on naisterahvas, kes kaupleb oma kaunidustega, laastab paremate noorte meeste südameid, seletades, et ta neid „arendab”, ja jätab nad siis tühjade taskutega porri, kuhu ta nad on kiskunud.

      Kui ta on vahel kurb, kui talle meenub, et ta on naine ja võiks saada emaks, siis ei tunnusta ma teda; kui ta, väsinud sellest olesklemisest, vette sööstab, siis on ta hullumeelne, kes pole väärt elama.

      Vaata ringi, kolkapoeet, ja loenda, kui võid, kõik selle maailma öökullid; mõtle järele, kas on mõistlik rünnata, nagu sina seda teed, Võimu ja Salakavalust, neid kuninglikke öökulle. Tule meelemärkusele, ütle oma Mea culpa [minu süü. (ladina k.)] ja anu põlvili andeksandmist.

      Su usaldav mõistmatus huvitab mind ometi; ja sellepärast, hoolimata mu tuntud kombest, hoiatan sind, et kavatsen viibimata paljastada sinu lausete avalikkusi ja jultumusi minu kirjanduslikele sugulastele – võimsaile sulgedele, nokkadele ja prillidele. Mõistlikud ja pedantsed inimesed oskavad kõige veetlevamal, kõige viisakamal kujul, igasuguste suitskatete ja varitõkete all jutustada noorsoole armulugusid, millede kodumaa pole mitte üksnes Kythere ja millised võivad tunni jooksul, täitsa märkamatult, „viia punktini” kõige vooruslikumagi Agnese. Oo, jultunud poeet, kes sa nii väga armastad Rabelais’d ja vanu meistreid – neil inimestel on sinu suhtes see eelis, et teritades prantsuse keelt, teritavad nad selle lõppude lõpuks ei millekski.

Bubulus Bub

      ESIMENE RAAMAT

I

      Kui mai viirpuu õied avas, sündis Dammes, Flandrias, Ulenspiegel, Klaasi poeg.

      Katelijne, ämmaemand, mässis lapse soojadesse mähkmetesse; olles tema pead vaadelnud, näitas ta seda katvale kestale.

      „Ta on tanutatud,” ütles ta rõõmsalt, „hea tähe all sündinud.”

      Ent äkki oigas ta kurblikult, näidates väikesele mustale täpile õlal.

      „Häda,” ohkas ta, „see on kuradi sõrme must jälg.”

      „Siis on härra Saatan,” sõnas Klaas vahele, „küll õige varakult suvatsenud tõusta, kui tal juba aega oli minu poega märkida?”

      „Ta ei ole veel üldse magama heitnud,” vastas Katelijne, „sest kuula, alles praegu äratab kukelaul kanu.”

      Ja ulatanud lapse Klaasile, ta lahkus.

      Nüüd sulatas koit öised varjud, pääsukesed lendasid vidistades aasade kohal, ja horisondil kerkis päikese pimestav purpurnägu.

      Klaas avas akna ja ütles Ulenspiegelile:

      „Vaata, mu tanutatud poeg, emakest päikest, kes sealt tuleb Flandriamaad tervitama. Vaatle teda, kui sa võid; ja kui sa kunagi hiljem kahtluses vaevled ja ei