Päise päeva sõda. Peter V. Brett

ja kui ma õigesti oletan, algab nõelamine Kuu loomise aegu. Siis peab igaüks jalul olema.”

      Renna põrnitses pahaselt.

      „Mis viga?” pani Arlen neiu pilku tähele. Renna põimis käed rinnale risti ja keeras selja.

      Järgmisel hetkel tundis ta Arleni käsi end õrnalt kallistamas. „Kui miski sind vaevab, Ren, räägi. Ma õppisin tollelt deemonilt mõndagi, aga mõtetelugemist ei ole ma valmis proovima.”

      Renna ohkas. „Mulle ei meeldi, et sa tervendad.”

      Arlen jäigastus. „Mida? Miks? Kas peaksin inimesed pikali maha jätma? Santidena? Surema?”

      Renna oleks üle kõige tahtnud tema käte vahele jääda, kuid lükkas need eemale ja pööras näoga mehe poole. „Asi pole selles. Minu meelest ei ole see ohutu. Sa nimetad mind hulljulgeks, aga ise vaakud tervendades iga kord hinge. Sa oled liiga põikpäine ega oska lõpetada. Nii et jah. Pigem paranegu tobukeste murtud jalad vanamoodsal viisil, kui et sa ravida püüdes kokku kukud.”

      Renna kartis, et mees hakkab tema peale karjuma, kuid Arlen üksnes noogutas. „Ma alles harjun oma võimetega. Aga suurloits on mulle toeks ja ma olen ettevaatlik, Ren. Luban sulle.”

      6. KÕRVARÕNGAS

      Suvi 333 pN

      29 koitu Kuu loomiseni

      „Ah! Aaaaah!”

      Inevera hingas järjekindlalt, kuna tema kõrvarõngast kostsid põhjamaa hoora karjatused.

      Kõrvarõngas sarnanes lihtsa hõbekulinaga, aga sinna olid uuristatud tillukesed loitsumärgid ja see sai väge keskele peidetud deemoniluuterakesest. Teine samasugune terake peitus ehte paarilises, mille Inevera oli nende pulmapäeval Jardirile kinkinud, ehkki selle tegelik olemus oli mehele teadmata.

      Kui sa mind armastad, ei võta sa seda kunagi kõrvast, kuulutas ta mehele tol päeval.

      Tavaliselt ei paiknenud ehte loitsumärgid ühel joonel, kuid Inevera sai need seda pöörates käivitada ning hora-tükike asus suhtlema oma kaksikõega, kandes hääli Inevera kõrvu nagu tassidest ja nöörist koosnev lastelelu.

      Muuhulgas ka Leesha Paberivalmistaja häält, kes mõnust Inevera abikaasale kõrva oigas.

      Ma olen palm, ütles Inevera endale, ja see on kõigest tuul. Ma paindun, aga ei murdu.

      Tema pilk vilksas Melanile ja Asavile, kes olid tema lähimad nõuandjad. Nemad ei kuulnud kõrvarõngast – võlujõud teenis üksnes selle kandjat –, aga vahet polnud. Ahmann ja Leesha mängisid oma armumänge nüüd avalikult, vähemalt palees. Ineveral tuli naeratada ja häirimatust teeselda, kuigi see murendas tema võimu dama’ting’ide ja Jardiri õukonna meeste seas.

      Ta surus sõrmed rusikasse. Ta ei saanud neile kuidagi vastu. Ahmann oli Shar’Dama Ka, mistõttu mehel oli Evejah’ ametlike tõlgenduste kohaselt õigus igale naisele, keda himustas. Inevera oli aastaid vaeva näinud, et Ahmanni vajadusi rahuldaksid kas tema ise või tema poolt hoolikalt valitud naised – sellised, kes tõid mehele küll võimu ja lapsi, kuid keda Inevera suutis hõlpsasti allutada või kõrvaldada.

      Leesha Paberivalmistaja ei olnud niisugune. Leesha oleks Ahmannile tõesti võimu toonud, aga oli sellega kitsi ja loomult suureline justkui mõne Andrah’ esiknaine. Ta keeldus allumast ning tema kõrvaldamine oli Ineveral kaks korda nurjunud. Esimesel korral oli Inevera käskinud oma vanimal tütrel Amanvah’l, kes oli kihlatud punapäise põhjamaalase Rojeriga, Leesha mürgitada. Ustav, kuid kogenematu tütarlaps keeras ülesande kihva.

      Leesha oleks võinud Jardiri jutule minna, mis oleks inetu võitluse avalikuks teinud. Jardir oleks raevu sattunud. Ehk koguni ohjeldamatusse raevu.

      Aga Leesha oli vaikinud ega kihutanud Amanvah’d minema. See äratas Ineveras vastutahtsi natuke austust, ja saatnud oma eunuhhidest vahimehed peagi Leesha magamiskambrisse sisse murdma, oli ta rumalal kombel üritanud seda naist lihtlabase tapmise asemel lahkuma hirmutada. Samal ööl oli ta sunnitud päästma Leesha elu, et koos vastu astuda teadvusedeemonile, kes proovis tappa Jardirit.

      Muidugi kui ta poleks nõnda käitunud, oleks deemon vabalt võinud Jardirilt ja temaltki elu võtta. Inevera ei tunnistanud seda meeleldi, aga too põhjamaa nõianõges, kelle vägi oli öös ainult kasvanud, avaldas muljet. Ineveral ei läinud korda teda takistada, kui ta teadvusedeemonilt võimsa alagai hora hankis – Inevera eeskujul. Ta oli läkitanud neid luid varastama eunuhhid, kes pöördusid tagasi läbipekstult ja tühjade kätega. Leesha oli õppinud valvel püsima.

      Seega kuulas Inevera pealt. Kuulas pealt, üritades end mitte kõrvaletõugatuna tunda. Välja vahetatuna. Alandatuna.

      Ta hingas, otsides meelerahu. Too naine sõidab varsti tagasi oma barbarikülla ja head teed tal minna. Inevera võtab uuesti sisse õiguspärase koha Jardiri voodis ja elu on jälle nagu enne.

      Loodetavasti.

      Kireoiged ja karjatused vaibusid, asendudes tasase pominaga. Inevera kuulatas pingsalt, püüdes summutatud sõnu eristada. See oli hullemgi kui kirehüüded ja kehade nühkimine. Inevera oli abikaasat sageli teiste naistega jälginud ning teadis hästi Jardiri häälitsusi ja neidki, mida naised mehega kuuldavale tõid. Inevera usaldas oma padjatantsukunsti ega peljanud ühtegi Leesha armunippi. Teda vihastasid hoopis vaiksed hetked, kui mees ja Leesha lamasid teineteise embuses.

      „Abiellu minuga,” ütles Jardir.

      „Kui mitu korda pean ma keelduma, enne kui sa palumise lõpetad?” vastas Leesha, teeseldes, nagu ei taipaks ta, millist uskumatut au talle osutati.

      „Kui sa keeldud ka kümme tuhat korda,” ütles Jardir, „palun ma ikkagi veel kümme tuhat. Kuule nüüd, me jõuame. Ma olen Shar’Dama Ka ja võin meid käeviipega laulatada. Tule mulle salaja naiseks. Su ema ja Abban võivad tunnistajad olla ja allkirja anda. Keegi teine ei teaks, kuni me ei taha, ainult meie teaksime.”

      Abban. Inevera kõverdas huuli. Siin oli mängus Abbani käsi, kes taotles võimu ja Jardiri poolehoidu. Temagi tuleb paika panna.

      „Ükskõik kas sa palud kümme tuhat korda või kakskümmend tuhat,” lausus Leesha, „minu vastus on eitav. Sul on juba piisavalt naisi.”

      „Ma ei luba neist enam kedagi oma voodisse,” ütles Jardir ja Inevera tõmbus turri. „Mitte kedagi peale Inevera,” täpsustas mees ja Inevera hingas taas, mehe rumalusest alles rabatud. Räägiti, et Sharum’id ei oska tingida, ning Jardir oli läbi ja lõhki Sharum.

      „Ma peaksin siis jagama sind vaid ühe naisterahvaga neljateistkümne asemel?” küsis Leesha.

      „Sa jagad mind praegugi,” urises Jardir ja Inevera hammustas huulde, kuuldes neid jälle suudlemas.

      „Me oleme kahekesi, Ahmann,” ütles Leesha ja Jardir ahhetas naudingust. „Järgmised paar tundi ei jaga ma sind kellegagi.”

      „Damajah!” kiljatas Melan. „Teie käed!”

      Inevera langetas pilgu ja nägi oma rusikasse surutud kätest verd jooksmas. Tema pikad teravad võõbatud küüned olid sügavale peopessa lõiganud. Mõtted mujal, ei olnud ta seda tundnud. Veel nüüdki näisid need kellegi võõra kätena, kui Melan ja Asavi need haarasid, haavu hellalt puhastades ja sidudes.

      Kuidas asi niikaugele jõudis? Millega oli ta Ahmannile pettumuse valmistanud, et mees teda sel kombel häbistas? Ta oli hoolt kandnud, et Ahmann saaks väljaõppe ja hariduse, enne kui Sharum’id oleksid ta peksuga nüristanud või lasknud tal mõttetult hukkuda. Ta oli mehele andnud ühendatud Krasia ja kinkinud vahendid alagai’de tagasi Nie sügavikku kihutamiseks. Ta oli Ahmannile kinkinud neli poega ja kolm tütart ning valinud välja Jiwah Sen’id, kes soojendasid mehe voodit ja jätkasid laste sünnitamist.

      „Ehk oleksin pidanud valima põhjamaa hoorasid, kellega ta oleks kustutanud iha valge ihu järele,” pomises Inevera.

      „Mehed on nii etteaimatavad,” ütles Melan.

      „Midagi vallutanud,