Tule eile meile. Lea Jaanimaa

Читать онлайн.
Название Tule eile meile
Автор произведения Lea Jaanimaa
Жанр Современная зарубежная литература
Серия
Издательство Современная зарубежная литература
Год выпуска 2012
isbn 9789985326572



Скачать книгу

>

      1

      Põlluserva kuhjatud kõrgel raudkivihunnikul istus tütarlaps ja kõlgutas hoogsalt jalgu. Igavuse peletamiseks vedas ta küüneservaga oma päevitunud sihvakatele säärtele valgeid triipe. Ta oli väga pahas tujus. Miks just temal pidi nii igav olema, igavamast igavam? Aeg-ajalt upitas ta end oma lemmikkivi otsas püsti ning kätt päikese ette varjuks seades vaatas ringi. Hea seegi, et need kivid olid siia veetud. Ilmselt põldude võsast puhastamise ja kuivendamise käigus. Lõõmav päike oli need soojaks kütnud ja neil oli täitsa mõnus istuda, siin ei olnud ka putukaid kiusamas, rohu peal poleks neist pääsu olnud. Päike oli juba kesktaevas, ega lõunani polnudki palju jäänud. Uuesti kihvatas temas viha. Kes küll mõtles välja need pikad suhkrupeedivaod, mida siin kõplaga kraapimas tuli käia? Turul ja poes ju peete virnas, miks peab inimesi niimoodi piinama? Kusagilt oli ta kuulnud, et neid söödetakse loomadele – no takka targemaks, las siis need lojused ise künnavad oma sarvedega siit umbrohu minema. Veel parem oleks, kui nad sööksid ära kogu maltsa, siis oleks peedil ruumi ja valgust kasvada. Aga nii see kahjuks polnud ja ega elajas suudagi vahet teha, mida süüa nüüd ja mida hoida kevadeks. See, et elajad seda ei suuda, ajas jube vihaseks. Vihaseks ajas seegi, et need vaod olid tema meelest kohutavalt pikad. Hea, et põlluäär oli päikesekuumuses nii kõvaks kuivanud, et õigete liblede eraldamine valedest võttis tükk aega. Nii olid kõplajad, kes iga päev ametis, talle kauem seltsiks. Vao lõppu jõudmine võttis palju aega ja sealtki hoovõtt nõudis pingutust, sest ka otstes oli maapind paakunud. See ajas omakorda hinge täis. Tüdruk tõusis taas püsti ja ta silmad lõid särama. Eemalt paistsid väikesed täpid. Enam ei pea kaua kannatama. Varsti on seltskond kohal. Ajaviiteks tuhnis ta kaasavõetud riidest kotis. Tal oli vedanud, et temal ei olnud vaja siin orjata, sest ta oli koolis suvetööle jäetud ja pidi käima õpetajale näitamas matemaatikaülesannete lahendusi. Ka täna olid selles kotis kaustik, raamat ja pastakas ootamas. „Hurraa, homme lähen jälle kooli, kuulete, seapeedid!” hõikas ta ja tuju paranes kohe. Ta tegi näpu süljega märjaks ja silus triibud jalgadel tasaseks. Varsti on kõplajad kohal ja tema saab ka lõpuks koju. Siis aga meenus talle, et on ju alles lõuna ja korra käiakse veel põllu teises servas ära – seega ei pääse ta niipeagi. „Liigutage ometigi kiiremini!”

      Nutuvõru kiskus ümber suu, aga ta pidi vapper olema.

      Päike lõõskas ja muld lõhnas ning tüdrukule tundus korraks, et maaelul pole vigagi. Muidugi oleks ta meelsamini linnas elanud, aga sellest ei maksnud unistadagi. Tema käest ei küsinud keegi. Ükski rakk temas ei tahtnud leppida sellega, et just tema saatus oli potsatada kolkakülla. Päris kolgas see siiski polnud, sest maakonnalinnani oli vaid paarkümmend kilomeetrit ja nende kodugi asus tiheda liiklusega maanteest kiviviske kaugusel. Ta elas seal algul koos ema ja vanaemaga, peale vanaema matuseid ainult emaga. Isa tal polnudki. Polnud kunagi olnudki. Ema sisendas talle pidevalt, et nii ongi õige, ärgu pärigu kogu aeg, ta ei vasta niikuinii. Et mis tal häda on, millest puudus, olgu rahul ja ärgu kiusaku. Ega tegelikult polnudki midagi häda. Vanavanemad olid jätnud neile väga ilusa maja lillepeenarde ja suure viljapuuaiaga ning kaskedega nende ümber. Parem oleks siiski see maja linnamaja vastu vahetada, aga ema ei olnud sellega päri. Nojah, mis tal viga, tema töötas ju linnakeses ja kohtus pidevalt põnevate inimestega. Ta oli nimelt juuksur. Tüdruku meelest oli see ainus põnev amet poemüüja oma kõrval. Ja hea oli ka see, et ema oli kogu aeg kodust ära, sest kliente ei saanud ripakile jätta. Kui vanaema suri, oli ta veel nii väike, et ema otsis talle hoidja. See oli naabruses elav taat, kellel aega laialt käes. Tema seltsis oli tore, põnev oli vaadata, kuidas ta puid lõhub ja piipu tossutab. Taat oli otsinud pööningult välja vanad kooliraamatud ning õpetanud teda lugema ja arvutama. Iga õigesti lahendatud ülesande eest andis taat kommi. Kui kommid olid otsas, mindi koos poodi uute järele. Poeskäigud olid väga huvitavad, sest poes ja selle ümbruses sagis alati palju inimesi. Loomapidajad sidusid kandilised leivapätsid nagu halud ratta pakiraamile ja seda oli nii naljakas vaadata. Poe juures ajasid külainimesed pikalt juttu ning sedagi oli tore pealt kuulata. Eriti huvitav oli, kui kellestki halvasti räägiti. Fantaasia hakkas kohe tööle ja tüdruk kujutas ette, kui hullu elu tagaräägitu elas või kui hirmus oli kellegi kodune olukord. Hea oli teada, et tema emast ei räägitud halba. Ega oleks saadudki, sest ema oli väga vajalik inimene – ta käis oma vabadel päevadel paljudel suisa kodus juukseid lõikamas. Kobedamad külainimesed tulid ise kohale ja tõid töö eest alati midagi kaasa. Vahel oli kooke ja sülti nii palju, et ema jagas neid omakorda vaesematele. Nende üsnagi suures majas oli emal üks päiksepoolne tuba sisustatud nagu salong. Algul olid seal ainult tool ja peegel, aga ajapikku lisandusid kärud ning muu pudi-padi. Ainukesena külas oli nende majja paigaldatud soojaveeboiler, nii sai kasutada peapesemiseks kraanikausiga tooli. Ega ema ei teinud kodus tööd ainult süldi ja saia eest, raha jaoks oli tal peeglilaua ülemine sahtel, mida võtmega lukku sai keerata. Emal polnud kuigi palju vabu päevi. Kui vahel juhtus mõni selline, oli hoidjataat ikkagi platsis, sest ema oli siis kodu koristamisega hõivatud. Suuremaks saades taipas tüdruk, et taadil pidi olema ikka väga mõjuv põhjus niimoodi palja aitähhi eest teda hoidmas käia. Kord kuulis ta pealt klatšivaid külamutte ja sai teada, et vanaema oli olnud taadi suur armastus. Taat käis pikki aastaid peale vanaema matuseid kahe maja vahet, kuni ühel päeval poeg ta majanatukese kas maha müüs või ära kinkis ning taadi pealinna enda juurde elama viis. Ema oli sellest väga löödud, see muutus paiskas segi kogu elukorralduse. Ema oli hakanud viimasel ajal õiendama ja tänitama, iial ei olnud millegagi rahul. No mis see tema asi on, et juuksurist ema tütar ei kammi korralikult oma pikki juukseid. Vahtigu klientide päid! Pealmise kihi harjas ta iga päev läbi ja mis sinna alla jäi, ei paistnud ju välja. Hiljuti jäi ta sellega vahele ja ema pusis pool päeva, et tekkinud vilti peas karvhaaval lahti harutada. Lõpuks lõikas veel suure jupi maha ka. Taat oleks kindlasti sekkunud ja talle appi tulnud, aga taati polnud enam. Tema majja olid kolinud uued inimesed – mingi keskkoolieelikust plika oma emaga.

      Juba enne, kui tal seda tüdrukut kohata õnnestus, oli ta jõudnud teda vihkama hakata. Ta ei teadnudki täpselt, kas seepärast, et too taadi elukoha hõivas, või oli põhjuseks salasoov näha uue naabrina endast veidi vanemat poissi. Poissi oleks sinna hädasti vaja olnud, see oleks siis võinud nende majapidamises abiks käia. Või meesterahvast, kes oleks ema aitamas käinud, puid lõhkunud ja ahju kütnud. Tuli hoopis mingi plika ja see ajas hinge nii täis, et ta pidi mingi karistuse välja mõtlema. Viha kees ta sees. Viha, et tema käest keegi ei küsinud, kes temale meele järele oleks või keda tema ootaks endale seltsiliseks. Tal polnud veel õnnestunud näha ei seda plikat ega tema mutti, aga ta teadis juba, et nad elavad kahekesi. Jälle üks ilma isata lugu. No mis kurat nende isadega ometi on, et neid ei jätku! Samas, kui järele mõelda, siis paras talle, las vaevleb. Endine taadi kodu on ikka väga vilets nende maja kõrval, paras saunahütt, kus mugavustest pole haisugi.

      „Just, paras talle!” kinnitas ta häälekalt.

      2

      See Kesk-Eesti külake oli väga hea asukohaga – bussid liikusid mitmes suunas. Peaaegu Eestimaa süda. Kahjuks elas selles külas väga vähe noori inimesi. Liikumas polnud neid näha peaaegu kunagi, käisid ju need vähesedki linnakesse tööle. Ainult vanad askeldasid ringi. Silma torkas üksnes tüdrukutepaar, kes nagu sukk ja saabas kogu aeg koos olid. Nii suurt sõprust oli lausa lust vaadata. Külarahvas tundis juba kahetsust, et varsti jääb neilgi kool selja taha ja linn meelitab nad minema. Vähemalt mõne aasta olid nad aga veel kooliga seotud ja seda oli hea teada. Nii erinevad kui on aastaajad, olid ka need kaks lahutamatut neidu. Üks oli endale nimeks saanud Bärbel. Külainimeste keel ei paindunud seda hääldama ega pea suutnud meeles pidada, nii et teda kutsuti Elliks. Ta välimus tundus kuidagi sobimatu maatüdruku jaoks. Lapsena ei olnudki see nii võõras, aga neiuikka jõudes tegi nähtu kõiki murelikuks. Juba jalad olid tal külanaiste meelest liialt pikad ja peenikesed. Puusi polnud ollagi, piht selline, et võta või pihkudega keskelt kinni. Imekombel oli rinnakumerus looduse poolt õige koha peale sätitud. Imestama pani ka peenike kael, mis jaksas pead uhkelt püsti hoida. Juuksed olid väga heledad, suvel lausa valged. Juustel oli paksust sedavõrd, et oleks jätkunud mitmele. Ka juuste pikkust oli ülearu. Juuksurist ema oleks võinud märgata, et kui selg on kaetud ja pool tagumikustki, siis on aeg käärid välja võtta ja parajaks lõigata. Tema nukulikku näkku oleks sobinud malbe naeratus, aga seda oli palju tahta. Pigem võis sealt leida ülbust või nipsakust. Silmad olid saanud taevasinise värvi. Kindlameelsust oli neis silmades piisavalt, aga midagi veel, millele ei oska kohe ühe hooga nime anda. Salakavalust äkki. Bärbel ehk siis maakeeli Elli oli oma ilust vägagi teadlik. Ta kehakatted olid valitud sihilikult