Kuningate heitlus. Teine raamat. George R. R. Martin

porisesse leeri, kus valitses tohuvabohu. Ma võiksin põgeneda, mõtles ta, kui üks vanker temast mööda mürises. Ma võiksin vankripärasse hüpata ja ennast sinna peita või laagrilibude sekka varjuda, ilma et keegi mind takistaks. Ta oleks seda ehk teinudki, kui Weese poleks neile rohkem kui üks kord öelnud, mida ta teeb sellega, kes üritab tema juurest ära joosta. „Mingit peksu ei tule, oi ei, ma ei puutu teid näpuotsagagi. Ma jätan teid lihtsalt Qohorlasele, seda ma teen, ma jätan teid Sandistajale. Vargo Hoat on tema nimi ja kui ta tagasi tuleb, raiub ta teil jalad otsast.” Ehk siis, kui Weese oleks surnud, mõtles Arya… aga mitte seni, kuni ta mehe läheduses viibis. Weese võis sulle otsa vaadata ja haista, mida sa mõtled, nagu ta ise alailma väitis.

      Kuid Weese ei osanud aimatagi, et Arya oskab lugeda ega vaevunud seetõttu tema kätte antud sedeleid kinni pitseerima. Arya viskas neile kõigile pilgu peale, kuid neis polnud kunagi midagi asjalikku, ainult tobedad käsud, et üks vanker viljaaita ja teine relvalattu saadetaks. Ühes oli mänguvõla maksunõue, kuid rüütel, kellele Arya selle viis, ei osanud lugeda. Kui Arya talle ütles, mis seal kirjas seisab, tahtis mees teda lüüa, kuid Arya põikas kõrvale, haaras rüütli sadula küljest hõbevitstega joogisarve ja sööstis minema. Rüütel möiratas ja tormas talle järele, kuid Arya lipsas kahe vankri vahelt läbi, sööstis põigeldes läbi vibulaskurite summa ja hüppas üle peldikukraavi. Soomusrüüs rüütel ei suutnud tal kannul püsida. Kui Arya sarve Weese’ile andis, ütles too, et selline väike nutikas Nirk on autasu ära teeninud. „Ma mõtlesin täna õhtuks prisket krõbedat kabunat süüa. Ma jagan seda sinuga. See meeldib sulle kindlasti.”

      Kõikjal, kuhu Arya läks, otsis ta Jaqen H’ghari, et sosistada talle järjekordne nimi, enne kui need, keda ta vihkas, tema käeulatusest kaovad, kuid kogu selles kaoses ja segaduses ei õnnestunud tal loratlasest rändsõdurit kusagilt leida. Mees võlgnes Aryale veel kaks surma ja tüdruk kartis, et need jäävadki tal saamata, kui Jaqen koos teistega ära sõtta sõidab. Lõpuks võttis ta südame rindu ja küsis ühelt väravavalvurilt, kas Jaqen on juba lahkunud. „Mõni Lorchi meestest või?” küsis mees. „Ei lähe tema siis kuhugi. Tema kõrgeausus nimetas ser Amory Harrenhali lossipealikuks. Kogu see kamp jääb siiasamma kindlust kaitsma. Verised Pajatsid jäävad ka, et moona varuda. See sikk Vargo Hoat vahutab vist vihast, tema ja Lorch pole kunagi teineteist sallinud.”

      Kuid Mägi pidi lahkuma koos isand Tywiniga. Tema pidi lahingus juhtima eelväge, mis tähendas, et Dunsen, Polliver ja Raff lipsavad Aryal käest, kui ta Jaqenit ei leia ega lase tal tappa ühte neist, enne kui nad ära lähevad.

      „Nirk,” ütles Weese sama päeva pärastlõunal. „Mine relvakotta ja ütle Lucanile, et ser Lyonel sälkis harjutades oma mõõga ära ja vajab uut. Siin on tema märk.” Ta andis paberitüki Arya kätte. „Ja vaata, et sa kähku teed, ta peab koos ser Kevan Lannisteriga teele minema.”

      Arya võttis sedeli ja ruttas minema. Relvakoda külgnes lossi sepikojaga, pika kõrge katusega hoonega, kus olid kakskümmend seinte sisse ehitatud ääsi ja pikad kivist veekünad terase karastamiseks. Pooled ääsid olid töös, kui Arya sisse astus. Seinad kajasid vasarate lajast ja tugevad nahkpõlledes mehed seisid higistades sünges kuumuses, kummargil lõõtsade ja alasite kohal. Arya märkas Gendryt, kelle paljas rind leemendas higist, kuid pilk tema sinistes silmades paksu musta juustepuhma all oli sama trotslik nagu ennegi. Arya polnud kindel, kas ta üldse tahab poisiga rääkida. See oli olnud Gendry süü, et nad kõik kinni võeti. „Kes on siin Lucan?” Ta sirutas käe paberilehega ette. „Ma pean ser Lyonelile uue mõõga viima.”

      „Tühja sest ser Lyonelist.” Gendry tõmbas ta kättpidi kõrvale. „Eile õhtul küsis Soe Pirukas minu käest, kas ma kuulsin, kuidas sa karjusid Talitundur, kui me kõik tookord seal linnuses müüril võitlesime.”

      „Ma ei karjunud!”

      „Karjusid küll. Ka mina kuulsin seda.”

      „Kõik karjusid midagi,” sõnas Arya trotslikult. „Soe Pirukas karjus „soe pirukas”. Ta karjus seda vist oma sada korda.”

      „Tähtis on see, mida sina karjusid. Ma ütlesin Soojale Pirukale, et rookigu oma kõrvad vaigust puhtaks ja et sa karjusid ainult Raiu surnuks. Kui ta sinu käest küsib, siis ütle talle sedasama.”

      „Ütlen,” lubas Arya, ehkki ta mõtles, et raiu surnuks oleks tobe karjuda. Ta ei julgenud Soojale Pirukale öelda, kes ta tegelikult on. Võib-olla peaksin ma Jaqenile ütlema Sooja Piruka nime.

      „Ma kutsun Lucani,” ütles Gendry.

      Lucan mühatas sedeli peale (ehkki Arya ei uskunud, et ta seda lugeda mõistis) ja võttis alla raske pooleteisekäemõõga. „See on selle molkuse jaoks liiga hea ja nii talle minu poolt ütlegi,” sõnas ta, mõõka Aryale ulatades.

      „Ütlen,” valetas Arya. Kui ta sellist asja teeks, peksaks Weese ta veriseks. Öelgu Lucan oma solvangud ise edasi.

      Mõõk oli hulga raskem kui Nõel, kuid Aryale meeldis seda käes hoida. Terase raskus käes lisas talle jõudu. Võib-olla ei ole ma veel veetantsija, aga ma pole ka hiir. Hiir ei oska mõõgaga ümber käia, mina aga oskan. Väravad olid avatud, sõdurid tulid ja läksid, veovankrid veeresid tühjalt sisse ja sõitsid välja, koormate raskuse all kriiksudes ja õõtsudes. Arya haudus mõttes plaani talli minna ja seal öelda, et ser Lyonel tahab uut hobust. Tal oli sedel ja tallipoisid oskaksid seda sama vähe lugeda kui Lucan. Ma võiksin hobuse võtta ja lossist lihtsalt välja ratsutada. Kui valvurid mu kinni peaksid, siis näitaksin ma neile sedelit ja ütleksin, et viin kõik ser Lyonelile. Kuid tal polnud aimugi, missugune ser Lyonel välja näeb või kust teda leida. Kui nad teda küsitlema hakkavad, saavad nad aru, ja siis Weese… Weese…

      Kuni ta huult näris ja püüdis mitte mõelda sellest, mis tunne võib olla, kui sul jalad otsast raiutakse, möödus temast rühm parknahast vammustes ja raudkiivritega vibukütte, vibud õlale riputatud. Arya kuulis katkendeid nende jutust:

      „…hiiglased, ütlen ma teile, tal on kahekümne jala pikkused hiiglased, kes on tulnud Müüri tagant ja käivad tal sabas nagu koerad…”

      „…ebaloomulik, kuda nad nii kähku sinna jõudsid, ööpimedas ja puha. Ta on rohkem hunt kui inimene, kõik need Starkid on sihukesed…”

      „…persse oma huntide ja hiiglastega, see poiss kuseks hirmuga püksi, kui meie tulekust teaks. Tal ei jätkunud julgust Harrenhali peale tulla, või kuidas? Putkas teisele poole, oli ju nii? Ta putkaks nüüd ka, kui tal vähegi oidu peas oleks.”

      „Räägi pealegi, aga äkist teab poiss midagi, mida meie ei tea, äkist peaks hoopis meie putket tegema…”

      Jah, mõtles Arya. Jah, just teie peaksite putket tegema, teie ja isand Tywin ja Mägi ja ser Addam ja ser Amory ja rumal ser Lyonel, kes ta ka pole, pange kõik heaga putku, muidu tapab mu vend teid maha, ta on Starkide soost, ta on rohkem hunt kui inimene, ja mina samuti.

      „Nirk.” Weese’i hääl kõlas nagu piitsaplaks. Arya ei olnud tema tulekut näinudki, kuid ühtäkki seisis mees otse tema ees. „Anna see siia. Sul läks liiga kaua.” Ta kahmas mõõga Aryal käest ja andis tüdrukule käeseljaga kõrvetava hoobi. „Järgmine kord tee rutem.”

      Hetkeks oli Arya taas olnud hunt, kuid Weese’i kõrvakiil röövis talt kõik, nii et talle jäi vaid tema enda vere maitse suus. Ta oli omale keelde hammustanud, kui mees teda lõi. Ta vihkas meest selle pärast.

      „Tahad veel või?” päris Weese. „Küll saad ka. Ma ei kavatse sinu ülbeid pilke taluda. Mine pruulikotta ja ütle Tuffleberryle, et mul on tema jaoks kaks tosinat vaati, aga las ta saadab oma poisid neile järele, muidu leian ma mõne, kellel neid rohkem vaja läheb.” Arya hakkas minema, kuid Weese’i meelest liiga aeglaselt. „Jooksuga, kui täna õhtul süüa tahad,” karjus mees, olles oma lubaduse priskest krõbedast kabunast juba unustanud. „Ja ära kao jälle kuhugi või ma vannun, et peksan sul vere välja.”

      Ei sa peksa, mõtles Arya. Enam mitte kunagi. Kuid ta pistis jooksu. Põhja vanad jumalad juhtisid ilmselt tema samme. Poolel teel pruulikotta,